Eelmisel aastal Premium liiga parimaks mängijaks valitud Ingemar Teever andis karjääri lõpetamise puhul Soccernetile põhjaliku intervjuu, mille esimese osa avaldame nüüd.

Hilisest karjääri lõpetamise otsusest 

Kuidas ma ütlen... Mitte, et ma polnud kindel, aga ma olin otsuse enda peas juba valmis mõelnud. Mulle ei meeldi asjadele "ei" öelda. Olen sellist tüüpi inimene. Ma mõtlesin, et kui peaks midagi kategooriliselt muutuma, siis ma lähen ikka tagasi. Ma ei taha öelda jaanuaris "ei" ja siis veebruari lõpus ikka mängima hakata. Tegelikult jalgpalliringkond aimas ja teadis, et ma pigem lõpetan. Ma polnud kellegagi treeninguid teinud kaasa. Praegused trennid, mis ma teen, on paar korda nädalas saalijalkat ja sõpradega käin vahel tennist ja vahel korvpalli mängimas, oleneb, kuidas ma jõuan.

Kohe pärast viimast mängu Infonetiga ütlesin päris konkreetselt ära, et ma lähen puhkama koos [Tarmo] Kingi, [Tarmo] Neemelo ja elukaaslasega Filipiinidele. Seal nad mind natuke surusid, et "ikka vara veel" ja "mõtle, tegelikult on vanust veel vähe". Miks mitte ühe klubiga kaheaastane leping teha ja mängida rahulikult. Aga mul oli nii, et sain vähem tagasi, kui ma ise tundsin, et ma jalgpallile andsin.

Käisin puhkusel ära ja vaatasin siin sõbra firmas natuke tööasju, mida ma olengi oma lõbuks teinud. Mõned klubid on ühendust võtnud, aga midagi tõsist pole olnud. Selle pärast hooaja lõppu antud intervjuu tõttu ei julge mulle keegi vist pakkumist teha.

Päriselt - mitte ühtegi ametlikku pakkumist pole saanud. Mulle endale tundub see naljakas. 

Ma arvan, et ma oleks ikka lõpetanud, aga kui see pakkumine oleks olnud utoopiliselt hea, siis... Ma küll ei mängi vutti raha pärast, sest Eestis niikuinii palju raha ei saa, aga kui oleks olnud head tingimused ja pärast oleks mind jalgpalliga seotud, näiteks spordidirektoriks, siis oleksin mõelnud. Tunne oli selline, et keegi nagu ei tahagi mind.

[Levadia uuele peatreenerile Sergei] Ratnikovile ma midagi ette heita ei saa. Tema ütles, et ta tahab mind. Peale puhkust käisin Levadia kontoris. Nägin Ratnikovi ja ütlesin talle, et ma jaanuaris otsustan, aga kahtlen. Siis ma lükkasin seda veel edasi ise.

Nägin jalkaliidu hallis teda ja seal ütlesin samamoodi, et pigem ei. Ja nii ta läks. Ratnikoviga olen kaks korda lühidalt rääkinud ja tema taha ei jäänud midagi. Mu jätkamine olekski sõltunud pakkumisest. Levadiale olen ma ise väga palju andnud – neli aastat, kaks kulda, kaks hõbedat ja ma olen enam-vähem väravaid löönud.

Eelmine aasta räägiti, et Levadia eelarve on väga suur ja nüüd läheb see poole võrra alla. Reaalsus on see, et läks mööda kolm kuud. Me rääkisime novembris ja öeldi, et tingimused pole enam samad, mis möödunud hooajal. Öeldi, et kellelegi ei pakuta samu tingimusi.

Ma tegin ühe karjääri parima hooaja ja siis ma mõtlesin, et mis ma veel tegema pean. Veel rohkem väravaid lööma, et saaksin hea lepingu endale? Eelmine aasta võtsin kõik, mis ma sain. Sain liiga parimaks mängijaks, tuli hea hooaeg ja lõin palju väravaid. Ja siis öeldakse, et kahjuks on nii, et tingimused lähevad alla.

Välismaast

Ma selle nimel ise väga palju vaeva ei näinud. Inimesed võtavad mu profiili lahti – okei, Teever on 33.

Ainuke variant on, et tahetakse kohe Kasahstani või mujale Aasiasse mängima. Seal peab ise väga kõvasti pushima, aga mul oli siin töö olemas ja saame elukaaslasega mai keskel lapse, ostsin just Kalamajja korteri. Kõik tundub siin paigas olevat. Nüüd võtta mingi suur asi Aasiasse ette, siis ma ei ütle, et see oleks vaev olnud – kui lõpuks kohale jõuad, siis hoopis teine kultuur ja põnev mängida -, aga ütleme nii, et pere ja kodu kaalusid selle asjaajamise üles.

Ma toon näite. Ütleme, et agendid helistavad. "Kasahstani on vaja, jube head tingimused, läheksid?" Siis ma oleks läinud.

Loomulikult oleks mulle meeldinud mängida aasta või kaks USA-s. Samamoodi mõnes eksootilises riigis, näiteks Filipiinidel, kus ma puhkamas käisin. Kuigi seal oli nii palav, et ma ei saanud seal normaalselt olla. Higistasin nii (rõhutab ikka korralikult - R.V.) palju. Kõik, mis ma tegin, oli vaevaline.

(Läheb korralikult käima - R.V.)

Sõitsime seal autodega ringi, see oli ka nii kurnav. Seal peab olema rannapuhkus, seal on nii palav, et ei tasu ringi liikuda. Ja siis ma mõtlen, et kui peaks seal mängima, siis kuidas ma seal joosta jõuaks? No ausalt!

Ma käisin ju Vietnamis proovimas ühel aastal ja seal oli samamoodi, et lagipähe tuli 35 kraadi ja mine nüüd jookse. Ma arvan, et ma oleks küll hakkama saanud, aga ega see Aasia nüüd nii väga ka sobinud poleks.

TVMK karjäärist

Esimene aasta oli nii, et TVMK-s olid vene päritolu ründajad Andrei Krõlov ja Anatoli Novožilov mul ees ja siis hakkasin Krõloviga koos mängima ja seda teist venda välja puksima. Esimene aasta olin ma veel küll 19 ja varus, aga teine hooaeg tuli juba koondisekutse ka.

Mäletan, esimene mäng oli veel Kanada vastu. Jalg nii värises. Alguses sain selle kutse, vist oli Delfi või Soccernet, kust vaatasin. Liivo Leetma helistas ka, et "kuule, sa oled siin koondises, kutt," siis ma mõtlesin küll, et ära aja.

Nad saadavad klubidele ka need kutsed, aga mulle polnud vist edastatud veel. Läksin pärast Liivo kõnet koju, tegin arvuti lahti ja ise olin väga üllatunud. Esimene kogunemine oli nii, et läksin noore kutina varem kohale. [Mart] Poom ja [Andrei] Stepanov, vana kahurvägi, oli juba kohal. Läksin sisse, ütlesin tere neile ja istusin maha.

Ma mäletan, et esimesel mängul Arno [Pijpers] saatis mind poolajal sooja tegema ja siis pani mind mängu. Mõtlesin, et "mängi lihtsalt kindlalt, ei eksi! Tööta ja ole enesekindel!" Kui läksin mängu, siis unustasin kõik ära ja tuli veel hea mäng.

Kui hollandlased treenerid olid, siis andsid äärepoolikud nurgalööke. Andsin sissekeriva ja Oper lõi peaga ära, see väga hea tunne. Mäng tuli väga mõnus ja tegelikult oli ka väga hea esimene valiktsükkel, kui mina koondises olin. Meil olid Luksemburg, Liechtenstein ja Läti. Lõin seal väravaid, Arno pani mind päris palju põhisse.

Legendaarsest 2005. aastast

Lõime Karuga (Neemelo hüüdnimi - R.V.) 60 väravat ja satsiga vist 120 kanti. See vend paugutas ikka iga nurga pealt, lõi kokku 41 ja mina 19. Tal tuli kolme kaupa seal kogu aeg. Ma ise oleks ka kindlasti mõned rohkem löönud, aga kerge vigastus oli ja mõned mängud tuli vahele jätta. Meil oli Eesti mõistes suhteliselt täiuslik sats, iga koha peal oli Eesti liiga kohta kvaliteetne mängija ja Ratnikovi töö kandis ka vilja. Oli hea aeg.

Lahkumisest

Novembris [TVMK-st] lahkumine oli nii, et nad pakkusid mulle uut lepingut, millega mina polnud nõus, kuna mul oli Rootsist pakkumine ja ma tahtsin sinna minna. Mul jäi meistritiitli preemia saamata, kuna nad leidsid ühe vabanduse, mis oli minusuguse noore inimese teadmatus. Mitte rumalus, aga ma ei teadnudki täpselt kõike.