25 aastat Tartu Tammekaga. Kristjan Tiirik (4)
Noormängija, amatöör, täisproff, peatreener, abitreener, amatöör, juhatuse liige, tegevjuht. Legend. Tartu üks ja ainus Kristjan Tiirik.
On novembri keskpaik, üks selle aasta esimesi talviseid ilmasid. Tartu. Tamme staadion. Külm näpistab ja maas on kerge lumekiht. Tamme staadioni kunstmurul ajavad väikesed poisid palli taga. Tribüünihoone all joostakse lõike, administraator räägib elavalt telefoniga.
Jalad on mind korduvalt Tamme staadionile kandnud, kuid siseruumidesse vaid harvadel juhtudel. Seekord küll. Administraatorist teisel pool, halli raudukse taga, kus asub Tammeka kontor, on Kristjan Tiirik (35) mind juba ootamas.
Kui ta 1992. aastal esimest korda siia Tammeka trenni tuli, seisis selle koha peal veel vana puidust tribüünihoone. Pärast põlengut ei olnud siin pikka aega midagi. Olid vaid teisaldatavad tribüünid. Aga laseme seda ja paljut muud rääkida mehel, kes 25 aastat Tammekat hinganud.
Sa läksid jalgpallitrenni 25 aastat tagasi. Mis sulle noorteaastatest kõige eredamalt meelde on jäänud?
Eredalt on meelde jäänud kohe esimene trenn, mis toimus siinsamas Tamme staadionil toru taga. Mingil põhjusel sattusin vanemate poiste gruppi. Öeldi, et ma olen vales kohas ja suunati siis Avo Jakovitsi juurde.
Palju on meenutada. Meenub, kuidas praeguse kunstmuruväljaku koha peal muru sisuliselt ei olnud, oli liivaväljak ja jahumarjapõõsad. Need inimesed, sõbrad, kes sealt tekkisid, näiteks Erki Kade, kellega siiamaani suhtleme. Tamme staadioni tribüün, vana hoone, mida paljud võibolla ainult piltide pealt on näinud. Oli puidust tribüün, mis maha põles, siis oli tühi auk, täna on uhke hoone.
Praegused noored ei oska ehk võrreldagi. Omal ajal ka mõtlesin, et vanakoolivennad heietavad mingeid lugusid. Praegu on kunstmuruväljakud, koolitatud treenerid, varustus ... Keegi ei kujutagi ette, et teed kuskil toru taga trenni ja pead seal kuhugi arenema.
Nüüd räägitakse, et noortel pole kunstmurudel ruumi, et talvel treenida, aga toona ei osanud te kunstmurust ilmselt unistadagi?
Loomulikult, väiksena ei kujutanud seda ettegi. Esimene kokkupuude kunstmuruga võis olla kuskil Soomes. Me sumpasime talvel lumes, nii see käis. Mul on ainult hea meel, et täna saame positiivses mõttes nuriseda, et väljakuid on puudu. Ala on populaarne, lapsi on palju, aga väljakute osas on väga suuri samme tehtud ka Tartu kontekstis. Kümne aastaga on meeletu areng toimunud. Eesti jalgpall on kõvasti arenenud.
Taasiseseisvumise algusaastatel oli Tartus kaks meistriliiga meeskonda ja teisigi klubisid. Kuidas juhtus, et sattusid Tammekasse, mis oli toona veel üsna noor ja vaid noorteklubi?
Ma isegi nii ei tea, mis noortetööd teised klubid tegid - arvan, et pigem ei teinud üldse, võibolla kuskil kaugemal tehti. Aga võis olla ka see põhjus, et just minu vanust oli ainult siin. See tundub isegi loogilisem. Arvan, et tulin lehekuulutuse peale, siis ta oli vist veel Tartu Jalgpallikool.
Su esimene treener oli Avo Jakovits ja hiljem legendaarne Hillar Otto. Mida sa neist mäletad, mida kaasa oled võtnud?
Nagu olid treeningtingimused, oli võrreldes tänasega tegelikult [teistsugune] ka treenerite arusaam jalgpallist. Nende metoodika oli hoopis teistsugune, aga see on ka loogiline, ei toimunud mingeid koolitusi. Tugineti puhtalt enda mingitele subjektiivsetele arvamustele. Jalgpallile mõeldes oleks aus vastus, et ega seal tegelikult mingit õppeprotsessi kui sellist ei olnud. Pigem sai seal end inimesena harida ja õpetussõnu kaasa võtta. Arvan, et aus on ka mainida, et vahepeal oli Vladimir Heerik, keda tuntakse Koša nime all (Tammeka legendaarne füsioterapeut – I. L.), pikka aega meie treener. Avo tegeles rohkem 1979 vanusega.
Kui tänapäeval öeldakse, et need treenerid on dinosaurused, kes lasevad trenni alguses joosta kaks ringi soojenduseks ... Võite ise ette kujutada. Nüüd käib kõik läbi palli, meie omal ajal nägime seda palli ehk trenni lõpus. Kindlasti oli omamoodi tore, aga oleks huvitav näha, mis saaks, kui tänasel päeval mängiks jalgpalli. Aga need on ainult oleksid.
Lähme paar aastat edasi meesteklassi. Oma esimesed mängud tegid Tartus, aga mängisid juba abituriendina Lelles.
Jah, siis ma olin veel 17, kui aasta alguses [Lellesse] läksin. See oli siis veel Flora süsteemis ja Maarjamäel oli väike sisehallikene, kuhu katsetele läksin. Lelle oli vist Valga duubel, Zaur [Tšilingarašvili] oli treener. Kui tegime mingeid harjutusi, tundsin ennast võõrkehana, teised vaatasid mind võõrkehana. Ega ma väga aru ei saanud, olid mingid liikumised. 17-aastaselt ma nägin neid asju esimest korda, mis ütleb nii mõndagi.
Kontrollmängus, kui jalgpalliks läks, sain enamvähem hakkama ja siis ma Lellesse läksin. Arengu mõttes oli väga huvitav, aga kahjuks jäi see aeg lühikeseks, sest mul oli sõjaväeotsus juba olemas ja koht ülikoolis tagatud. Võtsin kindla suuna, et naasen Tartusse. Kõrgharidus oli minu jaoks ka oluline, võibolla olin sellel hetkel realist. Ei näinud sellist potentsiaali, et profijalgpalluriks saada.
Pärast sõjaväge naasidki Tartusse, läksid ülikooli, liitusid meesteklassi tulnud Tammekaga. Oled öelnud, et sul oli tänu jalgpalli kõrvalt hariduse omandamisele pehme maandumine, samas ka, et sinu enda panus ei olnud jalgpalli piisav.
Pidasin silmas, et kui räägime millegi hästi tegemisest, siis sa pead nägema vaeva ja pingutama. Arvan, et tagantjärgi on aus vastus nii endale kui teistele, et mul oli küll hoiak, et olen jalgpallur ja tahan kuhugi jõuda, aga ma ei seadnud endale kõrgeid eesmärke. Võibolla olin liiga realist, võibolla ei olnud inimesi, kes oleks utsitanud ja öelnud, et mingeid asju saan hiljem ka teha. Aga ma ei kahetse midagi. Arvan, et see oli õige otsus. Sain samal ajal ülikoolis käia, mängida ja treener olla.
Kuidas sündis toona üldse otsus proovida kahte asja ühendada, mitte keskenduda jalgpallile?
Mul on lapsest saati olnud spordipisik. Kui pabereid [ülikooli] viisin, panin esimeseks eelistuseks kehakultuuri ja teiseks arsti. Võib mõelda, et ambitsioonikamad inimesed teevad vastupidi, aga nägin ennast spordis ja tundsin, et see on asi, mis mulle meeldib. Sel hetkel ei mõelnud, et jätan kõik sinnapaika ja lähen arstiks. See oli esimene signaal enda jaoks - sidusin ennast spordiga. Meil on ka täna treenereid, kes õpivad kehakultuuri, see on loogiline võimalus ennast proovile panna.
Tuleme korraks Lelle juurde tagasi. Su meeskonnakaaslased olid Enar Jääger, Martin Vunk, Alo Bärengrub, Jarmo Ahjupera, Tarmo Neemelo ... Mida sa sellest ajast mäletad?
Mäletan kõike. Mina olin 82 [sündinud] ja Jääger on näiteks 84, nemad olid eriti noored, aga arusaam jalgpallist oli samal tasemel. Nemad olid treeneritelt baashariduse saanud, mina läksin nii nagu kirjeldasin. Nägin mingeid harjutusi esimest korda. Meil oli noor ja äge võistkond, aga kui vaadata statistikat, tulemusi, siis me saime seal kõvasti kolakat ka. Arvan, et kõik mängijad said samas väärtuslikke kogemusi, mul on ainult positiivset sealt meenutada. Oli huvitav õppimisprotsess jalgpallurina.
Tõid välja, et Enar [Jääger] on kaks aastat noorem, samas näiteks Tarmo Neemelo on sinuga sama vana. Tema tegi oma suure läbimurde alles 2004, kui ta oli 22. Ei saa öelda, et rong oleks väga varakult ära läinud. Oli sul veel pärast ülikooli lõpetamist mingeid võimalusi?
Korra käisin Soomes katsetel, aga ilmselt ei olnud ma tol ajal sellise kategooria tüüp, kes jääks kohe silma, et tullakse ise kosima – pidades silmas Florat või Levadiat. Eks mu areng meistriliigas oli samamoodi loogiline, hankisin kogemusi ja järk-järgult sain küpsemaks, aga siis oli vanus juba selline. Mu ambitsioonid ei olnud ka võibolla nii kõrged. Tarmo kohta ma ei oska öelda, aga minul oli niipidi. Eks me selleni jõuame, aga hilisem Narva minek oli natuke teistel alustel.
Tartul ei olnud kõrgliigas meeskonda ligi kümme aastat (1995 Kalev/Esdag/DAG – 2004 Merkuur), aga siis tõusis 2004 sinna Merkuur ja 2005 Tammeka. Kui palju mängis Tartu klubide tagasitulekus rolli tugev linnarivaal, kellega ennast võrrelda?
Klubid olid sellesmõttes natuke erinevad, et Merkuuril oli küll organisatsioon ja mingisugune noortetöö, aga nad ei olnud noorte poolt nii heal järjel kui Tammeka. Meil olid puhtalt oma kasvandikud. Neil olid küll, jah, Merkuuri noored, kellega ma noorteklassis koos mängisin, Gussev, Ottšik ja nii edasi, aga neil oli ka vahendeid, et mängijaid mujalt tuua.
Selles osas erinesime, aga eks juba esiliigas olid derbid vihased andmised ja kõrgemal tasemel ka. On, mida meenutada kuni tänase päevani. Jalgpallile mõeldes miks ei võiks see jälle nii olla, et Tartus on kaks klubi Premium liigas ja tribüün on täis, publik on rahul ja platsi peal käib mõnus rivaliteet. Võibolla see tuleb, kes teab.
Nendest derbidest räägitakse legendaarses võtmes – kuidas tuhat inimest lumehanges Tammekat ja Merkuuri vaatas. Mängijate jaoks olid need mängud kahtlemata erilised, aga milline oli suhtumine väljaspool platsi, kas te reaalselt ka vihkasite teineteist?
Ei, kindlasti mitte, hiljem ju Siksten [Kasimir], [Jaanus] Sirel ja teisigi tuli üle, kui meid kokku pandi (Maag Tammekaks – I. L.). Mingit sellist viha ei olnud. Mängu sees või pärast mängu oli kindlasti mingit sõnelemist, aga päeva lõpuks mindi ikkagi rahulikult koju, päris rusikatega kaklema ei mindud. Meenub see esimene 2:2 (esimene derbi meistriliigas – I. L.) – kuna meie olime autsaiderid, siis olid neil ootused ja surve. Pärast mängu nad olid veidi keevalised, aga muidu oli kõik üsna rahulik.
Mõned mehed on ka mõlemat särki kandnud. Sind ei kutsutud kunagi Merkuuri?
Kutsuti ikka. Arvan, et olen seda ka rääkinud, aga kui olin sõjaväes ja Tammeka oli teises, Merkuur esiliigas, siis olin põhimõttelise nõusoleku andnud, et lähen Merkuuri. Aga kui tagasi tulin, nägin sõber Taivo Unti, kes ütles, et tule ja vaata, Avo [Jakovits] oli sel ajal treener ja kuidagi otsustasin siia tulla. Üks oli tegelikult liigaaste kõrgemal ja tingimused olid paremad, aga ju siis sel hetkel tahtsin rohkem siin olla.
2005 mängisite Tammekaga esimest hooaega meistriliigas. Esimene mäng Tallinna Dünamoga lõppes 9:0 võiduga.
Ma ei mäleta, kas Dünamol läks buss katki või nad jäid lihtsalt hiljaks, aga kuskilt üle aia nad järjest riburadapidi sisse tulid. Mingi hetk hakkas järjest [väravaid] tulema, noored mehed, olime muidugi ohoh-ohoh, aga õnneks sel hetkel oli kohe ka võõrsil TVMK-ga (4. voorus – I. L.), kus saime ise 0:9 ja ei saanud põhimõtteliselt üle poole väljaku. See oli reaalsuskontroll, mida noored aeg-ajalt vajavad, et ei hõljuks kuskil. Seda Dünamo mängu kajastati uudisteski kohe ja osad arvasid, et hakkabki nii olema, aga üsna kiirelt toodi maa peale tagasi.
2006. aasta lõpus panid Tammeka ja Merkuur (sponsornimega Maag) leivad ühte kappi. Lootused olid kõrged, aga läks nii, et viies koht ja karikafinaal jäid laeks. Mis sa arvad, miks nii läks? Mida sellest õppida?
Ma ei oska tagantjärgi analüüsida, mis seisud olid, aga arvestades viimaseid uudiseid (viitab Levadia-Infoneti ühinemisele – I. L.), siis see, mida ajakirjanduses on siin-seal kirjutatud, on tegelikult õige. Üks pluss üks ei võrdu kaks. Et Infonet ja Levadia ühinevad, ei tähenda, et nad teevad meeletu hüppe. Neil on head mängijad, aga nad on samal tasemel. Eks seda, mis neist saab, näitab aeg.
Maag ja Tammeka olid samamoodi. Meid liideti kokku, aga saimegi ühe viienda koha võistkonna. Sellel hooajal erinevatel põhjustel läks kuidas läks, aga me ei kaotanud endast nõrgematele mitte ühtegi mängu. Olime ülikindlalt viiendad. Meie pink oli tegelikult lühike, oli umbes 13-15 mängijat, sealt edasi läks tasemevahe suureks. Karikafinaal ka juurde ja arvan, et oli korralik aeg, teised võistkonnad olid lihtsalt kogenenumad ja paremad. Et peame kohe medali võtma, võisid ainult jalgpallikauged inimesed arvata.
See projekt sai üsna kiiresti, kahe aastaga, läbi. Ütlesid toona lahkudes, et "Tartu klubis mängimise eest enam palka ei maksta". Need olid vist ainsad paar aastat, kui oled täisproff olnud?
Jah, ainult üks aasta, kus mul ei olnud isegi ühtegi noortegruppi, muidu olen alati mõne grupi treener olnud ja samal ajal mänginud. Aga mis seal ikka, tekkisid palgavõlgnevused ja siis see lagunemine toimus. Juhtub, nii Eestis kui mujal maailmas.
Millisel tasemel meistriliiga mängijate töötasud kümme aastat tagasi olid?
Arvan, et küllaltki korralikul tasemel, kui me arvutame ka eurodesse ümber. Selle aja kohta üle Eesti keskmise palk.
2009 maandusid pooleks aastaks Narvas. Kuidas nii läks? Oli see sulle kultuurišokk?
Ütleme, et ma läksin sinna, sest ... Siin olid võlgnevused ja öeldi, et kes tahab, võib ilma rahata edasi mängida, aga tulevad muudatused. Ise tundsin, et tahaks veel mängida ja kuna Sergei [Ratnikov] oli Narvas treener ja kadunud Hillar Otto ütles ka, et muidugi mine, pane proovile, sa oled veel noor mees (Tiirik oli siis 27 – I. L.), siis sealt see arenes.
Mõtlesin, et väike keskkonnamuutus kulub ära ja miks mitte proovida, ehk jõuan veel kuskile. Mis puudutab jalgpallivälist elu, siis šokk ta ei olnud. Eks ma olin eeltöö teinud, palju seal üldse eesti keele kõnelejaid on. 90 protsenti räägib vene keelt, aga kõik sildid on eesti keeles. Natuke ikka pani kulmu kergitama, aga samas ei olnud see mingi üllatus. Linn ise oli siis juba üsna kaasaegne, seal olid suured ostukeskused, ta ei olnud päris pommiauk ja täna on ta veel edasi arenenud. Oli huvitav periood.
Miks siis nii läks, et poole aastaga tagasi tulite koos Timo Tenistega?
Ootused olid klubi juhtkonna poolt kõrged, keskkond oli pisut närviline. Oodatud tulemusi [meeskond] mingil hetkel ei näidanud. Timo langes vahepeal täitsa varumeheks ja klubi võttis vastu otsuse, et tehakse mingid muudatused. Mingis mõttes saan aru ka, tagantjärgi vaadates said nad hooaja lõpuks pronksi, ju siis oli õige otsus. Meeskonna sisekliima ei olnud päris see ja on loogiline, et kui sisekliima pole korras, et saa head mängu ja oodatud tulemust ka näidata.
Ütlesid tol suvel Tartusse naastes, et saad mõne noortegrupi ja hakkad ka esinduses mängima. Reaalsuses läks nii, et kandsid paar aastat hoopis Luunja särki. Tammeka sidus ennast orienteeruvalt samal ajal Afsharidega. Olid need asjad omavahel seotud?
Kui ma tagasi tulin, võtsin noortegrupid. Tammeka oli noor võistkond, Norbert Hurt oli peatreener. Aus vastus on see, et ei tulnud jutukski, et võiksin seal mängida. Mingis mõttes nagu ei pakutudki seda varianti. Keskendusin siis treeneritööle ja mängisin madalamal Luunjas. Afsharid olid küll, jah, mängijatega seotud ja võibolla juba juhtkonnas ka, aga need otsused ei olnud omavahel seotud.
Naasid esindusmeeskonna juurde üsna ootamatult, kui sind 2011. aasta sügisel hoopis peatreeneriks nimetati. Pidasid vastu aasta. Oli see sinu jaoks lihtsalt liiga vara?
Ühest küljest kindlasti. Mul puudus selline kogemus. Teisest küljest on mul muidugi oma nägemus, tahtsin seda väljakutset vastu võtta. Seal olid omad põhjused, mis ei läinud ka nii, nagu oleksid pidanud. Hooaja lõpp, kui Marko Kristalilt üle võtsin, oli äge ja kui oleks suutnud selle meeskonna säilitada, oleks olnud huvitav. Paraku pärast hooaja lõppu ... Ma ei suuda isegi meenutada, kes jäid. Vist [Martin] Haljak natukeseks ajaks tervest võistkonnast. Põhimõtteliselt ei jäänud ühtegi mängijat – nii on keeruline mingisuguseid samme edasi teha, võistkond läks nõrgemaks. Kui räägime 2012. aastast, taustajõududest, siis olin ka natuke nagu üksinda. Ei olnud lihtne treenerina.
Õige pea tuli avalikuks Jalgpallikooli ja Jalgpalliklubi tüli, mis lõppes klubi krahhiga. Nii kooli poolel kui meeskonna peatreenerina puutusid ilmselt üsna palju Afsharidega kokku. Kas võis ette aimata, et nii läheb?
Muidugi võis. Eks tagantjärgi on hea mõelda, et kõik läks hästi ja tänaseks on Tammeka meeletu sammu edasi teinud, aga siis olid väga pingelised ajad. See ei tulnud üleöö. Üritasime kogu aeg neile selgitada, mis puudutas finantslanguseni viinud otsuseid. Kui ikkagi asjadele katet ei ole, ei saa neid riske võtta, aga nende arusaam oli teistsugune. Lõpuks kukkus kõik kokku. Nende ootused ei olnud spordiklubi mõistes jätkusuutlikud, arusaam oli teistsugune. Üritasime leida ühisosa, aga läks nii nagu läks.
Pärast peatreeneriametist tagandamist tulid mängijana tagasi väljakule. Nälg oli tagasi tulnud?
Siis toodi Joti Stomatopoulus [peatreeneriks], olin tema abitreener. Mängimiseni jõudsin nii, et trennides oli tihti mängijaid puudu või vaja asendada. Olin küll ülekaalus ja väga trenni ei teinud, aga sain juba siis seal hakkama ja mingil hetkel Joti ise ütles, et mul on piisavalt kvaliteeti, et mängida ja võistkonda aidata. Tulin tagasi.
Siis võttis Jalgpallikool 2014. aastast esindusmeeskonna üle, aga mängisid veel kolm hooaega, mis olid statistiliselt ühed su edukamad.
Pingevabalt, aga juba kogemustega mängides olid, jah, head aastad.
Füüsilise poole pealt oleksid ilmselt võinud veel jätkata, aga muud tööd tuli nii palju peale?
Eelmisel aastal lõpetasin ja oleksin kindlasti suutnud füüsiliselt ka sel aastal vastu pidada, aga kunagi ei tea, kus see piir vastu tuleb. Mingil hetkel näed, et on raske. Pigem tundsin mentaalset väsimust hooajast, 11 kuud ja ettevalmistus. Iga nädalavahetus ära olla ei ole kerge. Oli õige otsus keskenduda klubi tegemistele ja rohkem aega jääb ka perekonnale.
Maeti ju su putsadki sümboolselt Sepa staadionile, umbes aastapäevad oled nüüd klubi tegevjuht olnud. Kas näed oma tulevikku pigem siin kontoris või mõtled, et võiks ühel hetkel jälle peatreener olla?
Praegu Tammeka juhatuses ja tegevjuhina näen, et siin klubis on palju toimetamist. Ma ei ole hetkel enam ka ühegi noortegrupi treener. Hetkel pigem mitte, ei näe küll [treeneriks hakkamist], keskenduks pigem klubi juhtimisele.
Eelmisel talvel rääkisite koos Kalle Paasiga sellest, et järgmine suur eesmärk on nelja-aastane strateegia Tammeka 2020, mille sihiks medalitele mängimine. Nüüd jättis Kalle Tammekaga hüvasti ja mainis, et teatud asjades erinesid tema ja juhatuse nägemused. Oli see sõbralik lahkuminek?
Ütleme, et see oli Kalle enda otsus ära minna. Mingit vihavaenu või sellist kindlasti ei ole. Ta otsustas ühel hetkel siit lahkuda ja soovin talle edu edaspidiseks.
Mida see Tammeka jaoks tähendab? Olete koos palju ära teinud.
Kindlasti on Kalle panus Tammekasse olnud suur. Tema turundus ja kommunikatsioon, töökultuur on olnud kõrge, Tammeka on päris palju pildis olnud ja palju on ära tehtud. Ta oli ka Sepa ühisrahastuskampaania üks projektijuhte. See oli edukas aeg, aga selliseid asju juhtub, inimesed liiguvad, rollid vahetuvad. Täna on meil juba uus inimene Kalle asemel ja klubi eesmärgid on teada, selle nimel me igapäevaselt töötame. Ega see midagi meeletult ei muuda, elu seisma ei jää, kõik lähevad samamoodi edasi. Uus inimene peab sisse elama ja võibolla tema käekiri mingites asjades on teistsugune.
Kas see siht, mängida 2020 medalitele, on see, mille nimel töö endiselt käib? Tundub see realistlik?
Töö käib. Realistlik tundub ka, aga tuleb kõvasti vaeva näha, et see realiseeruks. Teame, mis selle jaoks vaja on nii rahaliselt kui teistes valdkondades teha ja seda näitab aeg. Meie puhul on kõige suurem küsimus ennekõike finants, et see eesmärk täita. Teame, mis eelarved on tänastel tippvõistkondadel ja peame arvestama, et sellised summad tuleb kokku saada. Lihtne ta ei ole, aga töötame selle nimel.
Finantsist rääkides - algaval hooajal on neljas ehk viimane eurosarja koht justkui saadaval. See oleks ka Tammeka ajaloo parim tulemus. Julged sa selle eesmärgina välja öelda?
Oleme paberi peale pannud, et iga aasta ühe koha võrra tõusta. See hooaeg oleksime pidanud saama kuuenda koha, ei õnnestunud, napilt jäi puudu, aga täna öelda neljas koht ma ei julge. On palju erinevaid faktoreid, mis ei sõltu meist. Me ei tea, mida hakkavad tegema Tallinna Kalev, Maardu, Viljandi, Paide. Nad konkureerivad samamoodi mingitele mängijatele, kes tippvõistkondadest üle jäävad. Võibolla on meil kõige raskem seis, sest selleks, et siia mängijaid tuua, peame leidma elamised ja asjad.
Tallinna võistkondadel on selles osas eelis, see on aus vastus. Me küll räägime Paidest, aga fakt on see, et nemad on ka Tallinna võistkond, kes treenib igapäevaselt seal. Mängijad, kes Levadias-Floras ei mahu enam koosseisu, aga kelle pered on Tallinnas - on loogiline, et nad pigem valivad Paide, Tallinna või Maardu. Miks nad peakski tegema kardinaalse muutuse ja tulema Tartusse, kui me ei suuda pakkuda väga häid tingimusi? Meie eelis on muidugi, ma arvan, kvaliteetne treeningtöö, spetsiifiline mängijate arendamine ja mänguaeg, mida on siin võimalik saada. Siin on mängijatel võimalik oma arengus järgmine samm teha.
Tammeka on ka kogukonnaga kõva tööd teinud, pealtvaatajanumber oli tänavu kõrgliigas kõige stabiilsem. Kas selleks, et teha järgmine samm edasi, tuua tribüünile näiteks 1000 inimest, peaks meeskond olema edukam?
Kindlasti need asjad lähevad kokku. Inimesed tahavad tulla vaatama võite ja häid mänge. Et rohkem publikut saada, käib tulemusega kokku, aga seal on ka teisi mõjutajaid, miks publik tuleb või ei tule. Kui võtta see hooaeg, siis meie esimesed viis mängu olid Sepal. Publikunumbrid olid korralikud, aga ilmafaktor jättis oma jälje. Nüüd uude hooaega vaadates on jalgpalli MM tulemas, mis kindlasti mõjutab ka Premium liiga numbreid, aga samas on meil Sepal nüüd katus ehk võiks loota, et seal võiks vähemalt täismaja olla.
Kahe treeneri projekt kestis ühe aasta. Kuidas sa sellele tagasi vaatad – oli see õige otsus, miks see lõpetati?
Projekt töötas väga hästi. Teadsime algusest peale Mario [Hansi] ja Kaido [Koppeli] isiksusi, teadsime, et nad sobivad omavahel. Nende koostöö laabus, nad olid äärmiselt professionaalsed. Mis tingis selle [ühe peatreeneriga jätkamise] otsuse, oli see, et 2020 projekti eduks vajame, et noortesüsteemist tuleks võimalikult kvaliteetsed mängijad.
Et me saaksime teha järgmise sammu kvaliteedis, on meil vaja inimest, kes igapäevaselt tegeleb treeningutega, jälgib seda protsessi. Hooaja alguses lõime Tammeka noortekomisjoni, kus olid inimestele vastutusalad ära jaotatud, mida nad pidid jälgima. Täies mahus see ei toiminud. Noortekomisjon jääb alles, aga nüüd tuleb siia juurde Mario Hansi, kes on noortetöö juht. Tema ainus ülesanne on noortesüsteemi kvaliteedi tõstmine, treenerite jälgimine, tagasiside andmine, koostöös noortekomisjoniga metoodika välja töötamine ja ellu viimine.
Mario ei kao ka esinduse juurest ära. Ta roll on küll natuke teine, aga ta on nõuandja, kes vaatab natuke teise pilguga neid asju, mees tribüünilt nii-öelda. Igapäevaselt on meeskonnaga Kaido ja Siim [Valtna]. Jõuame selleni, et analüüsisime ja leidsime, et seda sammu on vaja teha ja Mario oli sobivaim kandidaat [noortetöö juhiks], tal oli ka endal see tahe ja nägemus olemas. Sealt otsisime järgmist kandidaati esinduse juurde ja jõudsime Siim Valtnani. Meil on hea meel, et ta tuli, ta on Kaido ja Marioga sarnaste iseloomujoontega. Noor treener, kes tahab areneda ja on heas mõttes jalgpallifanatt.
Nagu klubide tasemel, ei ole Tartu ka Eesti koondise mõistes väga viljakas olnud. Saja mängu klubisse jõudmisest võivad täna ehk mõelda Sander Puri (69/4) ja Taijo Teniste (60/0), noorematest Artur Pikk (23/1) ja Martin Miller (4/1). Miks see nii on, et Tartust ei ole päris tippe tulnud, kui meil on Viljandi näitel Ragnar Klavan-Karol Mets ja teisigi mängijaid väiksematest kohtadest?
Erinevad mõjutajad. Klavani puhul puhas talent, Mets ka. Tammekas kindlasti on olnud kas just sama talendikaid noori, aga asjad peavad ka kokku langema. Klavani ja Metsa puhul on talent pluss tahe, soov jõuda tippu. Selle nimel igapäevaselt [Tartus] töötame. On mängijaid, kellel on talent olemas, aga nende isikuomadused ei soosi seda, neil puudub tahe tippu jõuda. Viljandis hetkel ka treeningtingimused ei ole nii head, aga võibolla tuleb just kasuks, et linn on väike, individuaalselt parem areneda. Tartu suurim murelaps on ikkagi olnud tingimused, milles mängijad on arenenud. Usun, et lähema viie aasta jooksul see muutub ja rohkem Tartu mängijaid jõuab A-koondisesse.
Mitmed sinu kaaslased Tammeka erinevatelt perioodidelt said ikkagi mingil hetkel koondisesärgi selga tõmmata. Kellel üks mäng, kellel mõni rohkem. Sina mitte.
Iga mängija tahaks ju esindada koondist, aga samas oli see loogiline. Meenub, et kui Aivar Anniste oli Tammekas, öeldi ära, et selle treeningmetoodika pealt A-koondisesse ei saa – aga ega mul midagi kahetseda ei ole. Arvan, et see on aus. Ma ei pea taguma rusikaga vastu rinda, et oleks pidanud olema koondises. Võibolla võimaluse oleks võinud saada mingil hetkel, miks mitte, aga nii ta on läinud.
Mis sa ise arvad, millal sa sellele kõige lähemal olid? On sul üldse kunagi koondise treeneritega kontakti olnud?
Otseseid kontakte ei olnud. Ma ei oskagi öelda, millal kõige lähemal ... Nagu siin enne jutuks oli, siis võibolla ma kõige küpsemat mängu näitasin viimased kolm hooaega. Enne seda võibolla Maag Tammeka ajal, kui viiendaks tulime, oli okei. Aga mängijate valik on meil ka. Eestil õnneks ei ole nii, et tikutulega peab taga otsima. Kui me vaatame praegust mängijate valikut, siis mul on hea meel, et seal on nii palju mängijaid, kes mängivad välismaal. Koduliiga meestel on raske põhikoosseisu saada. Pingil neid on, aga algüksteist on meil kõik põhimõtteliselt võõrsil. See näitab nii mõndagi Eesti jalgpalli arengust ja see on ainult positiivne.
Lähme isiklikuks. Kes on kõige parem mängija, kellega sa oled saanud ühes meeskonnas mängida?
Ma arvan, et ... Häid mängijaid on palju olnud. Pigem on siin küsimus, kellega parem klapp või koostöö. Aga võibolla kõige huvitavam mängija oli Pato. Teda küll vaatasid, et on natuke teisest klassist. Ta oli vähe aega, aga siis vaatasin isegi trennis suurte silmadega, kuidas ta vahepeal kaitsjaid tõmbas. Päris huvitav vend oli. Aga alustades algusaegadest Aivar Anniste ja neid on palju olnud, kellega on koos mängitud, kellega on hea koostöö olnud. Ma ei taha kellelegi liiga teha, et toon ühe nime välja. Kõik meeskonnakaaslased, kellega olen koos mänginud, on oma rolli täitnud.
On sulle vastastest keegi eriliselt meelde jäänud?
Esimene vend, kes viimastest aastatest meelde tuleb, on [Vjatšeslav] Zahovaiko. Ta on minust küll aasta vanem, aga alati kui mängisime, siis kuskilt ta meile ära karistas. Positiivses mõttes Slava tuli ja tegi vana rasva pealt ära. Ikka on vastaseid, keda austad, mängumehi. Neid Premium liigas on olnud piisavalt.
Kristjan Tiirik
Sünniaeg: 25.08.1982 (Tartu)
Vanus: 35
Viimane klubi: Tartu Tammeka (kuni 2016 lõpp)
Varasemad klubid: Tartu Jalgpallikool, FC Lelle, Narva Trans, JK Luunja
Premium liigas: 295/80
