Anders Nõmm: Arsenal peab Wengeri pärandi kaitsmiseks temast loobuma (4)
Londoni Arsenali ja klubi pikaajalise treeneri Arsene Wengeri vägikaikaveost ei välju võitjana kumbki pool.
Nelja ja poole aasta jooksul oli palju muutunud. Kuningas oli habemesse kasvanud ja tema ustavatele alamatele lugematul hulgal maagilisi hetki pakkunud jalad olid väsinud. Kui Londonis hakkasid levima jutud kuninga tagasitulekust, täitus linn aga ootusärevusega, mis paisus iga päevaga üha käegakatsutavamaks. Ei möödunud palju aega, kui see juhtuski. Nooremad lapsed, kes olid kuninga saavutustest seni kuulnud vaid lugusid, küsisid isade kukil istudes: "kas see ongi tema?" ning emotsioonide ja mälupiltide virvarri langenud isadel ei jäänud üle muud kui vaid noogutada.
Kuningas naasis Uuest Maailmast ovatsioonide saatel.
Järgnenud aastatel olen Thierry Henry väravat Leedsi vastu näinud kümneid kordi ja eranditult on see mulle alati kananaha ihule toonud. See oli täiuslik hetk, mil inimesi rabas nii Emiratesi staadionil kui teleekraanide taga ühine teadmine, et Henry esimesele puutele järgneb värav, nõnda nagu kuule järgneb päike või A-le B.
Tabamusele järgnenud embus Arsene Wengeriga oli üürike, kuid peitis endas ometi palju. Ununesid jalgpallist võlu röövinud rahalaevad Chelsea ja City, viimastel aastatel end taas Inglismaa parima klubina kehtestanud United ja kriitikud, kes kordasid Arsenali altminekuid igal nädalal justkui katkised grammofoniplaadid. Olid vaid Wenger ja Henry, kaks vana rebast, kes olid vastasmeeskonna taaskord üle kavaldanud nii nagu vanadel headel aegadelgi; professor ja noor õpilane, kellest oli mentori käe all saanud kuningas.
Arsenali fännid teadsid muidugi, et naasmine on pelgalt hüvastijätt. Henry teine debüüt äratas Emiratesil viivuks ellu Highbury legendid, kuid Henry pidi peatselt taas lahkuma - teretulnud ajast kauemaks jääda ei ole sobilik.
Arsene Wenger on nüüdseks selle kirjutamata reegli vastu eksinud. Võib-olla oli see juhtunud juba kuue aasta taguse isaliku kallistuse ajaks. See on suure osa Arsenali poolehoidjate ning ka klubi endise esimehe Peter Hill-Woodi, mehe, kes prantslase 1996. aastal ametisse nimetas, seisukohaks. "Ta on teinud hiilgavat tööd, aga jäänud Arsenali liiga kauaks ning oma töö hävitanud. See on väga kurb," sõnas Hill-Wood märtsi esimestel päevadel Daily Starile.
Sarnased arvamused on veepinnale ujunud igal hooajal pärast seda, kui Henry 2007. aasta suvel Barcelonasse siirdus. Hea mäng, koledad kaotused - Wenger on vanaks jäänud ja peaks lahkuma - Arsenal võtab end lõpuks kokku ning jõuab Meistrite liigasse - see on Premier League'i iseloomulik muster, asjade tavapärane käik. See on olnud turvaline osa jalgpallimaailmast, eriti pärast Alex Fergusoni lõpetamist, aga seekord on arvamused pahaendelisemad. Seekord peitub neis vääramatu tõde. Punkte vaadates on Arsenal Inglismaa liigatabelis lähemal viimasele kui esimesele kohale.
Päev enne Hill-Woodi sõnu istus Thierry Henry kurvalt ja löödult Sky Sportsi stuudios. "Wenger on selle klubi jaoks olnud suurepärane ja kõik teavad, kui suurepärane on ta olnud minu jaoks," tõdes Henry. "Seetõttu teeb mulle tema praegune olukord haiget. Ma olen kurb, sest armastan seda klubi ja austan teda väga."
Wengeri meeskondade puhul on alati olnud küsimus enesekindluses. Mitmed endised mängijad on rääkinud, et Wenger on riietusruumis liiga leebe, liiga aldis unustama halba ning usaldama homset päeva. Tehniline keskväli ja hiilgav rünnak toetab nõrka kaitset, sest see lihtsalt peab nii minema ja teist võimalust ei saa olla. See filosoofia sai Londoni punases osas paika esimesest päevast.
Kui see on töötanud, on see olnud imeline. Ründemängijad nagu Henry, van Persie, Reyes, Ljungberg ja Pires toetasid hooajal 2005/06 maailma mastaabis mitte kõige legendaarsemaid kaitsemehi nagu Pascal Cygan, Philippe Senderos ja Emmanuel Eboue; Arsenal ei lubanud Meistrite liiga play-offis Madridi Realil, Torino Juventusel ega Villarrealil endale lüüa mitte ühtegi väravat ning jõudis finaali. Kui Henry oleks seisul 1:0 lahendanud üks-üks olukorra...
Kui enesekindlus on kadunud, ei leita seda aga pikalt. Kui Manchester United lõpetas 2004. aasta sügisel Arsenali 49 mängu kestnud kaotuseta seeria, suutis Arsenal järgmisest viiest mängust võita vaid ühe. Kaotused käivad Arsenali jaoks ikka ja alati paarikaupa. Sellelgi hooajal lõpetati veebruar ning alustati märtsi nelja järjestikuse allajäämisega. Nüüd tundub, et usaldus on kadunud mitte vaid enda, vaid ka Wengeri vastu.
"Me oleme suur klubi, aga me vajame treeneritelt rohkem tuge," rääkis üks Arsenali mängija pärast 0:3 allajäämist Manchester Cityle koosolekul, kuhu olid lubatud vaid klubi pallurid. Ja nagu järgmisel päeval näha võis, ka üks Guardiani ajakirjanik. "Seda ei juhtu ja me peame vastused ise leidma," vastas teine, kolmandale tõusis klomp kurku, rääkides, kuidas ta lapsed küsivad kodus, et miks Arsenal nii halb on.
Loomulikult on Arsenalis uhkust - Herbert Chapman ja George Graham, Charlie George, Tony Adams, Dennis Bergkamp ja Henry, Kahurid ja Võitmatud ja Highbury ja Fever Pitch on osa säravast ajaloost, millesse tahavad ennast kirjutada ka praegused mängijad, kuid see ei taha õnnestuda ning on ilma igasuguse kahtluseta kuradima frustreeriv. Nad on tulnud Arsenali võitma, nad on tulnud, sest seal on Arsene Wenger, mees, kelle käe all lõi Arsenal endale uue identiteedi ning hakkas näitama mängu, millesarnast poldud saareriigis varem nähtud.
Kaks aastat pärast muinasjutulist naasmist Arsenali andis Thierry Henry kaasmaalasest ajakirjanikule Thierry Marchand'le intervjuu, milles mõtiskles muutunud jalgpallimaailma üle. Kui Marchand küsis Arsenali kõigi aegade suurimalt väravakütilt, millal on õige aeg karjäär lõpetada, oli Henry nõutu. "Ma ei tea. Armastus jalgpalli vastu jääb alati. Kui sa hingad, ei mõtle sa hingamisest. See tuleb loomulikult. Sama on ka jalgpalliga. Jätkamisega kaasneb kohustus hästi esineda, aga pikaajalisus, vastupidavus, on kõige kaunim trofee."
Henry rääkis oma mentoritest Clairefontaine'i akadeemias ja sellest, kuidas me kõik peegeldame inimesi, kes on meid elu jooksul õpetanud. Sellest, kuidas oma identiteeti on võimatu peita. "Ma ei ole iial suutnud öelda "ei", lihtsalt selle pärast, et kauem vastu pidada," sõnas Henry. "Isegi siis, kui sa ei tunne end hästi, usud sa alati, et saad meeskonda aidata."
Veri, mis Henry ja Wengeri soontes voolab, on ühtmoodi punane. See on uhkus, mis ei luba Wengeril loobuda.
Wenger tuli ja keelustas õlle ning šokolaadi, pani aluse uudsetele treeningmeetoditele ning näitas kogu maailmale, et Inglismaal leidub kohta ka välistreeneritele - vaatamata sellele, et briti meedia polnud nõus seda tunnistama. Wenger korraldas revolutsiooni, veretu, vaatamata sellele, et Patrick Vieira ja Tony Adams andsid endast parima. Wengeri uhkus hoidis teda klubis, kui selgus, et uue staadioni ehitusrahad tulevad klubi, mitte investorite taskutest ning mängijateturu jaoks keerati rahakraanid aeglaselt tilkuva peale. Wengeri uhkus hoidis teda klubis, kui omanik Stan Kroenke tõdes ühel Bostonis toimunud spordikonverentsil, et ei mõtle Arsenalist kui jalgpalliklubist, vaid lihtsalt võimalusest oma kasumit suurendada. Wengeri uhkus, lojaalsus - ja põikpäisus - hoidis teda Arsenalis ja oma mängijate juures, kui Madridi Real ja PSG tulid ukse taha koputama.
Arsene on Arsenal ja ta ei saa seda maha jätta. Mitte sellisel moel, kriisis, tema enda pärand iga nädalaga vargsi, aga siiski tuhmumas. Ehk järgmine mäng - järgmise mänguga - veel üks kevad... kuidas aidata inimest, kellel on kinnisidee? Kuidas ravida ravimatut haigust?
On palju asju, milles ma Jamie Carragheriga ühel meelel ei ole - teise auto aknast hullunult sisse sülitamine tundub siinkohal eriliselt madalal rippuva õunana - aga ma nõustun sellega, mida ta rääkis märtsi teisel päeval Sky Sportsi stuudios. Mida kauem Arsenal muudatuste tegemisega ootab, seda rohkem kannatab Wenger. Arsenal on maailma kuues rikkaim klubi. Nendega on kõik hästi. Vaatamata kõigile puudustele, mis viimase aasta, viimase viie aasta - viimase kümne aasta jooksul - on ilmnenud, väärib Arsene Wenger aga seda, et ta saaks areenilt legendina lahkuda.
küsimus on selles, kas klubil on piisavalt julgust tal aasta enne lepingu lõppu minna lasta
