Bergamo traagiline deja vu (3)
4. märtsi hommikul ärkasid vutifännid üle Itaalia suure vutipühapäeva ootuses. Elevuse tõstis haripunkti teadmine, et õhtu lõpetab tulevase hooaja eurosarju arvestades ülitähtis Milano derbi. Siis varises kõik kokku.
Jalgpallifanattide entusiasmi purustas ning kogu riigi viis leina Sloveenia piiri ääres asuvast Udine linnast tulnud uudis. Bergamo inimeste jaoks taaselustas uudis pisarateni viivad mälestused kuue aasta tagusest ajast.
Juba 600 aastat on Alpide jalamil asuvas San Pellegrino Terme linnakeses toodetud allikavett. Legendi kohaselt reisis Leonardo da Vinci 1509. aastal spetsiaalselt Brembana orgu, et juba toona kultusstaatuses olevat vett oma suuga katsetada ning hiljem allikaveest ametlik uurimistöö kirjutada. 19. sajandil hakati vett soovitama neeruprobleemidega inimestele.
Müstiliste mõjudega konnapiiritus tõi kaasa turistide hordi ning 20. sajandi esimestel aastatel muudeti vaevu 5000 inimesele koduks olev linn kasiinode ja hotellide ehitamise näol ka reaalselt kuurordiks. Allikavee edulugu jätkus – 2017. aastal müüdi üle maailma kokku ligikaudu miljard pudelit San Pellegrino vett, aastakasumiks oli aga umbes 900 miljonit eurot.
Paarkümmend kilomeetrit San Pellegrino Terme linnakesest lõunapool asub Bergamo, Euroopa ühe rikkaima regiooni Lombardia suuruselt kolmas linn. Linn, mille 19. sajandil vabastas Austria-Ungari keisririigi käest legendaarne kindral Giuseppe Garibaldi ja mille jagab üla- ning all-Bergamoks UNESCO maailmapärandisse kuuluv veneetslaste poolt ehitatud kaitsemüüristik.
Kuigi rikkaliku muusika- ja arhitektuuripärandiga Bergamo läbis Teise maailmasõja sisuliselt ilma hävinguta, siis valusaid hetki pakkus 20. sajand sealse rahva jaoks ikkagi. 1923. aastal hukkusid Gleno jõe tamme hävimise järel ligikaudu 350 inimest, 1987. aasta suvel tekitas maalihe Valtelina mäestikus laviini – majanduslik kahju oli 400 miljonit eurot, hukkus 22 inimest. Veidi enam kui 30 aastat tagasi olid uute Bergamo tragöödiate peaosalised alles imikueas.
Piermario Morosini lugu
Laviini ajal oli Piermario Morosini 13 kuud vana. Sündinud Bergamos, kuid üles kasvanud Põhja-Milanos, oli tulevase poolkaitsja lapsepõlv pehmelt öeldes väherõõmustav - kui Morosini oli 15-aastane, suri ta ema, kaks aastat hiljem lahkus siit ilmast ka isa. Nii Morosini vend kui ka õde olid invaliidid. Venna elutee lõppes oma käe läbi 2004. aastal, vaid aasta pärast isa surma.
2005. aastal rääkis äsja oma esimese profilepingu teeninud Morosini oma traagilisest lapsepõlvest: "Ma olen tihti endalt küsinud, miks see kõik minuga juhtus, kuid ma pole kunagi vastust saanud ja see teeb veelgi enam haiget. Kuid elu läheb edasi. Need on asjad, mis panevad sulle märgi külge ja muudavad sind. Samas annavad need sulle ka sihi teha kõike, mida sa suudad. Minu puhul on selleks sihiks viia täide unistused, mis kuulusid nii mulle kui ka mu vanematele. Ma tahan saada suurepäraseks jalgpalluriks kõige rohkem just oma vanemate pärast, sest ma tean, kui rõõmsad nad oleksid."
Tragöödiatest hoolimata rühkis Morosini karjääriredelil edasi. 2005. aastaks oli ta Bergamo esindusklubi Atalanta nooreakadeemias endale nime teinud ja mehe lepingu ostis välja tol ajal Meistrite liigas mänginud Udinese. Debüüdi Serie A-s tegi 19-aastane noormees veel samal hooajal hilisema meistri Milano Interi vastu. Kokku käis ta Udinese eest platsil viies kohtumises, millele järgnesid aastad Serie B meeskondades Bologna ja Vicenza. 2009. aastal taasliitus Morosini Udinesega, kuid jällegi jäi tal seal läbimurre tegemata. Järgnesid veel mitmed aastad Serie B-s ja 2012. aasta jaanuaris suundus ta taas laenule Livornosse. See jäi 25-aastase mängija viimaseks lepinguks.
14. aprillil, aastal 2012 - neli nädalat pärast seda, kui Inglismaa karikamängus sai Fabrice Muamba südameinfarkti - pidas Morosini Pescaras sealse meeskonna vastu oma kaheksandat mängu Livorno särgis. Alates U17 vanuseklassist kõiki Itaalia noortekoondiseid esindanud Morosini varises väljakule 31. minutil. Kuigi ta oli kanderaamil väljakult lahkudes veel teadvusel, lakkas mehe süda teel haiglasse tuksumast.
Tragöödiatest hoolimata elurõõmu säilitanud Morosini olemuse võttis kokku endine meeskonnakaaslane Raffaele Schiavi: "Paljudest perekondlikest probleemidest hoolimata säilitas Moro alati oma näol naeratuse ja ta ei lasknud probleemidel end murda. See on see, kuidas ma tahan, et teda mäletataks."
Mõlema vanema ning mõlema venna surm jättis Morosini liikumispuudega õe maamunale üksinda. Õe võttis finantsiliselt ja moraalselt enda hoole alla Udinese ikoon Antonio di Natale. Morosini endised koduklubid Livorno ja Vicenza otsustasid aga külmutada särgi numbriga 25, mida poolkaitsja kandis. Morosini perekonna traagiline käekäik sai omamoodi peatüki ja loodetavasti ühtlasi ka lõpu 2016. aastal. Nimelt karistati tingimisi vanglakaristusega kolme Morosiniga tegelenud arsti (sealhulgas nii Pescara kui ka Livorno jalgpallimeeskondade arste), kes kohtu hinnangul jalgpallurit ebakompetentselt ravisid.
Davide Astori lugu
Davide Astori oli Morosinist pool aastat noorem ning kasvas üles Bergamost paarikümne kilomeetri kaugusel San Pellegrino Terme linnakeses. Kui Morosini noortekarjäär sai alguse piirkonna esindusklubis Atalantas, siis Astori sai oma esimese jalgpallihariduse 11 000 elanikuga linna Pontisola jalgpallimeeskonnas. 2001. aastal siirdus ta Milani noorteakadeemiasse ja oma kodulinna meeskonda Astori esindada seega ei jõudnudki. "Ma ei tea ühtegi sportlast, kes ei eelistaks varem või hiljem kanda oma päritolulinna särki. Sama käib ka minu kohta," tunnistas Astori hilisema karjääri jooksul.
Saanud Itaalia madalamates liigades meestejalgpalli maigu kätte, liikus Astori Põhja-Itaaliast Sardiiniasse. Cagliaris mängis ta end selgelt Serie A hinnatuimate keskkaitsjate sekka, tuues endale kosilasi mitmetest Euroopa suurklubidest – muuhulgas nägi David Moyes Astorit potentsiaalse mantlipärijana Rio Ferdinandile ja Nemanja Vidicile. Tulema hakkas ka Itaalia koondise kutseid. Alates 2011. aastast esindas ta rahvusmeeskonda 14 kohtumises, viimati mullu septembris Iisraeli vastu.
2015. aastal siirdus Astori Fiorentinasse ning selle hooaja alguses edutati keskkaitsja ka Fiorentina kapteniks. Aastaid Itaalia kõrgliigas kindlalt eurosarja kohtade nimel võidelnud Fiorentina tänavune hooaeg oli kulgenud üle kivide ja kändude, kuid Viola püsis stabiilselt tabeli keskosas. Päev pärast Eesti Vabariigi 100. aastapäeva võõrustas Fiorentina Chievo Veronat. Kodumeeskonnale tõi 1:0 võidu Chievo endine mängija Cristiano Biraghi, resultatiivse söödu andis just Astori.
Nädal hiljem oli Firenze esindusmeeskond juba valmis Udinesega mängima. Kui kogu ülejäänud meeskond oli mängupäeva hommikul kell pool kümme valmis hotellis hommikusööki sööma, oli puudu vaid kapten Astori. "Ta magas üksinda ning hilinemine pani meid koheselt kahtlustama. Seda polnud varem kordagi juhtunud. Seega pärast mõneminutilist ootamist läks doktor Luca Pengue tema tuppa ja tegi kohutava avastuse," meenutas saatuslikku hommikut Fiorentina infojuht Arturo Mastronardi. Kaheaastase tütre isa süda oli une pealt üles öelnud.
Arvatavasti ei ole liialdus öelda, et Astori näol on tegu kaasaja kõige nimekama karjääri jooksul manalateele läinud jalgpalluriga. Aga sportlikest saavutustest kõrgemal asuvate väärtuste traagika võttis oma järelhüüdes täiuslikult kokku Gianluigi Buffon.
"Ma avaldan harva oma mõtteid indiviidi kohta, sest ma olen alati lubanud vältida vastastikuse suhte, austuse ja tunnete ilu väärkasutamist nende poolt, kel pole piisavalt sündsust austada teatud sidemeid. Sinu puhul pean ma tegema erandi, sest sinust jäid kannatama noor abikaasa ja perekond, kuid eelkõige väike tüdruk, kes peab teadma, et tema isa oli igas mõttes HEA PERSOON - TÕELISELT HEA PERSOON. Sa olid vanamoelise maailma kõige parem väljendus - maailm, kus on väärtused nagu altruism, elegantsus, viisakus ja vastastikune austus - väärtused, mille inimesed on seljataha jätnud. Täiesti siiralt komplimenti tehes - sa olid üks parimaid spordifiguure, kellega ma olen eales vastakuti seisnud."
Kui Buffon saatis Astorile teispoolsusesse kaasa kaunid sõnad, siis ka Fiorentina žestid olid igati väärilised. Nii Fiorentina kui ka Cagliari külmutasid Astori särgi numbriga 13, lisaks lubas Fiorentina toetada Astorist maha jäänud perekonda.
Epiloog
Igal aastal toimub märtsi keskpaigas Bergamos suure paastu hakul ja ligi 60 000 inimese osavõtul paraad. Kui minevikus pidutseti religioossetel põhjustel, siis tänapäeval annab paraad võimaluse tundma õppida Bergamo ajalugu ja folkloori. Paraadi tipphetk sünnib Piazza Pontida väljakul, kui vaatemängulise show' käigus põletatakse ravimatut tõbe esindava vana naise pilt.
4. märtsi pärastlõunal pidi plaanide kohaselt paraad toimuma ka San Pellegrino linnakeses. Paar tundi varem saabunud uudiste valguses ei saanud aga karnevali toimumisest juttugi olla. Kohaliku linnahalli Itaalia trikoloor oli langetatud poolde masti, maailmakuulsale allikaveele koduks olev väikelinn oli leinas. San Pellegrino oli kaotanud tõenäoliselt oma suurima aarde. Põhjus, et kuulsus ja edukus ei muutnud Astorit ja jätsid ta sama siiraks ja elegantseks inimeseks, olid muutnud ta linnas veelgi armastatumaks.
Leinas oli ka Bergamo ja siin ei mängi mingit rolli tõsiasi, et ei Piermario Morosini ega Davide Astori esindanud kordagi linna au ja uhkuse Atalanta esindusmeeskonda. Viimase kuue aasta jooksul on pidanud linn leinama kahte samaealist, samast piirkonnast pärit tippjalgpallurit. Jalgpallureid, kes olid veelgi suuremad inimestena. Piermario Morosini, kes suutis traagilisest teisemeeast hoolimata säilitada elurõõmu ja Davide Astori, kes suutis kuulsust eirates säilitada oma parimad iseloomuomadused.
Vaatasin transfermarktist Cheik Tiote (võitis Afconi) ja Dani Jarque (Hispaania noortekoondislane) statte ja võrdlesin Astoriga. Esiteks nende kõigi hinnanguline turuväärtus on samasse auku: Astori 11m, Tiote 12.5m, Jarque 8m. Astori mängis 289 mängu Serie A-s ja 14 koondises, Tiote 138 mängu Premmis ja 84 Eredivisie's ning 55 koondises. Jarque 173 mängu La Ligas. Eks kindlasti sõltub, mis liigat keegi jälgib, aga minu jaoks on Tiote natuke tuntum nimi kui Astori (ja rohkem saavutanud).
