Intervjuu Käidiga: Šotimaa treenerid avaldasid võimaluse andmise järel pettumust, et mind varem ei mängitanud (2)
Laupäeval tagas Eesti koondise 19-aastase poolkaitsja Mattias Käidi koduklubi Fulham pääsu Inglismaa kõrgliigasse. Täna päeval vestles Käit koondise treeningu eel Eesti ajakirjanikega.
Käidil on Fulhamiga lepingut järel veel aasta jagu ning hooaja ettevalmistus algab tema jaoks Premier League'is pallima asuvate meestega. Kuigi Fulhami esinduses on debüüt veel tegemata, sai ta kevadel oma esimesed meesteklassi mängud kirja Šotimaa kõrgseltskonnas. Tema laenuklubi Ross County treenerid avaldasid viimase matši järel koguni kahetsust, et eestlasele varem võimalust ei andnud.
Mattias, laupäeval oli suur Meistrite liiga finaal, aga see ei olnud võib-olla tolle päeva kõige põnevam mäng sinu jaoks. Kas mul on õigus?
Võib nii öelda, jah. Minul oli kaks finaali, mida ma vaatasin. Fulhami oma ja Liverpooli oma. Mõlemad olid minule huvitavad. Fulhami oma tähtsam.
Mida see lõpptulemus (Fulham alistas Aston Villa) sinu jaoks tähendab? Kas olid rõõmus, et klubi sai kõrgemale või tähendas see hoopis, et sul endal läheb raskemaks?
Rõõmus olin kindlasti, aga tähendab ka seda, et läheb raskemaks. Seega mõlemat! Eks kindlasti rahaliselt saime nii palju toetust juurde ja nüüd on vaja hakata ostma mängijaid, et Premier League'i püsima jääda. Eks saab näha. Raske on kindlasti, sest üleminekuakna aega muudeti (varem oli aken avatud 31. augustini, nüüd sulgub see enne hooaja esimest mängu ehk ligi kolm nädalat varem - K. E.). Nüüd läheb kiireks. Ma hetkel ei tea veel, millal ma ise tagasi lendan - see kõik on keeruline hetkel.
Kas sa oled hooaja lõpus Fulhamiga rääkinud ka mingitest plaanidest?
Nii palju ma tean, et kui tagasi lendan, olen Fulhami põhitiimiga. Hooaja ettevalmistuse teen nendega. See kõik võib muidugi muutuda, aga nii palju öeldi. Arvan, et kui tagasi lähen, olen põhitiimiga. Sel ajal, kui nendega laagrites olen, on üleminekuaken lahti, et kui mängijaid ostetakse ja kui põhitiim ütleb, et ei ole enam vaja, siis eks ole näha. Aga hetkel plaanid on nii, et treener arvestab minu kui põhitiimi mängijaga.
Kevade olid sa Šotimaal Ross Countys. Vist ei olnud see periood selline, nagu sa alguses sinna minnes lootsid, et see on.
Algus oli selline, nagu lootsin, aga pärast seda läks keeruliseks. Treener muutus ja kui koondisest tulin, sain peavigastuse. Enne kui koondisesse läksin, vahetus treener ja ma olin ainus, kes koondises oli ehk neil oli kaks nädalat aega koos treenida ja üksteist tundma õppida. Mina olin ainus, keda treenerid ei näinud. Eks see muutis ka minu jaoks olukorra raskemaks.
Nii palju kui ma platsile sain, nii palju olin ka rahul. Mängisin viimases mängus 85 minutit põhis, treenerid ütlesid, et jäid väga rahule ja olid ka natuke pettunud, et mind varem platsile ei pannud. Aga seal polnud enam midagi teha - see oli viimane mäng.
Kuidas seda pettumust väljendati?
Kõikide mängijatega tehti päev pärast hooaja lõppu individuaalne koosolek. Seal öeldi, et jäädi väga rahule - lõin seal mängus ka latti. Miks nad üldse põhisse panid mu, oli sellepärast, et trennides oli kõik mul väga hästi läinud, löönud palju väravaid ja siis nad ütlesid, et viimane mäng, meil on võitu vaja. Tegelikult olime sel hetkel juba situatsioonis, kus meie mängust väga enam ei olenenud asi.
Aga pärast öeldigi koosolekul, et mänguga jäime väga rahule ja tundub, et potentsiaal on väga hea ning "disappointed we didn't play you before" (tõlgituna "oleme pettunud, et sind varem ei mängitanud"). Et ma ju istusin tegelikult kolm või neli mängu enne seda juba pingil 90 minutit ja kui väravat oli vaja, siis mind kahjuks platsile ei pandud, kuigi ootasin. Imelik oli lihtsalt mõelda, et eelmistes mängudes oli ju ka väravaid vaja, et miks just nüüd viimases mängus pandi põhisse. Selline arusaamatus.
Samas ei olnud ju sina ainus mees, kes seal istus. Ka su väga nimekas tiimikaaslane, Liverpoolis mänginud David N'Gog ei olnud ka kõik mängud põhis.
No ei olnudki! Sama mure temaga, mis minugagi. Tema tuli kaks-kolm nädalat enne mind sinna ja siis oli seal veel treener, kellega ta oli juba varem koos mänginud - tema käe all mängis kõik mängud ja oli näha, et taset tal on. On küll natuke aeglane, aga tase on hea. Aga nii kui treenerimuutus tuli, ei mängitatud teda enam nii palju. Teda mängitati küll lõpus, kui oli jälle väravat vaja või pikka panna ning tema oli siis see, kes hoidis palli ees, aga põhis ta ei alustanud, jah.
Kogemuse mõttes. Said ikkagi meestemängu tunda ja ka keskkonnavahetus tuli juurde.
Kindlasti keskkonnavahetus ja teine liiga, meestemäng muidugi ja Šotimaa on teada-tuntud täielik meeste mäng: kes proovib mängida, kes paneb pikka palli. Palju mänge ma kahjuks ei saanud, aga omamoodi kogemus ja kuidagi ikka teistmoodi.
Kas jäid ise rahule sellega, kuidas seal Šoti suurte meestega võitlesid?
Kõik mängud, mis ma mängisin, jäin ise küll väga rahule. Selliseid lollakaid situatsioone ma ei teinud. Pigem oligi nii, et kahes viimases mängus olid mul väravavõimalused - üks latti ja teine, mis peaga lõin, oli juba sisse minemas, aga läks vastu oma mängijat, kes oli suluseisus ja see võeti ära. Muidu jäin rahule. Kahju ainult, et ei tulnud nii palju mänguminuteid, kui lootsin.
