Ivar Lepik: Ei ole maad rumalalt rikastele meestele (5)
Status quo püsib: Real Madrid ja Cristiano Ronaldo on Euroopas mõõdupuuks, PSG rahakotituulutamine ei ole neid lähemale toonud.
Eelmine kevad, kaheksandikfinaal. PSG lööb Barcelonat avamängus 4:0, aga Lionel Messi ja eelkõige Neymari fantastiline, ajalooline, kordumatu esitus annab katalaanidele teises mängus 6:1 võidu ja viib nad edasi.
Neymar mõistab samas, et jääb Barcelonas alatiseks Messi varju ja vahetab pooli. Temaga liituvad Kylian Mbappe ja Dani Alves - maailma parim teismeline ja tiitlitega pärjatud staar, kes teab, kuidas võita. PSG kulutab ja unistab. Kulutab ja unistab suurelt.
Müncheni Bayern surutakse sügisel põlvili, aga Carlo Ancelotti paadis käärib. Mäng Jupp Heynckesi Bayerniga võiks PSG maa peale tuua, aga ei too. Vastasseisus Real Madridiga omistatakse neile mõnel pool ennatlikult favoriidi staatus, kuigi sedagi võib mõista. Reali jaoks ei ole hooaeg sujunud.
Väljakul näeme aga, et kõigest hoolimata ei ole PSG-st tiitlikaitsjale vastast. Cristiano Ronaldo näitab Neymarile, et tema mantlile on vara hakata uut omanikku otsima, ja vigastus võtab brasiillase teise mängu võrrandist sootuks välja. PSG 250-miljoniline ründeliin mängib kodus ideetult ja kaks kaotust lõpetavad taas euroteekonna palju varem kui loodetud. Harjumused on visad murduma.
Kuus aastat ja miljard eurot pärast PSG Katari-ajastu algust ei ole nad endiselt Meistrite liiga veerandfinaalist kaugemale jõudnud. Pariislaste projekt näitab ilmekalt, kuidas edu ostmine läbi nimede on muutunud sisuliselt võimatuks - õppetund, mille Reali president Florentino Perez sai ligi viisteist aastat tagasi.
Oma teise ametiaja alguses kulutas Perez suure raha Ronaldo ja Kaka ostmiseks, kuid pidi edu ligi viis aastat ootama. Varasemast tasakaalukam asjaajamine on viimasest neljast Meistrite liiga tiitlist kolm Madridi viinud ja nagu eile õhtul nägime, peavad kõik Realiga arvestama ka tänavu.
Tundub, et õppetunni sai kätte ka PSG-ga ülimalt sarnane, kuid samas ülimalt erinev Manchester City. Pärast City esimesi Katari-aastaid, kui üritati osta kõiki ja kõike, on suhtumine muutunud. Esmalt tugevdati tagatuba mitmete Barcelona taustaga meestega, kes valmistasid aegamööda ette ühtselt hingavat meeskonda. Krooniks toodi mullu etteotsa Pep Guardiola ja sel hooajal on City kõigi jaoks üks kardetumaid vastaseid. Väljakul rohkemgi kui paberil.
Kui PSG kulutas suvel 222 miljonit eurot Neymarile, siis City rekordost on selle aasta jaanuarist keskkaitsja Aymeric Laporte, kelle eest maksti 65 miljonit eurot. Guardiola sai esimesel hooajal aimu City nõrkadest kohtadest ja tegeles nende lappimisega; Unai Emery PSG eesotsas näiliselt valida ei saanud. Talle ei usaldatud raha, vaid maailma kalleimad mängijad.
Ja vahe on selge. City on koha Meistrite veerandfinaalis sisuliselt taganud ja valmis rinna kokku panema ükskõik kellega. PSG-l jääb aga puudu kainest mõistusest ja planeerimisvõimest. Meistrite liigat ei võideta enam rumalalt raha loopides.
Cityl ja PSG-l ei ole seda kvaliteeti millega euroopas midagi korda saata
