Ivar Lepik: Kellele me õieti pöialt hoiame? (20)
Reedeõhtust mängu Belgiaga oli Lillekülas vaatamas 10 176 inimest. Kui paljud neist tegelikult Eestile pöialt hoidsid?
Täismaja hõng on teistsugune. Ajakirjaniku töö ei jää tegemata, olgu staadionil 1000 või 10 000 inimest, aga puupüsti täis Arena loob erilise õhkkonna. Selle 12. mängija, kellest koondislased tihti räägivad.
Belgia vastu kogesin seda erilist tunnet vaid korra - siis, kui meie ühel vähesel rünnakul, 83. minutil seisul 0:1 anti Karol Metsale kollane kaart, mis tribüünidele arusaamatu. Siis ja ainult siis ühines publik võimsaks massiks sinisärkide taha.
Need samad sinisärgid ei tohi ega saa seda öelda, aga usun, et nemadki olid veidi pettunud. Mitte, et lõuna- ehk Eesti fännitribüün oleks kuidagi pettumuse valmistanud, aga juba päeva foon oli teistsugune. Päeval vanalinnas ringi liikudes olid belglased selle vallutanud. Samamoodi läks ka tribüünidel - punased kuradid panid põhjatribüünil peo püsti 45 minutit enne avavilet ja lõpetasid viimastena. Küljetribüün oli tühi, kui paljud belglased veel oma kohal püsisid.
Lõunatribüün sai laulu üles vaid episoodiliselt ja raske on neile seda süüks panna, sest arvuliselt jäädi külalistele alla. Abi vajati küljetribüünidelt, aga külaliste peremehetsemisele vastuhakku ei leidunud. Küsin - kui paljud olid päriselt Eesti poolt, mitte vaatamas De Bruynet, Lukakut, Mertensit?
Nähes fänne pärast lõpuvilet ... Et pääseda ajakirjanikele ette nähtud mixed zone'i, tuli läbida umbes 5x5 inimesest koosnev kadalipp. Need 25 või enamgi eestlast olid kogunenud kaks meetrit pika metalltara äärde, mis oli lähim piire belglased staadionilt ära viinud bussi uksele - eks ikka selleks, et saada oma lemmikuga pilt, autogramm, paar sõnagi. Eemale jalutades sai näha väga heas tujus Eesti neidusid, kes meelsasti Belgia fännidega piltidel poseerisid, kaotus kui pühitud. Rääkimata Eesti keelt kõnelevatest noortest, kel seljal De Bruyne ja Hazard ...
Eesti koondis on kahtlemata tänulik iga täismaja eest, aga miks tulevad inimesed kohale vale meeskonna pärast? Üle maagilise 10 000 inimese on sel kümnendil Lillekülla toonud Iirimaa, Holland, Inglismaa ja nüüd Belgia. Iirimaaga on omaette lugu, Holland-Inglismaa läksid vähemalt eestlastele hinge - esimesega mängiti kui võrdne võrdsega, teise vastu sai kapten Klavan punase ja hoidsime pikalt nulli. Nendel kordadel läks enamus koju uhkena eelkõige oma koondise üle. Nüüd ei ole ma nii kindel.
Kõik need Rooney, Robbeni ja De Bruyne fännid, pöördun teie poole. Pöördun kõigi poole, kellele Eesti koondis südamelähedane. Kolme kuu pärast ootab Eestit samas Lillekülas ees kohtumine Küprosega - meie koondise jaoks märgatavalt olulisem mäng. Kas toome maja uuesti täis ja elame ka omadele kaasa?
See on mõtlemise koht ka EJLile kui ajakirja Jalka väljaandjale, kus reeglina on neljast postrist kolmel välismängija, kuid miks mitte ei võiks nende samade de Bruyne ja Hazardi plakati asemel olla Rakvere Tarvase, FC Kuressaare, Vändra Vapruse jt mängijate plakat, nii et kodukoha noore fänni seinale läheks see.
Lihtsad, kuid järjepidevust ja aega nõudvad asjad ning sellist arvamusartiklit poleks tulevikus vaja kirjutada.
mõni eksootiline koondis,
ja jalkad nad ei salli,käivad nagu rock kontserdil
autogrammi jahitsemas ja kõik.
Oleks see tava pilt- juttu poleks.
Põhiline et Karvane on rahul : täismaja - taskud täis((((((((
Paljudele klubi-fännidele on koondise mängud teisejärgulised ning pigem on raske näha florakaid, kaljukaid ja levadia mängijaid koos mängimas... Tuletage meelde Hispaania koondist kui barca ja reali mehed üksteisele söötu ei andnud. Hollandis sarnane näide tuua.
Samamoodi nagu need mängijad ei suutnud oma suurimale rivaalile sööta, ei suuda paljud fännid vaadata, et nad kannavad sama särki. See on paljudele normaalsus.
Ja see, kui ühe koondise mänguga tuleb koju kätte võib-olla mitme su lemmik-klubi (erivad liigad näiteks) mängijad, ongi igaühe enda otsustada, kas ta läheb staare vaatama või Eesti koondisele kaasa elama või mõlemat.
Lisaks võiks veel tuua sellise aspekti, et eestlasena on ka normaalne tunda uhkust selle üle, et Klavan mängib Liverpoolis, isegi kui sa ise oled näiteks Evertoni fänn. Ja kui oled veel nii kõva fänn, et käid ise kohapeal derbyt vaatamas, siis pärast mängu, olles ise Evertoni fännisärgis, hüüda Klavanile et sa oled uhke, et eesti mees mängib Liverpoolis... Teha võib-olla selfihi... See on väga OK!
Ja kui ajakirjanikku nii väga häiris, et 10 tuhandest oli 25 inimest kes tahtsid oma lemmikutega vastasleerist pilti teha või autogrammi saada, siis see on ikka vääägagi ebaoluline ja kummastav tähelepanek.
Selle arvamusloo asemel oleks võinud ju hoopis mõne Eesti koondise mängija käest küsida kas tal vanaema ka on tema välisklubi kodumängul käinud või ehk on keegi koondislasest ise suur Lukaku austaja ning kas ja mida nad omavahel rääkinud on või kas nad särke ka vahetasid... Ja muidgi, kas ta peab ennast seetõttu reeturiks.
Sama hästi võiks olla nõrdinud, et mõni ei joogi Jaanipäeval Eesti õlut. Rääkimata sellest, et seda käiakse veel Lätist ostmas.
Igatahes päädis see artikkel sisukusega võrreldes teenimatult palju tähelepanu. Aga võib-olla oligi see taotuslik...
