Kasper Elissaar: Kas me üldse proovisimegi? (2)
Eesti jalgpallikoondise eilne 0:2 kaotus Gruusiale tekitas nukrust paljudes vutisõprades. Ka minus. Lõpuvile järel tabasin end mõtlemast, kas ja kui palju me üldse võita tahtsime. Kas proovisime mängu võita?
Kaukaasia turnee pidi olema koht, kus oma ründemängu lihvida. Koondise loots Martin Reim proovis seda teha nii uute kui ka vanade lahenduste katsetamisega. Reaalsuses kui meil isegi pindudega klotsid olid, siis liivapaberit mitte. Tegevus rünnakul oli pehmelt öeldes kehv ja otse öeldes puudulik.
On selge, et väikese (ja mitte ainult) jalkariigi vutikoondis peab lähtuma sellest, et taga oleksid asjad korras. Kaitse peab pidama! Klišee või mitte, aga kui taga on null, siis tõepoolest on juba pool tulemust käes. Ja Reim on saanud kaitse lukku. Seda näitavad tulemused. Eile oli kaitse veidi eranditult ligadi-logadi, mis tähendas, et mängijatel ja treeneritel oli vaja kaotusseisu jäämise järel reageerida.
Väljakul esialgu muutust ei tulnud. Esimene samm tuli treeneritelt poolajal kahe vahetusega. Sel oli kerge mõju. Ent sellest jäi väheks.
Kes on praegust koondist jälginud, teab, et ideaalis tahab Eesti kaitses rügamise kõrval ka palli omada ja sellega targalt toimetades oma mängu peale suruda. Eriti just mängudes sarnase tasemega võistkondade vastu. Vahel on see õnnestunud, vahel mitte. Eilses kohtumises Gruusiaga hakkas see mind aga tõsiselt häirima, et me ei suutnud sellest kinnisideest lahti lasta.
Kui oli 70 minutit mängitud ja olime 0:2 kaotusseisus, proovis Eesti endiselt seda, mida ta tegi kogu mängu. Kui oli 80 minutit mängitud ja olime endiselt 0:2 kaotusseisus, proovis Eesti endiselt sama asja. Kui oli 85 minutit mängitud ja olime ikka 0:2 taga, ei muutunud endiselt me mäng. Okei, taheti katsetada, proovida, usuti, aga nendeks hetkedeks olid kõik juba ju näinud, et sellega ei jõuta kuskile.
Ideeliselt tahtis Eesti tagant söötudega läbi äärte üles tulla. Kuna reaalsuses see väga hästi ei töötanud, lahmati aeg-ajalt suvalisi palle kuskile ettepoole. Miks kardeti mängida sihipäraselt lihtsalt? Eestil oli tagaliinis kolm torni. Neist üks, Joonas Tamm, on nii oma eelneva karjääri jooksul kui ka koondises vajadusel rünnakul mänginud, sest ta on kehaliselt võimas, kiire, väga hea õhuvõitleja ja korraliku löögiga. Selle asemel, et hädaolukorras näiteks tema tagant ette viia, anda eesliinile jõudu juurde ja proovida sihipäraselt pikemate söötude ja tsenderdustega ees ohtu tekitada olukorras, kus vahetusest on sekkunud terava jalaga Dmitri Kruglov ja Konstantin Vassiljev, jätame ikkagi taha kolm meest ja üritame viimastel minutitel survet ja ülekaalu luua sellega, et surume lihtsalt äärekaitsjad kõrgemale. See ju ei töötanud!
Ma ei taha väita, et Eesti peakski olema pikka palli taguv sats, aga kui sa oled 0:2 kaotusseisus ja lõpuni on loetud minutid, siis hoolimata sellest, mida sa kogu ülejäänud matši jooksul katsetada tahtsid, tuleb minna nahaalselt võitu püüdma! Lihtsalt tuleb! Sirgjoonelisus ei ole tingimata halb asi. Pall liigub kiiremini, kui mees jookseb. Ka tippsatsid, kasvõi Real Madrid, saadab lõpus keskkaitsja Sergio Ramose ette ja hakkab pikkasid palle taguma, kui olukord seda nõuab, sest nii jõuab mäng kiiremini ohtlikusse tsooni. Jah, pallikaotuste puhul on taga asi täbar, aga kui oled 0:2 taga, siis ei ole sel vahet.
Teisalt on väga suur vahe, kas me lihtsalt kaotame või kaotame võideldes. Eile jäi kahjuks mulje, et me ei tahtnudki võita. Ja see pole etteheide pelgalt mängijatele.