Meinhard Pulk: Eesti vajab liigareformi kui õhku (21)
Vaikselt juba tajun, mis tunne on igal hooajal Arsenali fännidel. Juba aastaid püsib laeva kapten tüüri juures, aeg-ajalt vahetuvad osa madruseid. Laev ise sõidab aga aastast aastasse ühte marsruuti ja viimastel aastatel on ka selle marsruudi läbimisele seadnud piirangud erinevad tehnilised raskused. Nõnda hüppavadki viimasedki kapteni ustavad toetajad laevalt maha. Sarnane analoog meenub kodust liigajalgpalli vaadates.
Arsenali puhul on laeva kapteniks loomulikult Arsene Wenger, madrusteks mängijad ja üksluiseks marsruudiks, mis viimastel aastatel ületamatuks osutunud, on Premier League'i neljas koht ning näiteks Meistrite liiga 1/8-finaali kordusmäng Münchenis.
Premium liiga kontekstis asendaksin need metafoorid aga mitte konkreetsete isikute, vaid hoopis palju abstraktsemate elementidega. Kapteni rollis on juba 12 aastat muutumatuna (vähemalt kõrgliiga mõttes) püsinud liigasüsteem – Eestis siis kümnemeeskonnaline liiga, kus mängitakse hooajal neli ringi ja 36 mängu ning mis lõpeb (vähemalt paberi peal) üleminekumängudega Premium liiga eelviimase ja Esiliiga teise vahel. Madrusteks on meeskonnad, kes just liigasüsteemiga kaasnevatest kõrvalmõjudest sõltuvana tihti vabatahtlikult laevalt põgenevad. Marsruudiks on aga areng - nii klubide, koondiste kui ka publikunumbrite areng ja identiteedi teke.
Teatav ja stabiilne areng on demokraatlikes riikides enamikes eluvaldkondades loomulik ja enamasti hoitakse vaid totalitaarsetes ühiskondades arengut meelega tagasi (või viiakse isegi läbi taandarengut, nagu juhtus Nõukogude ajal Eesti jalgpalliga). Eesti klubijalgpall kahtlemata areneb, aga kui see panna proportsiooni riikidega, kellega me end tihtipeale võrrelda tahaksime (Sloveenia, Island, Põhjamaad jne), siis me tammuksime justkui ühe koha peal.
Loomulikult on jalgpalli arengut mõjutavaid faktoreid hoomamatul hulgal. Ja kindlasti on ka Eesti jalgpallis peale liigasüsteemi aspekte, mis mõjutavad ja on mõjutanud arengut positiivsel või negatiivsel määral. Minu silmis on aga siiski keskseks valupunktiks liigasüsteem, mis hoiab tagasi klubide ja mängijate arengut, erinevates regioonides klubide identiteedi sissejuurdumist ja seega ka publikunumbreid. Publikunumbrid mõjutavad aga omakorda liiga mainet sponsorite seas, mis omakorda mõjutab infrastruktuuri arengut.
Esimene probleem: infrastruktuur ja kalender ei ole kooskõlas
Kui hakata liigasüsteemi vajakajäämiseid nimetama, siis keskseks probleemiks on ebanormaalselt pikk hooaja kestvus, mida tänavu MM-i toimumisega veelgi võimendati. Eestis alustati tänavu mängudega 3. märtsil (pidi algama 25. veebruaril!) ja hooaeg lõpeb plaanide kohaselt 10. novembril. Ehk siis hooaeg kestab 252 päeva (esialgse kalendri kohaselt 258 päeva).
Toon võrdluseks teiste kevad-sügis süsteemi kasutavate UEFA liikmesriikide hooaegade pikkused, kel on Eestiga natukenegi sarnane kliima: Rootsis kestis mullu hooaeg 187 päeva, kaheksa meeskonnaga liigades Lätis ja Leedus kestab tänavune hooaeg vastavalt 224 ning 239 päeva. Islandil 155 päeva, Fääri saartel 232 päeva ja Valgevenes 247 päeva. Eestiga sama süsteemi kasutavates Soomes ja Iirimaal vastavalt 203 ning 252 päeva. Vaid Norra "ületab" Eestit – neil kestab hooaeg 259 päeva.
Aga olulisem aspekt hooaegade pikkuste võrdlemise kõrval on asjaolu, et sisuliselt kõikides nendes riikides arvestatakse hooaja alguse planeerimisel vajaliku infrastruktuuri olemasoluga. Võib julgelt väita, et Eesti on eelmainitud riikide seas üks halvima infrastruktuuri tasemega riike ning seda enam on arusaamatum, miks on siinne hooaeg pikem riikidest, kus on infrastruktuur hoopis teisest klassist.
Ma olen näinud, kuidas teevad jaanuari- ja veebruarikuus trenni need Premium liiga ja Esiliiga meeskonnad, kelle kodulinnades puudub sisehall. Kui veidi liialdada, siis ei ole kohati isegi vahet, kas trenni teha Lõunakeskuse jääväljal või Annelinna kunstmuruväljakul. Kujutaksite ette, et midagi sarnast toimuks Soomes või Rootsis? Praegune süsteem, kus hooaeg algab traagiliselt varakult, soosib ühtlasi ka ebavõrdsust Tallinna ning provintsiklubide vahel, kel puuduvad võimalused sisehallis mängida. See toob omakorda kaasa "pakid" ning publikunumbrite kasvu pidurdumise. Kes see peale üksikute hullude ikka tahab vaadata mängu, mille võitja on juba enne lõpuvilet selge?
Ja isegi siis, kui liigamängud on pihta alanud, on staadionite tingimused kaugel perfektsusest. Kalev Spordi kommentaatorite poolt ülilibeda väljakul peal peetava mängu iseloomustamiseks leiutatud väljend "kosmonautika päev" on vägagi relevantne ka 2018. aastal. Õige jalgpall on see, kus jalgpallurid saavad oma oskuseid maksimaalsel määral ära kasutada hoolimata välistest faktoritest. Eestis ei ole see aga suurel osal hooajast lihtsalt võimalik ning veebruari- ja märtsikuised mängud kulgevadki lõpuks enamasti selliselt, et oma võimetele vastavat jalgpalli ei ole ei trennis ega mängus võimalik rakendada.
Samuti võiks küsida, kas normaalsetes tingimustes mängides saaks ühes mängus neli (!) Kuressaare jalgpallurit tõsiselt vigastada. Kui mängija peab mängudes keskenduma püstijäämisele ja vigastuste vältimisele, siis see pärsib kahtlemata ka nende arengut jalgpallurina ning annab automaatselt eelise kõikidele nende riikide jalgpalluritele, kelle koduklubid saavad kogu hooaja adekvaatsetes tingimustes mängida. Vastuoluline on aga ka see, et aprilli- või maikuus, kui on kunstmurustaadionite kvaliteet ja ilmastik mängimiseks juba piisavalt heas seisukorras, kiirustatakse iga hinna eest naturaalsele murule. Ja seda hoolimata faktist, et rohelist muru on seal mõnes üksikus kohas.
Teine probleem: mille pealt peaks praeguse süsteemi juures publikunumber kasvama?
Infrastruktuuri kvaliteet kandub koheselt üle ka publikunumbritele ja identiteediprobleemile. Ja ühtlasi purustab see ka ühe peamise argumendi, mis sundis EJL-il tänavuseks hooajaks mängud veebruarisse nihutama. Argumendiks oli suvel peetud MM, mis langetab nende sõnul varasematele kogemustele tuginedes olulisel määral telenumbreid ja seega kogu liiga üldist populaarsust. Alternatiiv on aga eriti jabur – lisaks sellele, et klubid peavad ebanormaalselt palju mänge pidama jäisel kunstmurul, saab näiteks kogu liiga üks peamiseid publikumagneteid FC Flora vahemikus 24. mai kuni 28. august pidada vaid kaks mängu kodusel A. Le Coq Arenal! See ei kõla normaalselt ja sarnaseid näiteid jagub Eestis veel, kus üks väheseid jalgpalli mängimiseks kõlblikke perioode visatakse sisuliselt tühja.
Ja tasub rõhutada, et publikunumbrite kasvatamise mõttes on võtmeperiood hooaja algus – vähemalt mul (ja usutavasti paljudel potentsiaalsetel uutel Premium liiga jälgijatel) on iga hooaja eel paras ärevus sees, mis tõmbab staadionile. Aga ma olen päris kindel, et selleks ajaks, kui meeskonnad saavad minna mängima kvaliteetse muru- või kunstmuru peale ja kus pealtvaatajad saavad mänge vaadata tingimustes, kus nad ei pea piinlema, kaob suur osa "uuest publikust" lihtsalt ära. Väga raske on hoida uusi pealtvaatajaid liiga juures, kui nende esimene kogemus Premium liigaga avaneb näiteks Kalevi kunstmuruväljakul lumesaju ja miinuskraadide käes ning kus nad näevad väljakul mängijaid, kes pingutavad iga hinna eest püstijäämise nimel.
Premium liiga viis aastat tagasi. Täna on olukord parem vaid Sportland Arena, Sepa staadioni ja Fama staadionite tribüünide ja sisehalli jagu, kuid see ei muuda sarnaseid probleeme olematuks.
Olukorda ei paranda ka see, kui esimene voor peetakse sisehallis. Selle, et pall lendab mängu jooksul umbes kümme korda vastu lage, võib veel andestada. Aga seda, et kõik Tallinna meeskonnad jäävad oma kodumängust de facto ilma, ei mõista ma kuidagi. Sellistest pisiasjadest hakkab identiteedi tekkimise lootuse hääbumine.
Kolmas probleem: 36-mänguline hooaeg on mentaalselt, füüsiliselt ja finantsiliselt koormav
Hooaja kalendrist tingitud mängijate- ja publikutingimuste ebaloogilisus tuleneb suuresti 12 aastat muutumatuna püsinud liigasüsteemist. Praegune süsteem, kus kümme meeskonda mängivad omavahel neli korda ning kokku 36 mängu on end lihtsalt ammendunud. Eespool mainitud põhjustel on 36 mängu ise arulagedalt palju (tasub võrrelda lähiliigasid) ning teiseks on see vaimselt koormav, kui samad meeskonnad mängivad omavahel neli korda kaheksa kuu jooksul (lisaks potentsiaalsed karikamängud). Kui see on koormav minu, aga ka mängijate ja klubide jaoks (seda on meedias tunnistatud), siis on see koormav ka publiku jaoks.
Ehk kui lühidalt publikuprobleem kokku võtta, siis kevadel ei tule uut publikut juurde, sest jalgpalli staadionil vaatamine on puhas piin, suvel ei tule publikut juurde, kuna mänge lihtsalt ei toimu ning sügisel kaovad teatud inimesed ära, kuna neil on sellest üksluisest, 36 mängu kestvast hooajast siiber. Milline see plaan siis on, mis peaks staadionid rahvaga täitma? Lootus püsibki sellel, et mängud lükatakse suve asemel kevadesse ning see toob kaasa tele- ja arvutipubliku numbrite kasvu ja koos sellega kasvab ka üldine huvi liiga vastu? Ma oleksin selle idee suhtes natukene skeptiline.
36-mänguline hooaeg ja ekstreemselt vara algav hooaeg mõjutab samuti ka klubide ja liiga mängulist arengut. Lisaks puudulikule infrastruktuurile on 36 mängu lihtsalt niivõrd suur koorem ka meeskondade jaoks. Seda rõhutas näiteks veebruarikuus Tartu Santose peatreener Janar Sagim, aga sarnast kriitikat on tulnud ka teiste väiksemate klubide aadressilt. Nõnda ei saagi imestada, kui Raasiku Jokeri, Vändra Vapruse ja ka Rakvere Tarvase sugused meeskonnad loobuvad vabatahtlikult kõrgemal astmel mängimisest.
Mis oleks alternatiiv?
Kritiseeriva tooniga arvamuslugu oleks ise vähe väärt ilma alternatiivide välja pakkumiseta. Seega pakuks ma siinkohal potentsiaalse variandi, millega lähitulevikus võiks Eesti klubijalgpall edasi minna. Iseenesest on keeruline kümneliikmelist Premium liigat laiendada või vastupidi just kitsamaks tõmmata. Esiteks on juba praegune kõrgliiga meeskondade tasemevahe niivõrd suur, et 12-liikmelises liigas püsiksidki teatud meeskonnad püsti ainult Levadia ja Flora poolt laenatud noorte toel. Kaheksaliikmelises liigas kalduks aga kõrgseltskond liiga Tallinna-keskseks ning see ei tuleks kõrgliiga populaarsuse kasvule tõenäoliselt kasuks.
Seega tulekski minu hinnangul kõne alla vaid praeguse kümneliikmelise kõrgliiga publikule ja mängijatele mugavamaks tegemine. Võimalikuks variandiks on näiteks, et kaks esimest ringi mängivad kõik meeskonnad omavahel läbi (kokku 18 mängu), mille järel liiga poolitatakse ja mõlemad pooled mängivad omavahel kaks korda läbi. See teeks kokku 26 mängu, mis annaks võimaluse normaalsel ajal hooaega alustada, kuid ei paneks ka suvel eurosarju mängivatele klubidele liiga suurt koormust peale. Samuti annab see meeskondadele võimaluse mängida rohkem oma otseste konkurentidega, mis omakorda peaks publikuhuvile kasuks tulema. Ja on fakt, et mängude korraldamised (ja võõrsilmeeskondade jaoks reisikulud) on kõikide klubide jaoks tõsised väljaminekud, mida Eestis ei kompenseeri piletitulud. Sealt vabanevad summad saaks omakorda panna kas klubi või infrastruktuuriarengusse. Win-win olukord kõigi jaoks.
Lahtiseks otsaks jääb kahe hooaja vaheline aeg, mis venib praegusest pikemaks. Idee järgi võiks Soome eeskujul praeguse Taliturniiri asemel korraldada ajaliselt kauemkestva liigakarikaturniiri. See annaks hooajaeelsele perioodile täiesti uue hingamise ja annaks publikule võimaluse uueks liigahooajaks valmistuda. Ühtlasi ei jääks tühimik kahe hooaja jooksul liiga suureks, sest liigakarikaturniir on ise oluliselt mahukam kui praegune Taliturniir.
Sellel aastal ainuke tõsiseltvõetav kandidaat premiumi tõusmiseks on Maardu. Tarvas, Santos ja teised iseseisvad meeskonnad proovivad esiliiga tasemega alles hakkama saada. Kui Premiumis oleks 8 eelnevalt loetletud meeskonda siis esiliigas oleksid ootel Kuressaare, Pärnu, Maardu. Äärmisel juhul ka Tarvas
Liiga vajab kapitaalseid muutusi!
Üldiselt võib öelda, et ka Esiliigad on üksikute hullude pärusmaa.
Mängida 36 mängu töö ( ja pere) kõrvalt, tihtilugu ka peale makstes.
MIKS PÄRNUS JA PALJUDES TEISTES LINNADES POLE KORRALIKKU SISEHALLI?
Pärnus ju ruumi on. Ei pea ehitama mere äärde elamute vahele!
EJLiit võiks selgitava vastuse anda küsimustele...
muus osas arvan ka, et soomlaste leiutatud talvekarika variant on väga hea - lisavõimalus ka madalamate liigade klubidel tippude vastu mõõtu võtta.
eesti jalgpall kuulugu pohlakule nüüd 100% ulatuses.... mängigu ise ka
Ja. Praegune hullude mängude fännid tulevadki kohale selleks et nende väike klubi veel rohkem häbisse jätta koos kolme fännigankes kohale tulnud. No umbes nii.
Lisaks see, et väidad, et igal riigil on oma liiga, aga ma võin tuua mitmeid näiteid, et kus mitmed erinevate riikide klubid mängivad teises jalgpallisüsteemis kui nende riigi oma.
Lõpptulemus, õpi lugema ning õpi ise mütsiga jagama.