Neli aastat debüüdist: Mööl ei pea end enam nii nooreks, et ümber õppida koondisetasemel keskväljameheks (1)
Täna täpselt neli aastat tagasi oma Eesti A-koondise debüüdi teinud 24-aastane Karl Mööl lõpetas just hea hooaja Nõmme Kaljuga. Kuigi klubi tuli teist aastat järjest pronksile, tegi paremkaitsja isiklikult korraliku aasta. Selle tasuks kuulub ta taas koondisesse.
Kui Mööl 2012. aasta 8. novembril 2:1 võidumängus võõrsil Omaani vastu põhikoosseisu kuulus, mängis ta veel Floras ja oli seal keskpoolkaitsja. Viimased hooajad on tal möödunud paremkaitses ning tänaseks on ta selle koha omaks võtnud. Soccernet.ee vestles aastaid noortekoondiseid esindanud ja täna teist korda elus rahvuskoondise treeninglaagrisse tulnud Mööliga enne koondisenädala esimest treeningut.
Oled üle nelja aasta A-koondise juures, esmakordselt seoses valikmänguga. Mis emotsioonidega tulid siia täna?
Ärevus on sees natuke. Veidike teistsugune tunne jälle. Ikkagi neli aastat on möödas, uue positsiooni olen saanud vahepeal. Samas on väga hea tunne, rõõmus tuju. Järelikult see, mis ma teinud olen enda arendamiseks jalgpallis uuel positsioonil, on olnud õiges suunas, et ma olen saanud võimaluse siia trenni tulla.
Meil on tulemas mäng väga kõva vastase, maailma ühe tippkoondise Belgiaga. Mis tundeid see tekitab, et koondisesse naastes kohe nii tugev vastane ees ootab?
Nimi on kõva, Belgia on kõva tiim. Samas Eesti koondise mängud ei ole kunagi kerged - selles mõttes ei ole vahet, kes vastas on, kas natuke nõrgem või tugevam tiim. Endast tuleb iga mäng niikuinii maksimum anda. Võib-olla seda enam, et on kõvad nimed, on seda huvitavam mängida ja seda suurem on vastutus ja kohustus.
Kaljuga saite küll pronksi, aga isiklikult tegid väga hea hooaja: lõid väravaid, andsid väravasööte. Kui hästi sa lõpuks kohanenud oled selle paremkaitsja positsiooniga?
Eks iga aastaga aina rohkem saan aru, kuidas seda positsiooni õigesti mängida. Kindlasti on veel kõvasti minna. Ise saan aru, et mitut elementi saan veel parandada, nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Kolmas koht muidugi on selles suhtes hea, et see on eurokoht, aga Eestis tahaks mängida ikkagi meistritiitlile. Selle poole pealt arengut ei olnud: nagu eelmine aastagi kolmas koht.
Individuaalses mõttes saan kindlasti väga rahule jääda hooajaga. Näitajad on igatpidi paremaks läinud: nii statistiliselt kui ka jalgpallimõistuse koha pealt.
Ise enam poolkaitsesse või ründaja alla ei kipu, et oled leppinud ja rahul selle kohaga, mida sa praegu mängid?
Võib-olla veel enne selle hooaja algust oli mul tunne, et tahaks mängida keskvälja või kuute või kümmet, kuid et uuesti hakata seda kohta meelde tuletama, et seal õigesti liikuda ja mängida, see võtab jälle võib-olla liiga palju aega. Nii noor ma enam ka pole, et uuesti ümber õppida näiteks koondise tasemel keskväljameheks. Ma tegin U-23 eest ühe mängu keskväljal ja oli päris raske, mis sest, et ma kunagi mängisin seal. See võtab jälle omajagu aega. Praegu läheb kaitses hästi ja võib-olla ma peaks just oma keskväljaoskuseid, mida ma kasutasin varasemalt, nüüd proovima rakendada kuidagi äärekaitsjana.
Tundub, et see aasta said juba veidi ka rakendada, sest statistiliste näitajate poolest edasiminek tuli ja mängisid Kaljus ka väga ründavat rolli.
Jah, samas küll. Kaitsjana peab küll kõigepealt mõtlema, et kaitses asjad korras oleksid ja kui on jõudu ja jaksu, alles siis saab rünnakule minna. Kui jaksasin, siis kindlasti äärekaitsja on selline roll, kus tänapäeval saab väga palju rünnakutele kaasa minna, mis andis mulle võimaluse natukenegi nautida seda ründetegevust ka, mida varem tihedamalt nautisin.
Kas järgmise aasta plaanid on seotud Nõmme Kaljuga või vaatad kuskile edasi?
Hetkel ei oska midagi öelda. Läbirääkimised käivad Kaljuga, aga on kirjutanud ka inimesed väljastpoolt Eestit. Hetkel ma pole midagi konkreetset teinud selle jaoks. Teen oma koondiseperioodi ära, pärast seda mõned päevad räägin Eestis veel asju läbi, siis lähen puhkama ja pärast seda vaatab, mis jalgpallis edasi saab ja kuidas. Aga kindel on see, et tahan edasi mängida kuskil.
