Pijpers koondise käekäigust: kui sead üle jõu käivad eesmärgid, kutsud esile probleemid (1)
Vastne Tallinna FC Flora peatreener andis hiljuti Soccernetile pikema usutluse, milles keskenduti laiemalt nii Eesti koondise kui ka Eesti jalgpalli üldisemale käekäigule.
"Tere! Olen Tiit, jalgpalliajakirjanik, kes koondisega kaasa reisis," kõlas minu puine tutvustus Kariibi mere koondiseturneel. "Mina olen Arno," lausus hallipäine mees, hakates laginal naerma, samal ajal mind sõbralikult õlale patsutades.
Sellist võimalust ei saanud ma kasutamata jätta: kes teab, millal veel võiks saada Eesti jalgpalli käekäiku nii palju mõjutanud mehelt viimase aja sündmuste kohta kommentaare.
Istusime Arnoga Saint Kitts ja Nevises asuvas Marriotti hotellis maha ning kuna lõunasöögiajani oli jäänud vaid loetud minutid, olin valmistumas lühivastustega välkintervjuuks. Järgnes aga vestlus, mis venis tunduvalt pikemaks ning mis tänaseks on saanud ilmselt ka veidi tähendusrikkama varjundi.
Rahvustiimil on selja taga raske aasta mitme suure kaotuse tõttu ning korra vahetati ka peatreenerit. Kuidas sa nähtu kokku võtaksid?
Ma nägin seda kõrvalt ehk et ma ei ole enam otseselt seotud. Kui aus olla, siis õnnestus mul näha mitmeid mänge, sest olin eelmine aasta ka Eestis, et PRO kursust läbi viia (Pijpers oli kuni eelmise aasta lõpuni seotud EJL-iga koolitusprojektide raames - toim.). Mõned PRO kursusel osalenutest olid ka Eesti tipptreenerid, sealhulgas ka toonane koondise loots Magnus Pehrsson. Pehrsson oli toona väga avatud näitamaks meile, milline on tema metoodika rahvuskoondise juhendamisel.
Otsus võtta nii noor treener oli minu arvates loogiline ning ka üldiselt õige. Samas tuleb arvestada, et tal puudus kogemus rahvusvahelises jalgpallis. Kui mina olin peatreener, toonitasin ma, et tuleb olla realistlik. Mu seisukoht oli, et me astume vastu Euroopa tippudele, mistõttu peaksime jääma realistlikuks selles, kuidas me mängime ning kuidas me oma mängijaid kohtleme, kuidas me meeskonda koostame.
Mina olin see, kes tuli pärast Teiturit [Thordarsoni] (kahe peatreeneri vahele mahtus ka veel lühike periood, kus koondise juhendajaks oli Tarmo Rüütli - toim.), kes keskendus väga kaitsele ja mina proovisin rohkem tiimiga ise luua. Ka minu õlul lasus Pehrssoniga sarnane katsumus: jääda realistlikuks, üritades samal ajal ka ise midagi ohtlikku luua.
Reaalsus oli minu enda jaoks toona väga oluline ning kui aus olla, siis ma tundsin, et viimasel ajal oli koondis teinekord valmistunud mänguks liialt lahtise peaga, mistõttu sooviti läbi suruda oma mängujoonist ka siis, kui vastased olid väga tugevad. Selliste mängude puhul peab endale tunnistama, et me võime küll proovida lahtiselt mängida, kuid samas antud aspektile liialt rõhudes võib ära unustada mõned organisatoorsemad elemendid, millele peab samuti tippjalgpallis tähelepanu pöörama.
Samuti on treenerite jaoks väga raske, kui meeskond on pidevalt muutuv. Nägime viimaste aastate puhul, et mitmed kogenud mängijad tõmbasid koondisekarjäärile joone alla, mis tähendab, et seetõttu ollakse sunnitud juurde tooma uusi mängijaid. Selline meeskonna transformeerumine peab sisse tooma momendi, kus tuleks tagasi reaalsusesse tulla. Selline on minu analüüs väljaspoolt vaatlejana.
Kas Pehrssonile võis saatuslikuks saada kogenematus?
Ma ei oska öelda, sest ma olin too hetk Prantsusmaal, kui ta vallandati ehk ma kuulsin sellest nädal-kaks hiljem. Ma rääkisin tema kui peatreeneriga, kes oli koolituse ajal väga avatud PRO-kursuslaste suhtes. Sellest sain teha järeldusi, millisel moel ta mängida soovib. Nähes viimaseid tulemusi, võib järeldada, et ta võibolla alahindas asjaolu, et Eesti on mängijate arvu poolest väga väike maa. Selliste riikide puhul tuleb ka teinekord aru saada, millal on paras aeg meeskonna täielikuks taasülesehitamiseks, kuna selline aspekt on nii väikse riigi puhul paratamatus. Kui sa sead koondisele üle jõu käivad eesmärgid, siis on võimalik, et kutsud esile probleeme.
Pehrssonit tabas tema ajastu lõpul kriitika, mille kohaselt keskendus ta liiga palju organiseeritusele, jättes tahaplaanile mängu vaba ülesehituse aspekti. Martin Reimi saabumisega muutus mäng aga lahtisemaks ning ründavamaks. Siiski on üks element jäänud kahe treeneri ajastu jooksul paraku samaks ning selleks on kehv kaitse, mille paikaloksutamisega on koondisel tükk tegu tänaseni.
Jalgpall on komplektne mäng. Publiku vaatevinklist võid rahvusesinduse taktikasse suhtuda kahte moodi: sa kas ütled, et tahad näha meeskonda, kes on oma eesmärkides realistlik, kuid suudaks samas ka aeg-ajalt võita või suhtud selliselt, et iga mängu peaks proovima mängida lahtiselt, võttes samal ajal arvesse, et kõik võib väga kiiresti ka valesti minna. Selline see valik on ja ma arvan, et publik peab aru saama, et näiteks kui mängida Saksamaa vastu, peame üritama leida samuti mingil määral mängulist tasakaalu.
Isegi, kui Belgia mängib Saksamaa vastu, jäävad nad realistideks, proovides oma mängu minimaalselt avada. Ma arvan, et kõik mäletavad ka kohtumist Brasiilia MM-il, kus Saksamaa Brasiilia alistas ja seal ei olnud kaugeltki tegemist Eestiga sarnase võistkonnaga - see juhtus Brasiiliaga!
Rääkides samas aga realistlikuks jäämisest ning kõrgete eesmärkide püstitamisest, on meil hiljutisest ajast võtta väga hea näide Islandi näol, kus väike riik vutimaailmas suuri tegusi korda saadab.
Island on näide sellest, kui sul jooksevad olulised komponendid omavahel kenasti kokku. Kõik nende mängijad pallivad tugevates Euroopa liigades, mis on väga oluline. Neil on samuti väga hea infrastruktuuri arenguprogramm. Asi, mida ma koguaeg ka Eestis olen toonitanud, on see, et alaliit peaks kulutama rohkem energiat just arengutööle. Kui ma tulin 2000. aastal, hakkasime Jellega (Pijpersi abitreener ning hilisem Eesti koondise peatreener Jelle Goes - toim.) seda arenguprogrammi üles ehitama, andes siinsetele märku, et antud töö käib helgema tuleviku nimel.
Eesti jalgpalli juhtfiguuridel, näiteks [Aivar] Pohlakul, on tohutud jalgpallialased teadmised mängu kõikide aspektide osas. Kuid tema ei saa alati olla tegevuse keskel. Peab olema veel vähemalt üks inimene, kellel on samal tasemel vutiteave ning kes hõljuks justkui helikopterist vaatlejana siinse vutielu kohal, vastutades nii arengu, mängu promomise kui ka näiteks noortekoondiste käekäigu eest. Sellel põhineb suuresti ka Islandi edu. Suur osa nende edukusest on seotud suurema fookuse andmisega noorte arendamisse, kuid mitte ainult. Samuti on väga olulised näiteks sisehallid ning ka suurema arvu profimängijate välismaale suundumine. Teinekord on vaja oskusteavet välismaalt sisse tuua. Kõik see tagaks ka Eesti jalgpalli edasiarenemise.
Kas sa arvad, et praegune Eesti jalgpalli alaliidu juhtkond on võimeline tagama ka Eestis Islandi tasemele küündivat edu ning progressi?
On küll. Ma arvan, et jalgpallialased teadmised on alaliidul normaalsed. Võibolla on asi aga selles, et mõnikord peaksid nad rohkem proovima oma mugavustsoonist välja astuda. Ja jällegi arvan ma seetõttu, et Magnuse toomine oli koondise jaoks õige valik. Samas peab olema valmis ka endale aru andma, et töö koondise mängulise arengu nimel võib olla küll ilus ning ahvatlev, kuid samas tuleb teinekord järjepanu mängida ka selliste vastastega nagu Portugal, Belgia, Bosnia ja Hertesegoviina. Siis pead taas taipama, et töötad võrdlemisi pisikeses riigis.
Kõik kuulutasid, et Island mängis nii hästi, Island on vägev. Ma nägin kõiki Islandi mänge ning kui aus olla, siis kujutage ette, kui näiteks Holland hakkaks mängima nii nagu Island. Kõik vaatajad ütleksid Hollandis selle peale: "Hei, mis kuradi kaitsmine siin käib. Ärge mängige lihtsalt labast kaitsemängu, kus mõnikord pääsete rünnakule, pärast mida enamus aja taas kaitses passite." Kui soovid edu, pead olema väga hea organiseeritusega. See on asi, mida ma omal ajal siin arendada soovisin ning selline on minu visioon ka täna.
Kas sa arvad, et 16 aasta jooksul, mil oled üht või teistmoodi vahelduva eduga Eesti jalgpalliga seotud olnud, on toimunud Eesti vutimaastikul positiivne areng?
See võiks olla parem. Kuid samas on toimunud suur areng küll. Kui ma esimest korda 2009. aastal tagasi tulin, olin ma väga üllatunud selle üle, kuidas on tõusnud professionaalsus ning progresseerumas jalgpallialane keskkond. Samas näen ikka veel olukordi, kus tahaksin öelda: "Hei, sellist asja ei tohiks mitte mingil juhul juhtuda."
Kui murekohtadest kõneleda, siis kuidas sulle meeldivad jalgpalliliidu poolt käimalükatavad tulevikuvõtted, nagu näiteks noorjalgpallurite toetusplatvormi loomine ning ka näiteks 2020. aastaks Premium liiga täisprofessionaalseks muutmine?
Need on õiged sammud õiges suunas. Seepärast ütlesin ka, et alaliidus on olemas targad inimesed ning head ideed. Hetkel on olukord muidugi probleemne, kuid samas võivad asjad väga kiiresti paremaks minna. Kahe aasta vältel võid mõelda, et seis on jama, kuid sellele järgnenud kahe aasta pärast võib asi hoopis parem olla. Näen praegu sama asja Hollandis. Tulime Lõuna-Aafrika Vabariigis toimunud MM-il teiseks ja Brasiilia maailmameistrivõistlustel kolmandaks, kuid nüüd on seis kehv. Muidugi peaksime me kurtma, kuid samas me olime maailmameistrivõistlustel teised ja kolmandad. Oleme väike riik, kelle teele on nüüd sattunud mõned raskused ning juba on kõik inimesed paanikas. Kõik on justkui unsutanud, et meil läks alles hiljuti väga hästi.
