Siksten Kasimiri elu Rootsis: vahel vastaseks Malmö, vahel treeneriks Hans Backe (4)
26.11.2014 – Rootsi tippklubi Malmö FF mängib Meistrite liigas Torino Juventusega. 28.02.2015 – Malmö FF-i vastaseks on Rootsi karikasarjas tugevuselt neljanda liiga klubi Hudiksvalls FF, kelle rivistuses teeb täismängu Siksten Kasimir (34). Mees, kel äsja algas meie naabrite juures juba viies hooaeg. Kuidas tal seal läheb? Sellest kirjutab värske ajakirja Jalka number.
Võib uskuda, et Siksten Kasimiri nimi hakkab kohalike jalgpallifännide mälus vaikselt tuhmuma. Mehe viimane Eesti meistriliiga mäng jääb 2011. aasta märtsikuusse, mil tema toonane kodutiim Tammeka kaotas Nõmme Kaljule. Pärast seda ületas ta Läänemere ning seadis end sisse Rootsi väikelinnas Hudiksvallis, mille kohalikku klubi ta esindama hakkas. Esimesed kaks aastat tõi leiva lauale ainult vutt, praegu on ta poolprofessionaal ja vihub tavatöödki teha. Ikka seepärast, et nurga tagant piiluva karjäärijärgse eluga harjuda.
"Minust on saanud puusepp," naerab Kasimir. "Kõik, kes loevad, kukuvad pikali. Töötan sõbra ehitusfirmas ja meie linnas on 90% majadest puidust."
Endise Flora kapteni hääles kõlavad mažoorsed noodid. Rootsi teises liigas (tugevuselt neljas – toim.) on ta pidevalt olnud põhimees. Alguses tavapärasel poolkaitsja positsioonil, hiljem ka äärekaitsjana, kuhu ta olude sunnil mängima liigutati. Kõik on kui Skandinaavia idüllis, elukaaslane Kristina tegeleb ettevõtlusega, peres sirgub kuueaastane Emilia. Muide, tütar räägib eesti keelt aktsendiga, kuid sedagi pigem Maarjamaal. Rootsis eelistab vanematega kohalikus keeles suhelda, isegi siis, kui isa vestlust soome-ugri stiilis alustab. Svenska pruukimine tuleb Emiliale kasuks, sest kuigi Kasimir plaanib pärast tänavust hooaega kedrad kokku rullida (kui just liigapüramiidis kõrgemale ei jõuta), siis pere kodumaale ei naase, vaid jäädakse Rootsi, kus Kasimir üritab treenerikarjääriga alustada. Ta loodab, et järgmisest aastast on ta Hudiksvallsi abitreener. Noori ta praegu treenida ei soovi.
"Mulle meeldib inimeste peale karjuda, laste peale ei saa karjuda," muigab kuueselt jalgpallitrenni läinud poolkaitsja.
Hudiksvallsi sattus ta nii, nagu vutimehed ikka uusi kapsamaid avastavad. Agent helistas ja pakkus võimalust. Algne plaan oli kõvematele klubidele silma jääda, aga seda ei juhtunud. Kord tekkis võimalus aste kõrgemale siirduda, mees eelistas aga paigale jääda.
"Ma olen siinset taset näinud, ma arvan, et ükski Premium liiga klubi ei jääks Rootsi meistriliigasse püsima," ütleb Levadiaski mänginud atleet. "Ma ei saa aru, kui mõni jalgpallur ütleb, et mis see Rootsi on, ma võiks vabalt seal mängida. Palju on üldse eestlasi, kes on mänginud Skandinaavia kõrgliigades ja olnud seal tõeliselt edukad? Ei ole palju. Meil käivad siin tugevuselt neljandas liigas inimesed testimas, et meie klubisse pääseda. Kui loen mõnda artiklit, et keegi läheb Norra tugevuselt kolmandasse liigasse, siis eesti keeles kõlab, nagu see oleks mudaliiga, kus kõik puujalad koos on. Tegelikult ei ole."
Puujalad pole koos ka Rootsi neljandas liigas. Muidu oleks paganama raske seletada seda, kuidas Hudiksvalls kaks aastat järjest Rootsi karikasarjas 32 parima hulka alagrupifaasi jõudis. Lisaks riigi meistrile Malmöle (kaotati 0:5) oldi tänavu ühes grupis Kristen Viikmäe endise koduklubi Jönköpingsi Södra (1:4) ja Martin Vungi kunagise leivaandja Assyriskaga (1:3), kes mõlemad mängivad esiliigas ehk Superettanis.
Vutitraditsioone sinna kanti jätkub. 1980ndate lõpus oli Hudiksvallsi klubi eesotsas praegune Islandi koondise loots Lars Lagerbäck. Ühe teise kuulsa juhendaja käe all sai korraks oskusi näidata ka Kasimir.
"Jaanuaris öeldi, et tuleb üks treener ja viib meil mõned trennid läbi, mõtlesime, et kes see küll olla saab, ja siis tuli Hans Backe, kes oli Joel Lindpere treener New York Red Bullsis," seletab mees, kes tundub siiani üllatunud olevat. "Me seisime suud lahti. See, mis toimus, oli müstika. Ta oli esimest päeva, nägi meid kõiki elus esimest korda ning teadis kõigi nimesid. Müstika. Eks ta pidi piltide järgi meie nimesid pähe õppima. See oli ülim professionaalsus."
Eestile tagasi vaadates meenutab mees sooja sõnaga neid aegu, mil ta Merkuuri särgis Tammeka vastu mängis.
"Tammeka–Merkuur oli ikka tõsine derby, minu jaoks isegi suurem kui Levadia–Flora," tunnistab ta ausalt. "Mäletan neid esimesi mänge kunstmuru peal, tuhat inimest, ma ei tea, kuidas nad sinna mahtusid või seal istusid. Need olid väga lahedad andmised, vennatapp või kuidas öeldakse. Huvitavaks tegi asja see, et Tammekas olid ainult eestlased, Merkuuris ainult venelased. Tammelinn vs. Annelinn."
Keele võib ju lastele selgeks õpetada küll, aga riik, kui instututsioon ei teeni ammu enam oma kodanikke, mõne ime siis, et siit nii paljud plehku panevad.
