Soccernet.ee Peterburis: Korraldajate masinavärk käivitus tagasihoidlikult; esimene kaklus nähtud (pildid!) (4)
Maailmameistrivõistlused Venemaal on käima läinud päris põnevate kohtumistega, ent korraldajatel on mängijate ja fännide väärilisele tasemele pürgimiseks veel vaja vaeva näha. Vähemalt Peterburi näitel.
Ma pole kõige algajam jalgpallivaatleja - suurturniiril olen küll esimest korda, ent näiteks Inglismaa kõrgliigat olen käinud vaatamas korda kolm. Külastanud olen nii Old Traffordi kui ka Anfieldi. Mõlema staadioni puhul on huviline maksimaalselt viie minutiga oma istekohal ning sama kiirelt pärast ka staadionilt väljas.
Siin asjad nii kergelt ei käi. Üleeile Peterburi staadioniga teretutvust tehes võisin sellest saja meetri kaugusel näha silti, mis kinnitas, et tegelikult on areenini minna veel 1250 meetrit. Tänane tegelikkus osutus sellest aga veelgi üllatavamaks, sest oma istekohale pääsemiseks tuli ette võtta veelgi pikem reis, mis tähendas, et vaatamata ajavaruga saabumisele jäigi mul avavile nägemata. Otse metroopeatuse kohal asuvas sektoris olnud istekohtadele jõudmiseks tuli täna teha tiir ümber staadioni ja rohkemgi veel.
Soovitus fännidele: varuge julgelt aega, sest tunnisest varust jäi täna natuke väheks. Ilma liialdamata - hümnidest ja esimestest minutitest jäid ilma tuhanded pealtvaatajad.
Tõeline ooper aga ei toimunud täna puhvetis, vaid algas alles pärast lõpuvilet. Nimelt: kui siseneda võis 62000-päine internatsionaalne publik staadionile ikka mitmest väravast korraga, siis mängujärgse lahkumise juures jäi küll mulje, et kogu see lärmakas seltskond sunniti väljuma ühestainsast, kus siis põrkusid omavahel emotsionaalselt diskuteerivad marokolaste ning iraanlaste hulgad. Pääsu polnud kellelgi - kuhu korraldajad ei olnud ette asetanud mitmesuguseid rumalaid piirdeaedu, mis liikumiskoridori jaburalt kitaks ajasid, seal seisid ees vabatahtlikest või politseinikest inimketid.
Ja nii me seal tatsasime metroo poole, konfliktid küpsemas ja pinged maandamata. Mida karta oli, see ka saabus. Kulminatsioon ei jäänud tulemata. Kaklus. Ilmselt Maroko fännide vaheline kaklus. Selle saateks võis kuulda alljärgnevat dialoogi.
"Shto, tut draka? Nado politsiju võzõvat. Gde politsija?" (Mis, kas siin on kaklus? Tuleb politsei kutsuda. Kus politsei on?)
A politsija sjebalsja, kak vsegda ..." (Aga politsei tõmbas uttu*, nagu alati ...)
* - reaalsuses on tegemist oluliselt ropuma sõnaga
Jah, nii oligi. Nii lööjad kui löödu said omad asjad rahulikult ära lõpetada ning lahkusid turvatöötajaid kõrvale tõugates väravate taha, nägudel ilme, et asjaga jätkatakse kohemaid, kui pealtvaatajaid vähemaks jääb.
Teisisõnu, korralduses näikse arenguruumi olevat küll. Aga turniir on muidugi ka pikk ees.
Metrooga sai hõlpsalt staadioni lähedale, sisenemine ja turvakontroll toimus sujuvalt ning seda kõike sõbralike töötajate rõõmsameelse juhendamise saatel. Ei mingeid tõrkeid.
Välja sai tõesti ühest väravast, kuid sealtki sai sujuvalt minema. 45 minutiga sai kaht metrooliini kasutades teises linna servas olevasse hotelli. Linna suurust arvestades väga normaalne aeg.
Väikeseid kukepokse tuleb ikka ja alati ette. Neid on Tallinnaski 10x väiksema publikuarvuga mängudel juhtunud.
Pigem võib Soccerneti pealiskaudsuse ja vigade kui venelaste korraldamise üle vinguda.
Metrooga sai tõesti hõlpsalt staadioni lähedale, aga tuleb välja, et edasi olid meie kogemused erinevad ning ma ei saanud ju kirjutada kellegi teise meenutuste põhjal. Kõige lihtsam näide on, et erinevalt kommenteerijast sain mina 45 minutiga pärast lõpuvilet alles metroojaama.
Fännide kukepoksi olen ma ka näinud ning seal tavaliselt maaslamajat mitmekesi jalaga ei lööda. See oli midagi enamat.
PS! Ma hoidusin spetsiaalselt venelaste mainimisest, sest ilmselgelt ei ole korraldamise taga ainult nemad üksinda.