Suurlinna tulede alt lahkunud Lindpere loodab Ostrava sära taastada (2)
Viimased neli aastat Ameerika Ühendriikide suurimates linnades veetnud Joel Lindpere on üle pika aja maandunud Euroopas ning loodab ookeani taga kogetud sära tuua ka uude kodulinna.
2010. aasta jaanuaris sõlmis Joel "Juki" Lindpere lepingu glamuurse New York Red Bullsi meeskonnaga ning seeläbi sai temast esimene eestlane, kes Ühendriikides profijalgpalluri leiba maitsma asus. Ei läinud kaua aega, kui meie mees end lombi taga fännide südamesse sulatas ning Red Bull Arena avavärava lõi.
Kõigele lisaks valiti Lindpere avahooajal Red Bullsi väärtuslikuimaks mängijaks, lüües sealjuures kolm väravat ja andes kuus väravasöötu. Ka järgmine hooaeg möödus Lindperele kergemat sorti muinasjutus, kui kõigis 34 mängus usaldati meie mees algkoosseisu ning Juki tasus sellele usaldusele seitsme värava ja väravasööduga, olles nende näitajatega meeskonnas vastavalt kolmas ja esimene.
Muinasjutulist New Yorgi aega hindab ka mees ise
Olla tõelises suurlinnas mitmete maailmanimede kõrval pidevalt oma tegudega pildil - "Pole paha!" ütleks selle peale mõni maadevahetaja. Tõesti, selliseid asju saavad kogeda vähesed ning kuigi Lindpere on aastate jooksul saavutanud ja kogenud veel muudki põnevat (Bulgaaria meistritiitel 2005. aastal, Norra pronks 2008. aastal, Athletic Bilbao võrgu sahistamine Euroopa Liigas jne), siis just muinasjutulisest New Yorgi ajast pärinevad 32-aastase poolkaitsja karjääri eredaimad mälestused.
"Eks New York on ikka meelde jäänud kõige rohkem ja sisuliselt on see teine kodu mulle. Ma elasin seal ju kaua ning sealt on mul parimad mälestused. Ütleme nii, et ootan millal saaks tagasi minna juba, kasvõi puhkusele. Esimene aasta kui sinna läksin, läks kohe nii hästi ja fännid võtsid mind omaks. Samuti kuulutati mind meeskonna MVP-ks (kõige väärtuslikum mängija), et jah siin ei ole kahtlustki," räägib Joel sära silmis.
Lisaks kõigele muule mängis Lindpere New Yorgis igapäevaselt selliste maailmanimede nagu Thierry Henry, Rafael Marquezi ja Juan Pablo Angeli kõrval. Eesti koondise veteran kinnitab, et suhted eelnimetet meestega olid head ning need on kogemused, mis talletuvad elu lõpuni mällu: "Eks ikka sain nende suurte nimedega ka läbi jah muidugi. Paar korda sai ikka Henry'ga eralennukis lennatud ja need on sellised võimalused, mis jäävad eluks ajaks meelde. Selliste mängijate pealt sa õpid hästi palju ja see muudab sind ka paremaks igas mõttes."
Kahele suurepärasele hooajale järgnes pisut vaiksem, kuid järjekordne korralik hooaeg, kui meie mees ajas puuri kuumaks viis korda ning andis sama arvu jagu väravasööte, sealjuures endiselt igas mängus väljakul käies. Pingeid tõstatasid aga meeskondlikud tulemused, kui 2012. aasta lõppes Red Bullsile kolmandat hooaega järjest veerandfinaalis.
Siirdumine Chicagosse ja allkirja jaht
Seejärel tehti elanike arvu poolest Ameerika suurima linna esindusmeeskonnas mitmeid muudatusi ning ühe käiguna leidis uue koduklubi ka Lindpere, liitudes järjekordses suurlinnas paikneva Chicago Fire'iga. Chicagosse siirdudes oli mehe endi sõnul üheks peamiseks klubivahetuse põhjuseks soov taaskord keskpoolkaitses tegutseda.
Ajapikku hakati aga ka Chicagos eestlast vasakul äärel mängitama ja mõningate vigastuste kiuste jäi meie kandi mehe arvele 25 mänguga kaks sahinat ning kaheksa resultatiivset söötu. Sellest hoolimata Chicago aga play-offi end ei mängitanud ning pärast hooaja viimast mängu avaldas olukorra üle kerget pettumust ka Juki, sõnades, et meeskonna parima sööduandjana lootnuks ta rohkem mänguminuteid.
Seejärel hakkas Lindpere allkirja järele suuremat sorti jaht. Alates jaanuarist algas enamike kodumaiste vutiajakirjanike tööpäev tihti Google'i otsingumootorisse Joel Lindpere nime erinevates tähestikes toksides. Sageli tõi see ka tulemuse ning vähemalt paar korda nädalas võis lugeda uudiseid Lindpere uute potentsiaalsete kosilaste kohta. Eesti koondislane oli tahetud kaup!
Konkreetsete huviliste hulgas olid näiteks klubid Kasahstanist ja Kreekast, kuid lõppude lõpuks maandus 32-aastane poolkaitsja Tšehhis Ostrava Baniku ridades. Mis pani Jukit just Ostrava ja tšehhide kasuks otsustama? "Kohe siia jõudes tundus asi sümpaatne. Lisaks mõtlesin, et Tšehhi riik ning liiga koos muruväljakutega on päris korralik kooslus. Samuti oli see variant kodule päris lähedal ja seega sellise otsuse langetasingi."
Olles viimased aastad elanud "miljonilinnades" New Yorgis ja Chicagos, siis kuidas oluliselt väiksem linn Ostrava oma paarisaja tuhande elanikuga üldse mehele tundub? "Eks ta ole väike koht jah – ma olen suurlinnadest tulnud, vajab natuke harjumist. Aga vähemalt ilm on ilus – 20 kraadi ja soe on, see on üks suur pluss siin. Vabal ajal käin vahepeal mägedes ning paar korda olen näiteks Prahas käinud, see on väga super linn! Aga üldiselt läheb vaikselt, ega siin suurlinna möllu pole. Suurem aeg läheb ravide ja üldse vigastusega tegelemise peale."
Lindpere soetamise hetkel paiknes kuulsusrikka ajalooga Banik liigatabelis eelviimasel kohal ning eestlast nähti ühe põhijõuna, kes peaks aitama meeskonnal kõrgliigasse püsima jääda. Paraku sai 92 korda Sinisärke esindanud Lindpere treeninglaagris Türgis vigastada ning tekkis kartus, et Banik ei saagi ühe oma põhitäiendusega koheselt pärast talvepausi arvestada.
Järgnes mitmekuuline periood, kus klubi ootas pikkisilmi eestlast väljakule ning ka Lindpere ise põles soovist murule joosta. Kogu olukorra tegi veelgi keerulisemaks asjaolu, et klubi tulemused paranemismärke ei näidanud ning Ostrava pidi pahatihti punase laterna rolliga leppima. Võib öelda, et Banikut valdas kergemat sorti paanika, kus vormikõvera parandamiseks hädasti lahendusi otsiti ning ühe käiguna otsustati vallandada vaid paar kuud pukis olla jõudnud peatreener František Komnacky.
Vigastus, kurivaim, ei lubanud aga Lindpere-nimelist lisakäiku kuidagi kasutada, kuni lõpuks enne 19. aprilli liigamängu Joel endas piisavalt jõudu mängimiseks tundis olevat. Mõeldud-tehtud! Enne Komnackyt meeskonda juhendanud ning pärast viimase lahkumist taas ohjad enda kätte haaranud peatreener Tomaš Bernady võttis meie mehe sõnasabast kinni ja usaldas Juki kohe ka Znojmo vastu algkoosseisu.
Lindpere naasmine lõpetab pika võidupõua
Kõik tundus ülesmäge minevat ning viimati septembris (!!) võidurõõmu tundnud Banik asus võõral väljakul lähikonkurendi vastu poolajaks 2:0 juhtima. Teine poolaeg tundis Eesti koondislane aga taas vana murekohta valutamas ning palus ka vahetust. Kuna eduseis veel piisavalt turvaline ei olnud, siis lasti kangel Põhjamaa mehel väljakul edasi pusida, kuni lõpuks 4:0 eduseis kätte mängiti ja Juki 84. minutil pingile puhkama lasti.
"Enne mängu tundus kõik hästi. Ütlesin treenerile ka, et tunnen end nii hästi ja tahan mängida. Mängisingi ja pärast esimest poolaega polnud veel midagi. Teine poolaeg hakkas jalg valutama aina rohkem ja rohkem. Siis küsisin vahetust, aga seis oli veel võõrsil 2:0 ja treenerid tahtsid, et ma oleks mängus edasi kauem."
"Enda seisukohast praegu saan aru, et võibolla seda vigastust uuesti ei tulnuks, kui võetuks mind varem välja, aga eks see ongi risk, mida aeg-ajalt jalgpallis tuleb võtta ja kui klubil on väga palju mängus, kas mängida esi- või meistriliigas, siis on arusaadav, et nad teevad kõik võimaliku, et võidud võtta. Tabeliseis räägib enda eest ja meil on väga tähtsad mängud, sest paar punkti võib väljakukkumise otsustada. Keegi ei taha siin Tšehhi teist liigat mängida, kui me tegelikult oleme võimelised kõrgliigas ka pallima," kommenteerib Lindpere ise toda seika.
Oli selge, et Juki lisandumine on meeskonnale uue hingamise andnud (sama mainis ka Baniku koduleht, kes pidas 4:0 võidumängu üheks aktiivseimaks just vigastust trotsinud Joeli) ning kahe mängu vahel tegi meie mees trenne poolikult. Seda ikka selleks, et tervist säästa ning esimest korda kodupubliku silme all mängides taas mehetegusid teha. Valuvaigistite abil jooksiski Lindpere murule ning meie mehe väärtust uues koduklubis näitas asjaolu, et olenemata piinavast vigastusest alustas Eesti koondises seitse korda võrku sahistanud poolkaitsja taas algkoosseisus.
Publik võtab omaks
Koos pisut üle 6000 silmapaariga Ostrava mängu tugeva tabelikeskmiku Praha Dukla vastu jälgides saab minu jaoks eelnev väide Lindpere olulisusest ka tugeva kinnituse. Nimelt juhendab hoolimata alles teisest mängust klubi särgis Lindpere omasid vaat et kõige aktiivsemalt. Sellele lisaks lahendab Juki arvukalt standardolukordi, loob võimalusi teistele ning teeb mehiselt ka kaitsetööd.
Banik omab mängus selgelt initsiatiivi ja 42. minutil toob see ka tulemuse, kui kodupubliku rõõmuks lähebki kohalik meeskond 1:0 juhtima! Skooritegijaks, muide, 2008. aasta EM-i avavärava löönud Vaclav Sverkoš, kes verinoores Ostrava meeskonnas Juki järel vanimate mängijate hulka kuulub.
Kas tõesti võib pisut üle 17000 inimese mahutav Bazaly staadion üle seitsme kuu taas kodumeeskonna võitu näha? Tundub küll, sest Ostrava näitab nauditavat mängu, kus vastasmeeskond on pigem statisti rollis. Selles kõiges ei mängi vähetähtsat rolli ka meie oma mees Tšehhis ning oma peas mõtlen isegi välja paralleeli, kus Banik ilma Lindpereta on justkui kuskilt odavalt turult saadud moosipall, mis pahatihti endas pigem lihtsalt kuklit kujutab ja kust moosi leidmiseks peab olema piisavalt kannatlik ja mittenäljane.
Lindperega Banik on aga justkui moosipall, milles peituv moos on rammus ja magus, ning mis peamine - moosiga pole koonerdatud ja aplamatel võib see moos isegi üle suuäärte ajada. Vot nii hea, rammus ja rasvane moosipall on Ostrava Banik koos Jukiga! Sinised prillid korraks maha asetades mõistan siiski, et päris üks mees muidugi tulemusi teha ei saa, aga siiski - see, et Ostrava just pärast Lindpere naasmist üle seitsme kuu võiduradadele naasnud on, ei saa olla juhuslik. Ning seda kinnitab ka pilt, mida tribüünilt jälgides näen - juhendav Juki keskväljal ei näita üles mingit põdemist ning tunneb sellises positsioonis end mugavamalt kui kodutu mullivannis - ning see kõik kandub üle ka kaasmängijatele.
Pärast poolajapausi on Joel aga pisut madalamale vajunud ning ka jooksuliigutustest on näha, et kõik päris korras ei ole - vigastus, kurivaim jälle, ei luba isegi valuvaigistite läbi mängida. Seega võetaksegi 62. minutil Lindpere omal soovil välja - kodupublik saadab meie meest väljakult ära siiski sooja aplausiga ning mitmed ei pea paljuks aplodeerides ka püsti tõusta. Vahetult enne lisaaja 2:0 tabamust võetakse välja ka avavärava autor Sverkoš ning publiku ovatsioonide detsibelle võrreldes leian, et kahe mehe väljavahetamist saatis üpriski võrdväärne aplaus. Tundub, et pole vahet, kas oled klubis mänginud mitu aastat või ühe kodumängu - Juki on kodupubliku poolt omaks võetud!
Näeb meeskonnas potentsiaali
Meeskonna viimased kaks võitu üle pika aja valmistavad loomulikult head meelt ka Lindperele endale ning pikemas plaanis näeb häid esitusi teinud poolkaitsja meeskonnas korralikku potentsiaali: "Olen väga õnnelik – mõlemad võidud ja väravatevahe 6:0 kahe mänguga. Meil on noor meeskond, kellel on hetkel paar vanemat mängijat. Et noortel jõudu ja tehnikat kõike on, aga võibolla mingil määral see mängukogemus jääb vajaka. Praegu on ka väljakul juhendades näha, et natuke suunates tegelikult koostöö klapib küll."
Ja tõesti - Banikus peaks potentsiaali rohkem kui küll olema! Sest kuigi viimased kolm hooaega on meeskond lõpetanud 14. kohaga, siis minevikus on klubi kasvatanud mitmeid Tšehhi koondislasi (sealhulgas Milan Baroš), veel 2010. aastal teeniti pronks ning 2004. aastal krooniti Banik koguni Tšehhi meistriks. Kas suurllinna säravate tulede juurest tulnud Lindpere võiks taastada ka Ostrava kunagise hiilguse? Miks mitte, omamoodi algus on ju juba tehtud!
Juhendamise rolli juurde tagasi tulles räägib pikaaegne koondislane, et seda peab ta normaalseks ning kogenud mängijana klubi temalt seda eeldabki: "See on ju loogiline, mind võeti just kogemuste toomiseks ja proovingi seda väljakul näidata. Mul on siin korralik leping ja vanemad mängijad ongi meeskonnas, et nooremaid aidata-juhendada ning meeskonda üles ehitada."
Kõigele lisaks hindab meie mees seda, et Ostravas saab ta oma meelispositsioonil keskväljal mängida: "See on normaalne asjade käik ma arvan, sest äärel tegutsemiseks ma võibolla enam nii palju ei jõua ja ei ole selleks positsiooniks vajalikku kiirust ka enam, et uhada seal ääres. Selles võistkonnas näen jah end pigem söödulükkajana ja kontrolliva mängijana."
Enne 19. aprillil Znojmo vastu platsile naasmist ei olnud Lindpere ametlikus mängus osalenud täpselt viis kuud (viimane mäng pärines lõppenud aasta 19. novembrist, mil mees Liechensteini vastu vahetusest sekkus) - kuidas selline pikk mängupaus mõjunud on ning milliseks hindab mees oma vormi viimases kahes mängus? "Eks mängunälg on ikka meeletu olnud jah. Aga ma arvan, et üks asi, mis on aidanud tagasi mängu tulla on see, kui sa üle pika aja väljakule tuled ning juhid ja suhtled meeskonnaga aktiivselt. Emotsionaalselt annab see väga suure lisaenergia!"
Juksiv tervis valmistab tuska
Siiski on mehe silmist näha ka asjaolu, et viimasel ajal pidevalt juksiv tervis kuidagi rahu ei taha anda: "Kahju on, jube raske kui tahad mängida, aga keha ei luba. Hiljuti tuli teine murelaps ka – kaks nädalat tagasi käisin metsas jalutamas ja sain puugihammustuse. Nüüd paar päeva tagasi vaatasin hammustuse üle ja on paiste läinud. Suure tõenäosusega esmaspäeval lähen nüüd haiglasse ja vaatan, mis seis sellega on. Täis ebaõnn on siin siiamaani igatahes olnud."
Kuidas edasi - kas Eesti koondislane loodab veel sel hooajal Ostravat esindada? "Eks ma ikka mures olen, kas ma järgmine mäng üldse väljakule suudan minna, aga teen kõik selleks, et siiski saaks mängida. Siin on mul tervisega jah täitsa nihu. Hooaega on veel neli mängu jäänud, eks vaatab mis saab. Esmatähtis nüüd on tervis. Ei saa kodus isegi rahulikult puhata, sest need asjad teevad mulle kõvasti muret. See on siiski minu tervis ja minu karjäär, nüüd tuli veel see puugihammustus ka otsa. Uskumatu, täis ebaõnn."
"Loodan, et see ebaõnn kauaks ei jää. Nüüd on kaks asja tähtsad – et meeskond jääks püsima ja teine asi on mu tervis. Võtan oma terviseprobleemi nüüd ette. Kardan, et siin võib olla uuesti mingi suurem jama, aga eks ole näha. See vigastus nõuab lisatööd iga päev. Muidu käiks trennis ära ja puhkaks, aga hetkel peab pidevalt selle vigastusega tegelema – vigane on nii rumal olla," räägib Joel murelikult.
"Ehk kuidagi pingutan ära ja saan veel osaleda, sest jubedalt tahan mängida ja trenne kaasa teha. Samas võibolla tahangi liiga palju ja eks vahepeal on see, et peaks rohkem oma keha kuulama, eriti arvestades, et vanust ka juba on," jätkab Banikule uue hingamise andnud eestlane jutuga, mis näitab siiski olenemata kõigest põlevat soovi mängida.
Mis edasi?
"Hetkel on muidugi kõige olulisem meeskond - proovin siin enda parima anda, et klubi püsima jääks. Aga on ka selge, et kui tervis mängida ei lase ning meeskond langema peaks, siis ei ole see kasulik eriti kellelegi, kui ma siin teise liiga juurde jään. Aga eks ootame hooaja lõpu ära ja siis vaatame edasi."
"Üldiselt aga leian, et Tšehhi ja Ostrava on mulle elus kasuks olnud. Võibolla see pole sportlasena kõige paremini välja tulnud - vigastus ja tabeli tagumine pool, aga kasuks on see igatepidi. Ma ise tahan igatahes väga sellest nõmedast situatsioonist välja rabeleda ja paar aastat sooviksin kindlasti veel välismaal mängida. Kui tervis lubab, siis vaatame, mis Ostravas saama hakkab ja kui ei saa siin asja, siis teen enda tervise korda ja arvan, et suure tõenäosusega võtan mingi uue riigi ette!" lausub Lindpere lõbusa ja lootusrikka lõppakordina.
Nagu näha, siis Juki pikka põdemist ei harrasta ning teeb kõik endast oleneva, et meeskonda aidata. See paistab välja ka mehe põlevast soovist vigastusest lõpuni jagu saada ning meeskonda täie jõuga aidata. Ja see iseloomustabki meie meest Tšehhis - tahtejõuline, motiveeritud ja enesekindel sell, kes soovib alati oma meeskonnale parimat ning kellele ei ole probleem ka juba esimestes mängudes meeskonnas liidriroll enda kanda võtta.
Kuid selle kõige käigus säilitab ta ka oma reaalsustaju ja mõistab, et kui ikka tervis ei lase midagi teha ning meeskonda raskel ajal aidata, siis pole midagi teha. Tuleb asja vabalt võtta ning küll kõik ajapikku paika loksub.
Selline vabaltvõtmine ja heas mõttes muretus paistab välja ka meie kokkusaamise lõpust, kui pärast sõbralikku fistbumpi Joel oma Ostrava kesklinnakorteri poole sammuma hakkab. Tänavatuled, mis sinna viivad ei pruugi särada küll nii eredalt kui Chicagos või New Yorgis, aga olgu linn mehe ümber milline tahes, siis selles võib kindel olla, et kirg jalgpalli vastu ning soov endast parim anda ja meeskonnaga midagi saavutada jääb Jukiga alati.
Joel Lindpere
Sünniaeg: 05.10.1981 (Tallinn)
Klubi: FC Ostrava Banik (Tšehhi)
Positsioon: Poolkaitsja
Särginumber: 14
Karjäär:
2014 Ostrava Banik 2/0 (CZE)
2013 Chicago Fire 25/2 (USA)
2010-2012 New York Red Bulls 104/17 (USA)
2007-2009 Tromsö IL 81/6 (NOR)
2000-2007 FC Flora 143/39
2004-2005 Sofia CSKA (laen) 10/- (BUL)
2001-2002 FC Valga Warrior (laen) 20/17
1997-1999 Lelle SK 23/5
Eesti koondis 92/7
Statistika: Soccernet.ee, FC Flora koduleht, soccerway.com, jalgpall.ee
