Argentina 1990. Don Revie Leeds United. Holland 2010. Wimbeldoni Crazy Gang. Üks hullem kui teine. Panama toob maailmameistrivõistlustele brändi jalgpallist, mille mõned juba väljasurnuks liigitaksid.

Nad on ehk kuulnud Johan Cruyffi totaalsest jalgpallist, Hispaania tiki-takast või Pep Guardiola meetoditest, aga selle asemel, et üritada midagi neile mitteomast, on Panama läinud pragmaatilise jalgpalli teed. Nad ei ürita kedagi petta. Või siiski.

Käiku lähevad kõikvõimalikud trikid alates näitlemisest ja aja venitamisest ning lõpetades väikeste müksude ja vihaste taklamistega. Nad ei kavatsegi jalga tagasi tõmmata. Jalgpallipuristid võivad Panamat vaadates vaid ohata, aga füüsilisele võitlusele, üsnagi üksluisele puhtaks peksmisele ja juhuslikele kontrarünnakutele rajatud stiil tõi nad esimest korda siia.

"Me oleme mehed, me oleme agressiivsed," märkis Gabriel Gomez, lõhkuv poolkaitsja. Kohati sõna otseses mõttes. "Jalgpalli mängitakse agressiivselt, tahtega. Me oleme meeskond, kes teab, kuidas mängida ja kui peame võitlema, siis võitleme."

Kas sellist lähenemist saab neile pahaks panna? Koondise pääs jalgpalli suurimale peole on vähemalt sama suur maailmaime kui kohalik suurim tõmbenumber, eelmise sajandi alguses valminud ja igal aastal umbes 14 000 laeva võõrustav Panama kanal. Oleks narr oodata, et Panama otsustab päevapealt oma stiili hüljata.

Kuldse generatsiooni luigelaul

Seda enam, et neil puuduvad tähed. Kuigi meil on Ragnar Klavan ja oli Mart Poom, vaatame tihti kadedalt, kus mängivad ja mida on saavutanud teised. Nelja miljoni elanikuga Panama seevastu ei ole sisuliselt tootnud ühtegi maailmatasemel jalgpallurit - nende parimad pojad on reeglina piirdunud Põhja-Ameerika ja MLS-iga.

Lisades kompotti asjaolu, et koondis on algava suurturniiri vanim ja kuldse generatsiooni järel ei ole kusagil näha vutimehi, kellele võiks ennustada suurt tulevikku, võib mõista panamalaste rõõmu ainuüksi turniirile pääsust. Kes teab, millal või kas üldse nad uuesti MM-ile kvalifitseeruvad.

Isegi Venemaale pääsemisel tulid neile appi kõigevägevamad jõud. Põhja- ja Kesk-Ameerikat ning Kariibi mere riike hõlmava CONCACAF-i kolmest otsepääsmest ja ühest play-off kohast kolm täidavad tavaliselt USA, Mehhiko ja Costa Rica; viimase 20 aasta jooksul on pildile pääsenud ka Honduras (2010 ja 2014), Trinidad & Tobago (2006) ja Jamaika (1998).

Nüüd edestas Panama kvalifikatsioonis Hondurast väravate vahega ja USA-d punktiga, kusjuures viimasel mängude õhtul kaotasid ameeriklased läbimärjal väljakul juba välja langenud Trinidadile. Panama alistas aga Costa Rica 2:1 tänu fantoomväravale, mille puhul pall ilmselt üle väravajoone ei käinud, ja keskkaitsja Roman Torrese 88. minuti võiduväravale. Lugu missugune. Järgnevast päevast sai Panamal loomulikult rahvuslik püha, sest kes ikka pärast sellist võitu tööle läheb?

Kui nüüd peaksid Panama sõdalased alagrupis Inglismaa või Belgia vastu edulugu jätkama ... "Vaatan igal nädalavahetusel neid mängijaid Premier League'is," märkis 28-aastane poolkaitsja Anibal Godoy.

"See on meie esimene kord nende tippmängijatega vastamisi minna. Neil on kvaliteeti, aga kui väljakule läheme, on 11 meest 11 mehe vastu."

Meeskonna staar - Roman Torres

Siinpool Atlandi ookeani ei ole 32-aastane keskkaitsja just liiga suur nimi, aga kodumaal sai temast hetkega rahvuskangelane, kui pall viimases valikmängus Costa Rica võrku maandus. Standardolukorrad on tema leivanumber ja võib eeldada, et Panama teenib isegi oma mängustiili juures võimalusi pikka palli ette lüüa.

Silm peale - Jaime Penedo

Panama eeldatavas formatsioonis, mis paberil 5-4-1, aga reaalsuses ilmselt rohkem 9-0-1, ei saa neilt loota palju ründamist. 36-aastasele Bukaresti Dinamo väravavahile langeb väga suur koormus, aga kogemuste taha ei tohiks midagi jääda. Just tema tegutsemine nii kaitseliini juhendamisel kui tõrjumisel saab ilmselt kahes esimeses mängus määravaks.

Koondisest väljas - Amilcar Henriquez

Panamaga koos alustas teekonda MM-ile ka Henriquez, aga nüüd jälgib ta koondislasi juba pilvepiirilt. 33-aastane poolkaitsja tagus mullu aprillis sõpradega vutti, kui mööda sõitva auto aknast tuli avati. Mõrvareid ei tabatud. "Tema unistus oli maailmameistrivõistlustel mängida," rääkis lesk Gixiani Pena. "Ta ütles mulle ikka: on jumala tahe, et me jõuaksime sellele MM-ile."

Treener - Hernan Dario Gomez

62-aastane kolumblane sai Panama peatreeneriks alles 2014. aasta alguses, aga sellel tasemel tegutsemine ei ole talle midagi uut. 1998. aastal viis ta MM-ile Kolumbia, 2002. aastal Ecuadori ja nüüd Panama. Täpselt nagu Panama koondis, on temagi vastuoluline: 2011. aastal, taas Kolumbia juhendajana, tungis ta kodumaal kallale õrnema sugupoole esindajale, rääkimata korduvatest tülidest mängijatega.

Ivar Lepik: "Sellist pealtnäha aegunud jalgpalli viljelevatel meeskondadel on võimalik ka tänapäeval edukas olla, eriti koondiste puhul, kuid ilma ühe-kahe täheta kaugele ei purjeta. Kas Panamal on raskel hetkel kelleltki sähvatust loota? Kahtlen. Ilmselt piirdub turniir kolme kõva lahinguga."

Mängud alagrupis:

E, 18. juunil kell 18.00 vs Belgia
P, 24. juunil kell 15.00 vs Inglismaa
N, 28. juunil kell 21.00 vs Tuneesia

Eeldatav algkoosseis:

Koosseis:

Väravavahid: Jaime Penedo (Bukaresti Dinamo), Jose Calderon (Chorrillo FC), Alex Rodriguez (San Francisco FC).
Kaitsjad: Michael Murillo (NY Red Bulls), Harold Cummings (San Jose Earthquakes), Fidel Escobar (NY Red Bulls), Roman Torres (Seattle Sounders), Adolfo Machado (Houston Dynamo), Eric Davis (Dunajska Streda), Luis Ovalle (Olimpia), Felipe Baloy (Municipal).
Poolkaitsjad: Gabriel Gomez (Atletico Bucaramanga), Edgar Barcenas (Tapachula), Armando Cooper (Universidad de Chile), Valentin Pimentel (Plaza Amador), Ricardo Avila (Gent), Anibal Godoy (San Jose Earthquakes), Jose Luis Rodriguez (Gent).
Ründajad: Blas Perez (Municipal), Gabriel Torres (Huachipato), Ismael Diaz (Deportivo La Coruna), Abdiel Arroyo (Alajuelense), Luis Tejada (Sport Boys).