1. ringi tunnistus | Kes säras, kes pigistas välja koolipoisi kolme, kes ootab uut veerandit? (0)
2020 on olnud mitmes mõttes erakordne aasta, nii ka jalgpallirindel. Aga Premium liiga esimene ring sai laupäevaga purki, mis annab põhjust vaadata otsa meeskondade senistele esitustele. Kes hiilgas, kes põrus?
Hooaja eel käivitunud solidaarsusmehhanismid andsid alust loota, et tänavu saab liiga olema varasemast tasavägisem ja jalgpallisõbrad ei ole pidanud pettuma. Kõik kümme meeskonda on heal päeval võimelised üksteise tuju rikkuma ja kui tõelisi hävitustöid on olnud vähe (tegelikult vaid Kalev - Paide 1:8 ja Tulevik - Kalju 0:6), siis üllatusi seevastu kamaluga.
Aga kes on siis olnud parimatest parimad, kes ootuseid ületanud, kes lati maha ajanud ja millistes elementides on meeskondadel arenguruumi? Sest tabel ...
... ei räägi teatavasti alati kogu tõtt.
Järgnevad hinnangud on subjektiivsed ja avatud lahkarvamustele, sest ei kajasta ainult tabeliseisu, vaid ka mängudes nähtut, ootuseid ja tausta. Hinded jagati viiepallisüsteemis, kus vastavalt vajadusele täiendab numbrit pluss (+) või miinus (-). Samuti tõstame esile iga meeskonna kõige väärtuslikumat mängijat (MVP) ja suurimat üllatajat.
Meeskonnad on reastatud hinnete alusel.
Tallinna FC Flora: hinne 5
MVP: Rauno Sappinen. Kui ründaja sahistab võrku pea igas mängus, on tiimikaaslastel puhas lust mängida!
Üllataja: Markus Poom. Flora keskväljal tundus kitsaks jäävat, kui Mihkel Ainsalu paigale jäi ja Markus Soomets trupiga liitus, ent Poom on tihedas konkurentsis minutid auga välja teeninud. Pärast niruvõitu 2019. aastat äärmiselt positiivne areng.
Kuidas teisiti saakski hinnata meeskonda, kes läbis esimese ringi sisuliselt veatult, plekiks vaid koroonapausile vahetult järgnenud 0:0 viik Tammekaga? Flora on kangutanud mänge enda paati nii toore (vs Levadia 4:0) kui ka tahtejõuga (vs Kalju 2:1, vs Trans 3:2). Valitsev meister liigub selgelt kursil, et murda eelneval viiel aastal tiitliga kaasnenud taak, mis takistas nii neil endil, Levadial, Kaljul kui ka Infonetil võitu kordamast.
Mida parandada? Väravakoorma jagamine. Liiga parima väravaküti Sappineniga (10 tabamust) võrreldes on teised mehed panustanud pigem tagasihoidlikult (Vassiljev 3; Alliku, Järvelaid, Kuusk, Sinjavski 2). Kas Sappinen püsib a) terve ja b) soonel? Samuti ei saa saldo ja varasema CV kombinatsiooni tulemusena välistada, et 24-aastasele ründajale võib suvel sigineda huvitavaid kosilasi.
Viljandi JK Tulevik: hinne 5
MVP: Karl-Romet Nõmm. Varasemalt tabeli teises pooles madistanud Viljandi jaoks algab kõik ikkagi kaitsest ja väravavahi fantastilised tõrjed on meeskonda korduvalt kannustanud. Ilma temata oleks pilt kurvem.
Üllataja: Pavel Marin. Me ju teadsime, et Marin on hea, aga et kohe nii hea!? On pälvinud usalduse ja leidnud (enese)kindluse, millest Levadias selgelt vajaka jäi. Vaat et võiks kuuluda koondise huviorbiiti.
Traditsioonilisel neljaringilisel hooajal liiguks Tulevik hetkeseisuga 60 (!) punkti graafikus, võrdluseks teeniti eelmisel kolmel hooajal vastavalt 28, 29 ja 28 punkti. Väärib tunnustust, kuidas "omasuguste" vastu on tehtud sisuliselt puhas vuuk, samas näib selgena seegi, et Tulevik on võimeline näksama suuremaid. Ootame põnevusega.
Mida parandada? Sügavus. Seni on peatreener Sander Post läbi ajanud sisuliselt identse koosseisuga ja seni on see toiminud, aga seejuures piirdub viie Viljandisse toodud leegionäri roll peamiselt pingi soojendamisega (viie peale kokku vaid 593 PL minutit). Mingil hetkel peavad nad hakkama natukenegi kaela kandma.
FC Kuressaare: hinne 5-
MVP: Märten Pajunurm. Selget vedurit on ühtlases Kuressaares keeruline esile tõsta, sest eriti tunamullu ja vähemal määral mullu säranud Sander Lahe väravad on paisu taha kinni jäänud (mis kajastub ka Kuressaare üldises saldos). Aga kui on üks mees, kelle peale saarlased võivad alati loota, on see tagalat turvav kapten Pajunurm.
Üllataja: Otto-Robert Lipp. Mullu Premium liigas alles esimesi samme astunud Lipp näis olevat väga heas vormis (statistiliseks kinnituseks 2 väravat ja 1 sööt 246 minutiga), kui tõsine põlvevigastus 19-aastase ründaja hooajale juba juuni alguses kriipsu peale tõmbas. Põrgulikult kahju.
Kui Tulevik liiguks 60, siis Kuressaare 40 punkti graafikus - saarlased kogusid eelmistel aastatel 23 ja 21, 2005. aasta rekordhooajal aga 27 punkti. Mullu Nõmme Kaljuga head tööd teinud Roman Kožuhhovski peatreeneriks toomine ja esindusmeeskonna Tallinna-keskseks muutmine kajastuvad tulemustes väga selgelt. Poolitamise hetkeks ülemise kuue sekka? Sugugi mitte võimatu.
Mida parandada? Laht tuleb lööma saada. Tunamullused 15 Premium liiga väravat võisid olla veidi juhuslikud, aga 5-10 tabamust peaks Kuressaare talisman hooaja peale ikka kirja saama. Mänguliselt ei paista kuidagi, et Laht oleks kehvemaks jäänud, aga pallid ei lähe lihtsalt võrku! Viimasest väravast sai mööda täpselt 365 päeva ...
Nõmme Kalju FC: hinne 4+
MVP: Sander Puri. Aastapäevad tagasi oli poolkaitsja kimpus esmalt traumade ja seejärel alavormiga, kuid sügiseks tõusis ta Kalju võtmemängijaks. Selles rollis püsib Puri kindlalt tänaseni.
Üllataja: Pedro Victor. 27-aastase brasiillase eelmine peatuspaik oli Malaisia, mis iseenesestmõistetavalt just ootusi liiga kõrgele ei kruvi. Keskkaitsja sulandus aga Eesti liigasse valutult, mängides pingile veel mitte kuigi kauges minevikus koondiseringi kuulunud Vladimir Avilovi ja Mikk Reintami.
Kui neli "paberitega" ründajat (Odilavio, Peeter Klein, Aleksandr Volkov ja endiselt FIFA-lt rohelist tuld ootav Alex Matthias Tamm) on kokku panustanud ~400 mänguminutit ja korduvalt ei saanud Marko Kristal neist kasutada kedagi, oleks patt nuriseda. Kaotus Legionile oli osaliselt omast (loe: Vladislav Homutovi) rumalusest tingitud tööõnnetus, Flora ja Paide vastu jäädi rahuldavast tulemusest vaid ühe värava kaugusele.
Mida parandada? Koduvorm. Võõrsil ei ole Kalju endiselt kaotanud 2017. (!) aasta augustist saati, aga tänavu kodusel Hiiu staadionil peetud viiest mängust (neli liigas, üks karikas) on kaotatud ... neli. Tõeliselt kummastav statistika, sest isegi kõiki Hiiu vajakajäämisi arvestades peaks Kaljul kui seal regulaarselt treenival meeskonnal olema teiste ees (selge) eelis.
Paide Linnameeskond: hinne 4
MVP: Siim Luts. Mullu sügisel kodumaale naasnud, kuid siis veel vigastusega võidelnud ja tippvormist kaugel olnud Luts on seni üks Premium liiga silmapaistvamaid mängijaid. Tõsiselt ebameeldiv vastane igale äärekaitsjale.
Üllataja: Kristofer Piht. Nüüd võime küll juba üsna kindlalt öelda, et Piht ei mängi teps mitte tänu KTM-reeglile, vaid ta ongi omas ampluaas Paide parim. Pärast vigastusterohket eelmist aastat väga selge sammu edasi astunud - kui nüüd tervis vaid vastu peaks!
Ameerika mäed. Avavooru vaimustav triumf pani vutipubliku kihama, aga pausilt naastes oli Paide liimist veidi lahti. Hiljutine ümbersünd (4/4 võidud) ja teine koht tabelis annaksid justkui rahuloluks jälle põhjust, kokkuvõttes ongi kõik hästi, aga Florale kingiti võrdne mäng ise ära ja ... mäletame, et möödus ju ka Paide 2019 küllaltki rahulolevalt. Aga see tähendas lõpuks ikkagi medalita jäämist.
Mida parandada? Esialgu mitte midagi. Neljast viimasest võidust mitte ükski pole olnud lihtne, aga kaitse lukku keeramise ja oma momentide realiseerimise on Paide kenakesti käppa saanud. Muidugi tahaks näha neid jälle julgemalt ründamas, aga järgmisele 25 päevale (mängud Tammeka, Transi, Flora, Kalju ja Levadiaga) tuleb läheneda ratsionaalselt ja kaine mõistusega. Tulemus ennekõike.
JK Tallinna Kalev: hinne 4-
MVP: Karl Andre Vallner. Jah, mitte ükski teine väravavaht pole pidanud võrgust nii palju palle (20) noppima, aga mitte ükski teine väravavaht pole teinud ka nii palju tõrjeid (54). Kogu liiga peale on tõrjeprotsent parem vaid Marko Meeritsal ja Karl Johan Pechteril, kuid nende tööpäevad on võrdlemisi teistsugused.
Üllataja: Romet Kaupmees. Isegi verinoores Kalevis jääb silma, kui äsja alles põhikooli lõpetanud ründaja võimaluse saab. Kiirus ja oskus jookse ajastada on juba olemas, mis annab lootust, et tegu pole üheööliblikaga.
Talvel märkimisväärsed muudatused üle elanud ja siis koroonakriisis alguses tagatipuks peatreenerit vahetanud Kalev ei ole noor võistkond mitte ainult Eesti, vaid kogu maailma kontekstis. Aga nad on mänginud küpselt, kannatanud visalt ja tasuks nii mõnegi punkti kaukasse kogunud: küsige Tammekalt, Legionilt või Transilt. Aplaus.
Mida parandada? Plaan B. Kalev oli koroonapausilt naastes ohtlik kõigile, sest kergelt roostetanud rünnakuid on lihtsam tõrjuda ja Liivo Leetma käekiri polnud vastastele veel tuttav. Nüüd on. Seda olulisem on plaan B ehk kuidas käituda siis, kui tablool 0:1 või 0:2.
Tartu JK Tammeka: hinne 3+
MVP: Kevin Aloe. Püsivalt Tartusse jäänud äärekaitsja on saanud tänavu keskenduda jalgpallile (mullu veetis ta mäletatavasti pool hooaega kaitseväes) ja kerkinud üheks meeskonna mänguliseks liidriks. Oskused, mis tegid temast mõned aastad tagasi põhimehe Floras, ei ole ju kusagile kadunud.
Üllataja: Daaniel Maanas. Tammeka suurim murekoht hooaja eel oli vaieldamatult keskkaitse ja kuigi Igor Dudarevi näol saadi sinna asine täiendus, kimbutavad endist Levadia meest tervisehädad. Nii on kandva rolli saanud vaid 20-aastane Maanas, kes aga treenerite usaldust igati õigustab.
Mõistatuslik Tammeka on võtnud punkte Floralt ja Levadialt, aga kaotanud kodus mannetumast mannetumate esitustega Kalevile ja Kuressaarele. Need on need mängud, mis lõpuks määravaks saavad, ei olegi suurt vahet, kas Tammeka tahab siis mängida medalitele või kuuendale kohale. Potentsiaali on enamaks.
Mida parandada? Stabiilsus. Kui Kalju saamatust Hiiul võib üritada selgitada kunstmurukatte ja väljaku mõõtmetega, siis tartlaste koduhädad on kordades müstilisemad. Aga mida siis teha? Ikkagi nii hoida ja loota, et küll hakatakse stabiilselt ka kodus väravaid lööma ja punkte võtma? Viimane lahing Kaljuga justkui andis lootust (kuigi, jah, lõppes ikkagi 0:2 kaotusega).
Tallinna FCI Levadia: hinne 3
MVP: Dmitri Kruglov. Mida ütleb see meistritiitlist unistava meeskonna kohta, kui nende parim mängija on 36-aastane veteran? Mitte midagi head. Küll aga tunnustame Kruglovi, kes sobib passist vastu vaatavatest numbritest hoolimata valatult lendava äärekaitsja rolli.
Üllataja: Robert Kirss. Kaljus iga aastaga väikese sammu edasi teinud Kirss ei üllatanud tasemega, küll aga väikestviisi rolliga, mille ta Levadias justkui loomulikult omastas. Hetkel vajaks Martin Reim ründajat hädasti appi.
Otsides positiivset, siis teisest kohast lahutab Levadiat vaid üks punkt ehk medalimängus ja eurokohtade jagamises nendeta ei saa. Mine tea, ehk mängitakse veel tiitlilegi. Aga mitte nii, nagu mängiti äsja Transiga, kus ühemehelises ülekaalus anti käest 4:3 eduseis. Mitte nii, nagu enne seda Floraga (0:4). Mitte nii, nagu Tammekaga, kus 2:2 viigi päästis üleminutitel suluseisust löödud värav.
Mida parandada? Kaitsetöö. Kolmemeheline keskkaitse, mille Reim hooaja eel juurutas, näis esialgu toimivat. Aga on siis asi pidevas roteerimises (Levadial on kolmele kohale neli väärilist meest) või milleski muus, vigu lipsab sisse lubamatult palju. Söödud vastase jalale, ebakõlad väravavahiga, rumalad kaardid ...
Tallinna JK Legion: hinne 3
MVP: German Šlein. Aastat vigastatuna alustanud poolkaitsja ei ole väljakul niivõrd silmapaistev, kuid rabab teha musta tööd, mis loob teistele platvormi säramiseks. Tõsi, Legioni puhul ei kajastunud Šleini-efekt kohe tulemustes, küll aga mängupildis, kus Nikolai Mašitšev ja Deniss Vnukov said nihkuda neile sobivamatesse rollidesse.
Üllataja: Leonid Arhipov. 17-aastasel talendil andis võimalust oodata, aga viimases kahes voorus nähtud 180 minuti põhjal on tegu mängijaga, kes on valmis juba täna midagi meeskonnale juurde andma. Eeldaks, et edaspidi on Arhipov regulaarne põhimees.
Legion on toonud altpoolt Premium liigasse ambitsiooni, mida viimati võis sarnaselt pakkuda ehk Infonet (tõsi, veidi teistsugusel taustal) ja mänguliselt ei olegi Legionile midagi nina peale visata, seda enam, et tunnistati isegi: esimene ring kulub õppimiseks ja kohanemiseks. Aga väravad, väravad, väravad ... üks Florale, kaks Kaljule, aga viimases kuues mängus ei ole suudetud võrku sahisema panna.
Mida parandada? Realiseerimine. Legion lõi avaringis vaid kolm väravat, aga siis, kui tõsiselt vaja oli, mitte ühtegi. Keegi peab kastanid tulest välja tooma. On see hooaega esiründajana alustanud Marek Šatov, esiliigades mõnuga kõmmutanud Rejal Alijev, viimati ees mänginud noor Arhipov või keegi neljas, näiteks vabaagent Albert Prosa?
JK Narva Trans: hinne 2
MVP: Aleksandr Zakarljuka. Vana kuriteopartneri Deniss Poljakovi vigastus asetas Zakarljuka õlgadele Transi keskväljakoorma, aga hiljuti 25. sünnipäeva tähistanud mees pole pettumust valmistanud. Tema kergelt tänavajalgpallile omases stiilis ja olekus on midagi vaba ja kaunist, mis moodsate jalgpallurite mängust sageli puudu.
Üllataja: Sadio Tounkara. Hooaja eel räägiti rohkem Ukraina kõrgliigas mänginud Chinedu Geoffreyst, "Eesti Messist" Nurlan Novruzovist ja muidugi naasnud Ofosu Appiahist, aga eelmisel sügisel tööta olnud Tounkarast on saanud Transi üks ohtlikemaid mängijaid. Temagi stiilis on midagi ebastandardset, mis teeb Mali mehega tegelemise kaitsjatele ebamugavaks.
Vaene Trans. Karikavõistluste eest hindeks tubli "5", aga kui esinelikust ja eurokohtadest unistav meeskond lõpetab ringi ühegi võiduta, on see ikkagi läbikukkumine. Natuke ebaõnne, natuke rumalusi, natuke midagi kolmandat ja tulemuseks vaid kolm punkti. Välja nad ei lange, selle jaoks on Transil sisu liiga palju. Nui neljaks, aga varem või hiljem hakkavad võidud tulema!
Mida parandada? Külm närv. Kolm punast ja 30 kollast kaarti räägivad oma loo. Kohati teevad ehk kohtunikud Transile tõesti liiga, sest nende teod kipuvad olema teravama luubi all, samas puudub näiteks äsjasele Novruzovi punasele kaardile igasugune õigustus. Jalgpall on emotsionaalselt laetud mäng, aga õigel hetkel tuleb osata emotsioone kontrollida ja vaka all hoida. Sellest on Transil ikka ja jälle puudu.
