Menüü
TV
Veebisait

2-3-5 formatsiooniga tippjalgpall? Oleneb, kust vaadata (0)

Jürgen Klopp ja Pep Guardiola kasutavad viie ründajaga formatsioone. Foto: Premier League

Kui aeg-ajalt meenutatakse meile ammuseid mänguskeeme ja mängijate asetusi, võib see tänapäevaste "sõjaplaanidega" harjunud vutisõbrad isegi naerma ajada. Kes siis läheks mängima nelja, viie või isegi kuue ründajaga? Võib kõlada kummaliselt, kuid tegelikult on tänapäeva tippjalgpall mõnes mõttes juurte juurde naasmas.

  • Lugu ilmus esialgselt juunikuu Jalkas.

Jalgpalliülekannete juures on saanud tavapäraseks mängueelne arutelu võistkondade formatsiooni üle. Traditsiooniline 4-4-2 (või 4-4-1-1) on kõrgemal tasemel juba muutunud pisut vanamoeliseks, isegi ebatavaliseks. Paljud võistkonnad mängivad ühe kesktormajaga. Kolme keskkaitsja ja kahe tipuründajaga süsteemi nimetavad mõned vutisõbrad 5-3-2 asetuseks, teised 3-5-2-ks, kuigi tegelikult võivad need olla täpselt samasugused.

Tänapäeva tippvutis on formatsioonidest rääkimine saanud sisuliselt formaalsuseks, kuna taktikaline nüansirikkus ja üha suurenenud nõudmised on kas või viimase 15–20 aasta jooksul palju traditsioonilisi positsioone täiesti ümber mänginud. Toon näiteks Manchester Unitedi paarikümne aasta taguse hiilgemeeskonna: Gary Neville'i tüüpi äärekaitsjad on absoluutsest tippvutist kadumas, parema äärepoolkaitsja kohal mütanud David Beckhamile leiaks mõni tänapäevane peatreener ehk aga koha just äärekaitses.

Paralleeli saab tõmmata ka korvpalliga, kus on üha rohkem moodi minemas "positsioonivaba" mäng, kus viis platsil olevat mängijat ei jagune enam sageli kindlateks positsioonideks (mängujuht, viskav tagamängija, tsenter jne), vaid täidavad platsil rolle, mille jaoks nad kõige paremini sobivad. Kõige pikem mängija ei pruugi tingimata olla korvi all müdistav tsenter – kui tema tugevus on hoopis söötmine või viskamine, ei pruugi ta teinekord korvile kolmepunktijoonest lähemale sattudagi. NBA-s lähevad aga üha enam hinda mängijad, kes suudavad heal tasemel teha kõike alates kaitsemängust kuni söötmise ja kaugviseteni.

Jalgpallis on platsil küll rohkem mängijaid ja sellist asetuslikku dünaamilisust nagu korvpallis me ilmselt nägema ei hakka, kuid ka vutimängus on formatsioonid ja selle sees olevad positsioonid viimasel ajal tohutult muutunud. Ehk isegi nii palju, et peaksime hakkama ümber vaatama seda, kuidas me eri asetusi mõistame?

Formatsioon kaitses pole sama mis formatsioon rünnakul

Mingil põhjusel on saanud tavapäraseks, et kui räägime võistkonna formatsioonist, mõtleme ainult ja ainult seda asetust, mille võtab tiim sisse kaitsefaasis.

Kas Andy Robertson on äärekaitsja või ääreründaja? Foto: Liverpooli Twitter

Võtame näiteks poolelijäänud hooaja valitseja Liverpooli: kõik ju nõustuvad, et Jürgen Klopp saatis võistkonna väljakule 4-3-3 asetusega. Kui palju aga meeskond sellisel moel reaalselt väljakul asetses? Ilmselt minimaalselt, kui üldse. Esiteks on Liverpool võistkond, kes mängib tihtipeale ise palliga – ning pallist ilma jäädes hakkavad tööle hoopis pressingumehhanismid, mis sisuliselt välistavad selle, et stoppkaadri puhul saaks ekraanil joonlauaga näidata ära kaitseliini, poolkaitseliini ja ründeliini.

Taktikalistele nüanssidele pühendunud vutiajakirjanik Michael Cox on välja toonud, et Premier League'i tippvõistkonnad on juba viimased kolm aastat mänginud tegelikult viie ründajaga. Seda juhul, kui vaadelda seda, kuidas võistkond ründefaasis käitub.

Liverpooli näitega jätkates: kõik teavad, et paberi peal äärekaitsja rolli täitvad Trent Alexander-Arnold ja Andy Robertson tõusevad ründefaasis äärte pealt väga kõrgele ja löövad nende sööstude vältel ka ise sageli väravaid, rääkimata tsenderdustest ja väravasöötudest. Cox toob The Athleticu veergudel välja, et palliga mängides käituvad Alexander-Arnold ja Robertson sisuliselt ääreründajana, samal ajal kui kolmik Mohamed Salah – Roberto Firmino – Sadio Mane jaotab end ära väljaku keskel olevatesse tsoonidesse. Keskkaitsjad (tavaliselt Virgil van Dijk ja Joe Gomez) jäävad oma positsioonile, keskväljakolmik samuti – ning praktikas ongi Liverpool platsil 2-3-5 asetusega. Vahel võib Fabinho keskkaitsjatele appi langeda – sel juhul on tegu 3-2-5 asetusega.

Viiest ründajast ei pea kaks tükki olema ilmtingimata tõusvad äärekaitsjad: teiste Premier League'i tipptiimide puhul on näha erinevaid lahendusi. Pep Guardiola on viie ründajaga formatsioone kasutanud juba aastaid, kusjuures Manchester Citys on kasutusel variant, kus ääreründajad (näiteks Raheem Sterling ja Bernardo Silva) ei liigu mitte väljaku kesktsooni, vaid tõmbavad hoopis küljejoone juures asetuse laiemaks, et Kevin De Bruyne ja David Silva saaksid poolkaitsest tõustes hõivata ruumi ääreründaja ja kesktormaja (Sergio Agüero) vahel. Sel juhul tõusevad äärekaitsjad sageli keskvälja toetama.

Samas võib Guardiola olenevalt vastasest või oma võistkonna koosseisust ka asju ümber mängida – vahel võib viienda ründajana näha ka nominaalset vasakkaitsjat Benjamin Mendyt.

Väljaku viis põhitsooni

Michael Cox viitab, et viie ründajaga mängimise põhjused peituvad viisis, kuidas tänapäeva tipptreenerid jalgpalliplatsi enda jaoks mõtestavad.

Pep Guardiola on juba FC Barcelona aegadest saati lasknud treeningväljakutele märkida lisajooned (vaata skeemi), mis jagavad platsi väiksemateks aladeks. Punaste joontega märgitud vertikaalsetes tsoonides ei tohi korraga olla enam kui kaks mängijat; horisontaalsetes tsoonides korraga mitte enam kui kolm mängijat – selleks, et kõigil oleks piisavalt ruumi, kus tegutseda. Võistkonna parimad mängijad suunab Guardiola aladesse, mis on skeemil märgitud heledama rohelisega – need jäävad vastase kaitseformatsioonis "vahepealsetesse" tsoonidesse (näiteks keskkaitsja ja äärekaitsja vahele), mistõttu on vastasvõistkond seal üldiselt haavatavam.

Vale mulje vältimiseks tasub mainida, et väljaku viieks vertikaalseks kanaliks jaotamine ei ole sugugi Guardiola leiutis – sarnasest mõtteviisist lähtub kas või Manuel Pellegrini, kellelt Guardiola Manchester City ameti üle võttis. Pellegrini on märkinud, et palliga mängides peab tema võistkond väljakul paiknema selliselt, et igas vertikaalses tsoonis oleks üks ründemängija. Kuna vertikaalseid tsoone on viis, saab tõmmata lihtsa paralleeli: ka Pellegrini räägib ju tegelikult viie ründajaga mängimisest!

Igatahes on tõsi see, et väljakumängijate jagamine kaitsjateks, poolkaitsjateks ja ründajateks paistab olevat üha vananenum klišee, kusjuures tippjalgpalli puhul võib aimata, et varsti on seda ka formatsioonidest rääkimine – iga palluri spetsiifilised ülesanded nii palliga kui ka pallita mängides muudavad kogu krempli lihtsalt sedavõrd spetsiifiliseks ja mitmetahuliseks, et kõike seda tavaliseks 4-3-3-ks või 5-4-1-ks taandada tundub ülekohtune, isegi mõttetu.

Kommentaarid

Kommentaare ei ole.

Sisene
KLAVANI TULEVIK SELGE
Agentuur kinnitas: Klavani karjäär jätkub Itaalias
KOONDISLANE KOLIB OOKEANI TAHA
Flora ja Eesti koondise poolkaitsja Lillemäe siirdub USA-sse
MEDALIMADIN
Luup peale | Peatreener Vassiljevi versioon Guardiola leiutisest tõi Levadiale purustava võidu  (galerii!)
ITAALIA
KLAVAN VS IBRAHIMOVIC
Intervjuu | Sander Post ajakirjanduse apsudest, esineliku jõukohasusest ja edu saladusest
PÕNEVAT
 
Piletita maailma kõige kiiremini keerleval karussellil
VÄLISMAA
Piletita maailma kõige kiiremini keerleval karussellil (3)
Jorge Jesus võitis Flamengoga rohkem tiitleid kui sai kaotusi ja jättis lahkudes viiekordse maailmameistri kõverpeeglisse põrnitsema.
SOCCERNET TV
RISTNURK
 
Võistkond
M
V
V
K
VV
P
1.
Tallinna FC Flora
15
13
1
1
40:11
40
2.
Nõmme Kalju FC
15
9
2
4
28:10
29
3.
Tallinna FCI Levadia
15
8
3
4
37:23
27
4.
Paide Linnameeskond
15
9
0
6
32:20
27
5.
Viljandi JK Tulevik
15
8
0
7
22:26
24
6.
Tartu JK Tammeka
15
4
4
7
15:24
16
7.
JK Narva Trans
15
4
4
7
18:22
16
8.
FC Kuressaare
15
4
3
8
15:26
15
9.
Tallinna JK Legion
15
2
4
9
7:23
10
10.
JK Tallinna Kalev
15
2
3
10
8:37
9
VIIMASED PILDIGALERIID