25-aastasest koondislasest sai pealtvaataja. Lepik: naiste jalgpall ei ole Eestis prioriteetide seas ja selleks, et midagi muutuks, hakkab aeg otsa saama (3)
Möödunud nädalal teatas valitsev Eesti naiste meister Tallinna FC Flora, et nende keskkaitsja Liis Lepik (25) tänavu tipptasemel kaasa ei löö. Miks otsustas koondislane sellisel hetkel jalgpallis pausi teha ja mida arvab ta koduse naiste jalgpalli hetkeseisust? Sellest kõigest rääkisimegi.
On pühapäeva õhtu. Väljas on pime, tuul vuhiseb kõrvus ja taevast langevad piisad. Kuuendat kuud kestev sügis on oma olemuselt muserdav. Tallinna kesklinna kohvikus tervitab mind aga roosade põskede ja suure naeratusega noor naine, kes on õues toimuvat arvestades targalt pugenud halli kampsunisse, mis näeb juba eemalt vaadates soe välja.
Olen viimased viis päeva otsinud temaga võimalust, et tunnikeseks laua taha istuda ja vestelda. Küll on töö, küll on kool, siis mõlemad. Tänagi kohtume planeeritust tunnikese hiljem, sest üks koolitöö vajas tegemist. Ent temaga lõpuks kohtudes ei vaata mulle vastu kurnatud või väsinud inimene. Vastupidi. Ta pakatab energiast. Tema nimi on Liis Lepik ja ta ei mängi enam jalgpalli. Vähemalt mitte praegu.
Lepik võitis mullu Floraga meistritiitli, karika ja superkarika. Ta sai kirja 25 mängu, milles lõi keskkaitsjana kuus väravat. Eesti koondise eest käis ta 2019. aastal väljakul seitsmel korral, millest viiel juhul kanti protokolli kõik 90 minutit. Kokku on ta naiste A-koondist esindanud 27 mängus. Noortekoondiseid veel lisaks 35 matšis.
Nüüd otsustas ta aga jalgpallist pausi võtta, sest töö ja magistriõpingud võtavad oma aja. Kui Lepik mõned nädalad tagasi kalendrisse vaatas, selgus, et järgmisest 51 jalgpallitreeningust on tal võimalik osa võtta vaid 17-st. Sedasi tipptasemel kaasa ei löö. Vähemalt mitte tema iseloomuga. Kui midagi teha, siis juba täiega!
Lepik on vesteldes avameelne ja siiras. Ta räägib vabalt nii endast kui Eesti naiste jalgpallist üldisemalt. Ka probleemidest või murekohtadest. Ta austab tohutult oma viimaseid treenereid Aleksandra Ševoldajevat Floras ja Jarmo Matikainenit koondises. Nemad on inimesed, kes annavad endast kõik, et Eesti naiste jalgpall areneks. Alati pole aga kõik roosamanna.
Kuidas sa selle pausi tegemise otsuseni jõudsid?
See otsus küpses mu sees natuke kauem, kui inimesed arvaksid, et ta küpses. Tagantjärgi arvan, et esmakordselt käis see otsus tõsisemalt mu peast läbi siis, kui otsustasin, et lähen uuesti kooli. Aga mitte nii läbimõeldult. Lendasin lihtsalt peale, mõeldes, et küll kõik asjad toimima saab. Sügisel saigi toimima. Sügisel oli tegelikult okei, et olid kool, töö, trenn ja kõik muu.
Aga novembris, kui mul oli pärast tööd ainult kool, tundsin, et kui mul peaks siin kõrval olema veel kolm-neli korda nädalas trenn ja lisaks mäng, läheks mul väga keeruliseks, sest füüsiliselt oleks lihtsalt raske olla kahes kohas ühel ajal. Mulle ei meeldi ka see, et kui võistkond minuga arvestab, siis ma ei tule kohale, isegi kui selleks on mingi mõjuv põhjus. Teistpidi, ma poleks ju kooli läinud, kui see mind ei huvitaks ja ma ei tahaks seal käia.
Mäletan, kui me oktoobris rääkisime, siis ütlesid, et kui sa oled hooaja alguses oma sõna andnud, pole sinulik keset hooaega sellest taganeda. Siis peaksid juba aasta lõpuni tegema. Kas nüüd said olukorrast aru ja mõtlesid asjad lihtsalt varem läbi?
No oleks võinud veel varem mõelda. (Naerab). Eks ma olin Aleksandraga (Ševoldajeva, Flora peatreener – K. E.) ju tegelikult nendel teemadel ka rääkinud ja natuke talle märku andnud. Aga ma ei olnud end kordagi nii otsesõnu põhjendanud või selgitanud, et see on reaalne variant, mis võib tulla. Pigem olin rääkinud kõneviisis, et ma ei tea, mis saab – on keeruline ja ma ei tea, kuidas asju toimima panna. Arvan, et talle tuli see ka alguses ikkagi natuke ootamatu üllatusena.
Eriti, kui ta hooaja lõpus rääkis sinust kui peaaegu asendamatust mängijast.
Asendamatuid mängijaid ei ole olemas.
No tema arvas, et võib-olla on nad ühe leidnud.
(Pikk paus). Küsi talt seda selle hooaja lõpus uuesti. Vaatame, mis ta siis ütleb. (Naerab). Kui vaadata praegust olukorda, siis see, et ma ei ole treeningmängudes kaasa teinud või ei käi trennides, ei ole võistkonna tulemusi või keemiat muutnud või rikkunud. Ma vähemalt arvan nii.
Mida see otsus tähendab? Missugune otsus see põhimõtteliselt on? Flora ütleb, et sa ei alusta nendega hooaega. Mulle ütlesid, et see on pigem midagi vaheaasta laadset. Mis see tegelikult on?
Midagi kõike seal vahepeal. Selle kommunikatsiooniga oli täpselt samamoodi, et ma paari võistkonnakaaslasega tagantjärgi ja Leksiga (Aleksandra Ševoldajeva – K. E.) olen olnud avameelsem, kui selles kommunikatsioonis, mis me välja ütlesime. "Ei alusta hooaega" ja "vaheaasta" on mõlemad terminid, mis on suhteliselt määratlemata. Võib tähendada nii üht kui teist. Aga see oli teadlik, sest ütlesin Aleksandrale ja võistkonnale ka, et ma ei tule see hooaeg platsile, sest mu prioriteediks on kool ja töö, aga ma ei taha anda sellist lubadust, et nüüd on jalgpallurikarjääriga kõik, et ma nüüd enam mitte kunagi jalgpalli ei mängi.
Teistpidi ma ei tea ka seda, mis võimalused või valikud on mul aasta pärast laual kas tööalaselt või sportlikus mõttes. Sellepärast ma ei taha anda kellelegi mingeid viisaastakuplaane. Eriti neid valjusti välja öelda. Praegu on fookus koolil ja tööl.
Kas siin on see koefitsient ka juures, nagu sa varem oled öelnud, et kui kevad tuleb peale, hakkavad jalad sügelema?
Jah. Vaatad mänge ja … Käisin nädal aega tagasi kinos – üle poole aasta – ja seal oli üks kaader, kus mängiti jalgpalli ning ma mõtlesin küll "ahh, tahaks tegelikult trenni tagasi ja peaks Leksile kirjutama, kas võin tulla". (Naerab). Küll see hetk tuleb ka, kus hooaeg hakkab pihta, kogu karussell hakkab omasoodu liikuma ja ma saan aru, et ma ei ole enam osa sellest karussellist. Kindlasti tulevad siis mingid teised tunded ka. Aga praegu tean kindlalt, et see otsus on õige.
Kui tõenäoline on, et sa aastal 2020 hobi korras jalgpalli mängid? Võib-olla lähed mõnel päeval trenni juurde, kui Leks on nõus sind nii-öelda vana veteranina sinna võtma.
See "vana veteran" kõlab minu jaoks nagu mingi Märt Kluge FC Kuressaares. Mingi selline kategooria. (Naerab). Kui suvel kooli ei ole, võimalus on ja kui mingil perioodil Leks ütleb, et sa võid tulla ja see on fine, siis ma arvan, et kindlasti oleks tore. Aga seal on nii palju nüansse!
Mulle meeldib mõelda, et tegeleme probleemidega nende tekkimise järjekorras. Mõtleme sellele siis, kui see aeg on käes ja vaatame, mis mõtted ja emotsioonid siis on. Pean ka aru saama, et võistkond valmistub praegu Meistrite liigaks ja hooaeg on ees – ma ei usu, et keegi läheb sellele vastu väiksemate ootuste või eesmärkidega kui mullu. Ma ei taha võistkonna dünaamikat kuidagi segama hakata, et lähen käin kolmes trennis ja siis inimestel tekivad küsimused, et oo, kas sa nüüd tuled tagasi ja mängid või mis saab ning ma siis jälle ei lähe … Seal on nii palju nüansse ja lõppude lõpuks on see puhtalt treeneri otsus. Ma võin tahta igasuguseid asju.
Kui raske see otsus selle nurga alt oli, et eelmisel aastal võitsite tiitli, mängisite Meistrite liigat, koondisega Hollandi vastu – sarnased asjad ootavad tänavu samamoodi ees ja sa pidid ühel hetkel ka enda peas jõudma arusaamiseni, et okei, neid ei tule see aasta?
Jah, see oli kõige raskem. Kui mõelda just nendele väljakutsuvatele mängudele: Meistrite liiga, koondis. Hollandiga võõrsil mängida oli üks, millele ma ka hooaja lõpus mõtlesin, et selle matši nimel tahaks pingutada ja tipptasemel veel mängida-treenida. Äkki venitab kevadel ka kooli kõrvalt kuidagi välja. Aga jälle … mis mind selle otsuse juures kallutas või mõjutas, oli see, et hooaeg on pikk. See aasta eriti pikk. Ma ei tahtnud olukorda, kus oleksin suve lõpus või keskel vaimselt nii väsinud, et mul on hooaja lõpuni lihtsalt mäng-mängu ja trenn-trenni haaval minemine.
Seda sisemist põlemist oleks see hooaeg arvastavasti vähem olnud, pidades silmas, kui palju muid asju mul ka jalgpalli kõrvalt toimub. Kui ei oleks kooli ja mul oleks teistsuguse iseloomuga töö või kui ma ise oleksin natuke teistsugune inimene, siis arvan, et olekski teisiti. Aga siin on nii palju agasid.
Kas otsustamist võis kuidagi natuke kergemaks teha see, et said hooaja viimases voorus hüppeliigese vigastuse, mis mõjutas su elu veel nädalaid?
Aasta lõpus tehtud trennides ja saaliturniiril jalg enam vigastuse mõttes tunda ei andnud. See vigastus ei mõjutanud nii palju. Siin oli ikkagi peamiselt see varasem kogemus, kui palju aega sellisel tasemel jalgpalli mängimine tegelikult nõuab ning see, millised standardid ma ise olen endale seadnud ja jälgida tahan. Ma ei taha seda asja poolkõvalt teha. Kui juba, siis juba täiega!
Ehk kõige selle taga on suuresti sinu iseloom. Sa ei lepi sellega, kui jõuad korra nädalas trennis käia ja siis proovid mängida. Ja samas on see ka ratsionaalne otsus, et kui nädala sees tööpäevade järel on su kooligraafik sedavõrd meeletu, siis pole lihtsalt võimalik kõike ühendada. Saan ma õigesti aru?
Ma arvan küll, et see oli mingis mõttes üsna ratsionaalne ja emotsioonitu, kuigi selles otsuses oli ka väga palju emotsioone. Kerge see kindlasti ei olnud.
Selles samas oktoobrikuises intervjuus ütlesid, et kui sul on Eesti naisjalgpallurina valikuhetk, kas tegeleda alaga, mis sulle väga-väga meeldib või minna tööle, kus sulle ka väga meeldib, siis pead valima selle, mis sulle leiva lauale toob. Kui palju üldse kõik Eesti naiste jalgpallis toimuv praegu juhtunut mõjutas? Kas otsus oleks olnud selline, kui meie naiste jalgpallis oleksid paremad tingimused, näiteks?
(Mõtleb). Mul on hästi raske sellele selles mõttes vastata, et minul käis umbes kaks aastat tagasi see klõks peas ära, kui sain aru, et ma ei taha kogu oma karjääri või elu üles ehitatada ainult jalgpallile, vaid mul on vaja sinna kõrvale luua midagi kindlat ja sellist, mis mul samamoodi silma särama paneb. Elus neid valikuid tehes võin ma seda küll öelda, et jalgpall on alati olnud standardi seadja.
See Liis, kes 12-aastaselt esimest korda jalgpalli mängima hakkas – arvates, et see talle üldse ei meeldi –, on sealt saadud emotsiooni ja sära seadnud mõõdupuuks. Kogu võlu, mis selle mängu juures on, on alati olnud midagi, mida olen üritanud leida ka muudes tegevustes, olgu selleks siis töö, koolis eriala valik või mingid muud projektid.
Mida tahan öelda: minu jaoks on alati olnud olemas teadmine, et ühel hetkel pean selle valiku tegema, et hakkan rohkem oma aega investeerima muudesse tegevustesse kui jalgpalli. Ma valetaksin, kui ütleksin, et kui praegu oleksid Eesti naiste jalgpallis paremad tingimused, siis ma teeksin selle otsuse teistpidi või võtaksin selle tagasi. Aga ma arvan, et kui need tingimused oleksid olnud paremad, kui olin 16-17, siis nooremana oleksid mu valikud kandunud rohkem jalgpallile ja ma oleksin julgenud pikemalt oma karjääri jalgpalli peale üles ehitada ning sihtida seda teed.
Ehk tegelikult kui suurusjärgus viis aastat tagasi oleksid need asjad olnud paremad, siis täna võib-olla ei oleks seda vestlust üldse?
Oleksid-poleksid on head spekulatsioonid. Võib-olla oleks teisiti läinud, võib-olla oleks sama radapidi läinud. Aga see, millised võimalused sul konkreetset spordiala tehes on, määravad nii palju. Arvan, et mul isegi on väga-väga hästi läinud. Ma ei väsi seda kordamast, et Floras on julgelt Eesti parimad treeningtingimused, eriti naiste jalgpalli silmas pidades. Need tingimused, mis meile klubi poolt luuakse, on tegelikult sellised, millest mõni teine võib-olla ainult unistab või mida mõni klubi isegi ei oska küsida. Selles mõttes on meil vedanud. Aga tervikuna see [Eesti naiste jalgpalli] liigatase … ei ole väga abi, kui ainult ühel on hästi.
Kuidas sa Eesti naiste jalgpalli tervist selle nurga alt praegu hindad, et talvel selgus Pärnu Jalgpalliklubi kadumine naiste jalgpallist?
Seda oli kindlasti väga kahju ja kurb lugeda. Neil oli ju tegelikult juba aastaid väga selgelt tuumik olemas ja järjest oli peale tulnud noori, kes kõik pole küll enam vanuselt nii noored. Sellegipoolest on Pärnu legendi staatuses. Kogu austuse juures. Nad on mõnes mõttes nagu ajastu märk ja olnud nii pikalt Eesti naiste jalgpalli näoks. Seda uudist oli kahju lugeda ja minu jaoks tuli see üllatusena. Ma ei näinud seda ette, aga ma tean, et jalgpalliringkonna sees kõigi jaoks see ei olnud üllatus. Neid märke, et see otsus võib sinnapoole triivida, nähti juba varem.
Kas sa arvad, et naiste jalgpall kaotab sellest või tuleb see kuidagi ka kasuks?
Tead, nii ja naa. Ühtpidi muidugi kaotab, sest mind isiklikult hämmastas selle juures, kui lihtsalt või kergesti saab üks naiskond laguneda põhjusel, et klubis pannakse lihtsalt prioriteedid kuskile mujale. Probleem ju polnud selles, et mängijad oleksid tahtnud lõpetada või mängijaid ei oleks olnud.
Teistpidi arvan, et see on hea, et väga tugevad mängijad on nüüd erinevates klubides laiali ja need tugevad mängijad ei koondunud ühte teise tugevasse klubisse. Sest paar aastat tagasi, kui Levadiast järjest mingid võtmemängijad ära liikusid või kui Levadia ka ära lõpetas, siis tegelikult väga suur osa mängijatest läks kas Pärnusse, Florasse või lõpetas hoopis ära. Ma arvan, et naiste jalgpalli tervist silmas pidades on hea, et Pärnu mängijad erinevatesse klubidesse läksid. Saku on omale täiendusi saanud ja Kalev on omale väga head mängijad juurde saanud. Tahaks arvata, et eriti tabeli ülemine ots võiks selle pinnalt enam-vähem võrdsustuda ning põnevust võiks juurde tulla.
Kas see on sinu jaoks murettekitav, et mõned aastad tagasi oli Levadia veel medalinaiskond, nad on Eesti meistriks tulnud ja siis nad sisuliselt loobuvad – tekib koos ERR-iga mingi rahvaliiga sats. Nüüd Pärnu JK.
Ma loodan, et see küsimus ei liigu sinna, kas Flora on järgmine. (Naerab).
Ei-ei. Lihtsalt järjest loobuvad sellised suured … Samas tõesti, mis oleks, kui järgmine olekski Flora? Me ei pea seda tõenäoliseks, aga võib-olla ka PJK puhul ei pidanud viis aastat tagasi keegi seda tõenäoliseks. Millest selliste suurte kadumine kõneleb? Kas see on äratus- või häirekell, et meil on siin kuskil midagi väga valesti ja peame midagi muutma?
Ma tahaks loota, et Pärnu mõjus külma vee või dušina, et halloo, Levadia juhtum ei olnud üksik erand. Seda võib veel juhtuda ja tugeva naiskonnaga. Minu teada Tartu SK10 ei mängi ka sel aastal enam. Neid ka ei ole! Lihtsalt võib-olla SK10-st ei räägita nii palju, sest tegemist on väiksema võistkonnaga, kes pole suuri tiitleid võitnud. Ei ole ainult Pärnu ja Levadia. Neid on veel. Ma ei tea, mis see lahendus on või kuidas selle peale jalgpalliliidus vaadatakse ning kuidas seda analüüsitakse.
Mis sinu arvates võib selleni viia? Sa ise oled ju ka praegu etapis, kus Liis Lepik hetkel ei mängi. Kas on mingid üldisemad asjad?
(Mõttepaus). Mul on hästi raske kommenteerida, mis põhjused Pärnu otsuse taga täpselt olid või omaette tagasi minna Levadia juurde. Eks ma nii palju tean, kui palju olen Soccernetist lugenud ja natuke kõrvalt kuulnud. Üldjuhul ma väga ei süvene nendesse detailidesse, sest ma lihtsalt ei võida sellest midagi.
See tendents … kardan, et ma teen kellelegi liiga, kui ütlen, et naiste jalgpallile ei pöörata piisavalt tähelepanu, sest ma tean, et ka jalgpalliliidus on teatud inimesed, kes panustavad igapäevaselt kogu südame ja hingega ning teevad päriselt head tööd. Kui öelda üldiselt, et Eestis ei pöörata naiste jalgpallile üldse tähelepanu, siis ma teeksin kellelegi liiga ja haiget. Aga kindlasti on seda, et lisaks südame ja hingega toimetavatele entusiastidele on inimesed, kes tihtipeale eeldavad, et asjad juhtuvad ise ja kõik toimib iseenesest.
Ma võin tuua sulle näite jalgpalliliidu pealt. Jaanuaris mängis Eesti koondis ühel pühapäeva päeval Soome klubi Vantaa PK-35-ga. EJL-i kodulehe vahendusel sai selle mängu tulemusest teada järgmise päeva pärastlõunal. Mängupäeval ei olnud ühtegi viidet sellise matši toimumisest. Ma isiklikult meeste koondise puhul ei kujuta sellist asja ette, et mängu kohta ei ole mittemingisugust infot, isegi kui meeste koondis mängib Kataloonia või Murcia piirkonnaga. Okei, et uudist ei ole. Aga isegi mitte protokolli. Mitte midagi! See ei kuva väga heas valguses jalgpalliliidu üleüldist suhtumist.
Ma olen nõus sellega. Räägime sellest, kuidas naiste ja meeste jalgpalli tegevust kajastatakse liidu poolt. Võtamegi näiteks mõlemad A-koondised. Sisuliselt on sul ju standardpakett. Võta nimekiri ette ja hakka järjest linnukesi tegema. Millal sa paned üles algkoosseisu, millal tutvustad, millal on mäng, millal paned mängu ajal üles [Instagram] story'sid või midagi muud … Ma lihtsalt ei mõista teinekord, miks sarnast või sisuliselt samasugust sotsiaalmeedia kajastust, mis on meeste mängude ajal, ei saa teha naiste puhul. Siin ei ole ju mingit sisulist väga suurt erinevust. Siin ei ole vormiliselt vaja väga palju vaeva näha.
Need on nii väikesed asjad, aga need väikesed asjad tulevad välja siis, kui see inimesi ennast kotib. Need inimesed, keda sellised detailid huvitavad, kes näevad seal suurt väärtust, saavad ka aru, et selle asemel, et sotsiaalmeedia postituste pärast muretseda, tuleks võib-olla keskenduda päris probleemidele. Et võistkonnal oleksid ruum ja spordijoogid, et sportlane tunneks end hästi ja tal oleksid kõik asjad olemas – ja küll selle sotsiaalmeediaga tegeleb siis keegi teine. Aga tihtipeale seda kedagi teist ei ole, sest asjaarmastajad on juba rakkes.
Mis sa arvad, kas see on selline probleem, et Eesti jalgpallis ongi lihtsalt vähe ressursse, ajalooliselt pole võib-olla naiste jalgpall nii populaarne olnud ja siis see on lihtsalt jäänud niimoodi? Kas see on juhuslik ja kellegi tähelepanematus või tegelikult naiste jalgpalli ei väärtustatagi?
Ma arvan, et naiste jalgpalli tegelikult ikkagi väärtustatakse. Lihtsalt küsimus ongi, millised on sinu prioriteedid ja millises väärtusahelas naiste jalgpall sinu jaoks kogu tervikpilti vaadates on. Meil on naiste jalgpall selles väärtusahelas üsna viimasel kohal. Naisjalgpallurina olen väga palju tundnud, et sinu panust ei hinnata, sest see ei ole "päris jalgpall". Eriti just jalgpalliringkonnas on seda, et peale treenerite, staff'i ja võistkonnakaaslaste jääb mulje, justkui kedagi teist päriselt ei huvita.
(Otsib sõnu). Siin on see, et iga lausega võid sa kuidagi kellelegi liiga teha või vastupidi tabada täpselt selle naelapea pihta … Mina arvan, et naiste jalgpall ei ole Eestis prioriteetide hulgas. Ja probleemid algavadki sealt, sest kui see ei ole sinu jaoks oluline, siis teed sa seda poolkõvalt ja eeldad, et asjad lahenevad iseenesest.
Mis sa arvad, kas naised ise on selleks valmis, et neisse suhtutakse ja neid võetakse samal tasemel? Sinu enda näitel: sa oled koondise kaitsja, praegu ei mängi jalgpalli ja oled valmis rääkima inimestele, miks sa ei mängi. Kas sa tunned mingisugust vastutust ja seda, et sa oled kellelegi eeskuju? Kas naised on selleks valmis?
Arvan, et kui vaadata naiste koondist ja kui võtan klubisiseselt, siis neid mängijaid jagub, kes on valmis seda vastutust võtma ja kandma. Aga selleks, et midagi muutuks, hakkab naiste jalgpalli mõttes aeg otsa saama. Sest kui lihtsalt vaadata, millist tööd teevad naaberriigid või kuidas kajastatakse või suhtutakse naiste jalgpalli suurriikides, siis kui me ei taha tagantjärgi tarkusena viie aasta pärast öelda, et "oih, me magasime selle hetke maha", siis ma arvan, et praegu oleks tagumine aeg võtta see asi tõsiselt ette.
Mingeid asju siiski ka tehakse! Näiteks tüdrukute Eliitliiga, mille jalkaliit eelmise aasta lõpus välja kuulutas – võib-olla väike asi suures pildis, aga naiste jalgpalli jaoks märgiline. Mingid sammud ikkagi liiguvad kuskile suunas. Lihtsalt küsimus on selles, miks me seda nüüd teeme? Ma tunnen, et meil on naiste jalgpallis olnud umbes viis aastat lihtsalt sellised, kus teeme kõiki asju enam-vähem hästi, täpselt nii palju kui vaja, aga nii vähe kui võimalik. Ma ei pea siin silmas otseselt treenereid, vaid ala strateegilist edasiviimist. Ka kommunikatsiooni mängijatele liidu ja klubi poolelt. Kus me tahame, et Eesti naiste jalgpall viie aasta pärast oleks?
Ühesõnaga väga palju asju saaks tegelikult paremini teha.
Kõrvalt on alati hea kommenteerida ja öelda, mida paremini saaks teha.
Päris kõrvalt sa seda siiski ei ütle, sest oled selles kõiges ju sees olnud. Kui palju sa oled näiteks Eesti naistekoondislasena tundnud, et mingid elementaarsed asjad on tegemata?
(Muigab). Olen. Olen tundnud küll. (Paus). Tagantjärele nende asjade välja toomine ei muudaks tuleviku mõttes midagi. (Paus). Ma tihtipeale suudan aru saada, miks mingi asi või otsus on ühte- või teistpidi läinud. Aga teinekord ma ka parima tahtmise juures ei saa aru. Peale selle, et ainus põhjendus mu jaoks on, kas keegi ei mõelnud sellele üldse või tegelikult ei koti ja ei huvita.
Pole ju väga vahet, mis vormiga sa mängid. Kas sul on rahvuskoondises iga valiktsükkel uus mänguvorm või mängid ühe vormiga aastaid. Vahet pole, kas sul on iga mäng nimeline särk ja kas sul on külma ja vihmase ilmaga vahetussärk ka olemas või on sul täpselt see sama üks vormipluus.
See on nii naljakas. Mäletan, kui meil oli Keithiga (Boanas, inglasest koondise endine peatreener – K. E.) Inglismaal tema viimane mäng peatreenerina, siis olid kõikidel mängijatel nimelised särgid. Toona mõni mängija ütles, et see on esimene kord kanda omanimelist koondise särki. See oli valiktsükli viimane mäng, mille pärast sai need särgid nimeliseks ära trükkida.
Mängu lõpus tuli minu juurde Casey Stoney (Inglismaa koondise legend ja endine kapten – K. E.). Ta ise ei mänginud selles kohtumises, aga ta andis mulle oma mängusärgi. Siis ma olin olukorras, kus mõtlesin, et üldjuhul särke vahetatakse, mitte ei võeta … aga ma ei tahtnud oma koondise särki ära anda, sest see on ainus koondise särk, mis mul kunagi olema saab, mis on minu nimega. See on see, mis saab mul rariteedina ajaloo arhiividesse minna.
Tonight will be the last night I get to pull on my boots and play the game that I love. I know it will an emotional night but it’s all about the 3 points. Let’s finish on a high #gameday #ynwa #onemoretime pic.twitter.com/747q3c5mWK — Casey Stoney MBE (@CaseyStoney) February 21, 2018
Võib-olla natukene tobe näide, aga see on üks näide sellest, mis erinevus on meeste ja naiste koondisel, kus meeste koondislased saavad oma särke anda fännidele ja väikestele poistele, kes neile alt üles vaatavad ning kellest kasvab välja see motiveeritud järelkasv; või heategevuseks maha müüa, aga naised ei saa. Pseudoprobleem, ma olen nõus, aga jällegi üks väike asi.
Väikesed asjad ongi ju need, mis lõpuks moodustavad suure asja. Tegelikult, kas on mees- või naiskoondislane – mis siin vahet on?
Eriti kui me A-koondisest räägime. Mõlemad tähendavad ju tipptasemel jalgpalli ning oma riigi ja rahva eest mängimist. Selles suhtes, jalgpall on jalgpall.
Mis sa arvad, kas see on üks asi, mis võiks muutuda väga lihtsalt?
See on kindlasti asi, mis ei nõua väga palju. Iseasi, kui palju ta suures pildis koondist edasi viib. Kas see, kui sul on iga mäng nimeline särk, mille saad koju kaasa võtta või kellelegi viia ja ära anda, kas see kuidagi koondise tulemust parandaks? Ma ei tea, ma ei ole kindel. Pigem kaldun arvama, et mitte. Siinkohal on see lihtsalt üks ilmekas näide.
Aga tegelikult tuleks suuremast pildist alustada ja natuke laiemalt seda investeeringut alustada. Riided võiksid olla viimane asi, millesse panustama hakatakse. (Naerab). Enne võiks olla varustus, treening- ja taastumistingimused, mängijate harimine ja toetamine. Ma arvan, et on oluline, et mängijad tunneksid, et nendesse panustatakse ja investeeritakse.
Koondisest rääkides on tegelikult Jarmo (Matikainen, koondise praegune peatreener – K. E.) väga head tööd teinud! Ja Jarmol on ka mingid oma selged standardid, mida ta oma mängijatele tahab ja mille eest on ta valmis välja astuma ja häält tegema, kui vaja.
Kui mõelda eelmise aasta peale, siis suures plaanis on raske nuriseda, sest miinimumtingimused on tagatud. Lihtsalt tulevadki mingid väikesed nüansid, et kui sul on Hollandi koondis, valitsev Euroopa meister, just MM-il hõbedale tulnud naiskond ning sa võrdled korra, kui palju tehti reklaami ja teavitust naiste mängule ja nädal aega hiljem meeste mängule, siis ma ei saa sinna mitte midagi parata, aga ma näen selles palju kasutamata potentsiaali.
Nüüd kui sa kõrvaltvaataja oled, siis kas suudad selle rolliga leppida ja mängude kuupäevad lähevad ikkagi märkmikusse kirja, et neid tribüünilt jälgida?
Jah. Õnneks või kahjuks ma kõikidele võõrsilmängudele ei kavatse küll minna. (Naerab südamest). Ja ma ei taha lubada, et ma kõikidel kodumängudel kohal olen, sest muidu tuleb jälle paksu verd, aga superkarikas, Balti liiga mängud ja mine tea, võib-olla Meistrite liiga toimub jälle Eestis … Selliseid mänge lähen kahtlemata vaatama. Võistkond on ikka võistkond. See, et ma praegu ei mängi, ei tähenda, et ma ei mõtle neist kui oma võistkonnast või kui ma Florast räägin, et ma siis ei kasutaks meie-vormi. Tüdrukuid ma igatsen küll!
Nüüd kus sa pole mõned nädalad jalgpallitrennides käinud, kas sul on see mõte ka tekkinud, kuidas sa üldse varem jõudsid? Sest mulle tundub, et sul ei ole liiga palju vaba aega.
Loodus tühja kohta ei salli. Ma ütlen ausalt: ka täna siia tulles ma mõtlesin, mida ütlen, mida räägin või mis see mõte on, mida ma tahaks edasi kanda. Siis arvasin, et tegelikult see ei olnud ju väga ammu, kui selle otsuse tegin. See tundub, nagu oleks nädal aega tagasi olnud. Tegelikult on reaalsest otsusest varsti juba poolteist kuud möödas, kuigi avalikuks sai see veidi hiljem.
Aeg läheb lihtsalt nii kiiresti, et ei ole isegi aega mõelda või kaaluda, kuidas ma enne hakkama sain. Muid tegevusi tuleb vahele.
Peaproov saab minu jaoks olema suvel, kui kooli ei ole, aga valget aega on palju. Kuna jalgpall on meil siin Eestis ikkagi suvine spordiala, siis seda suve ma ei suuda küll praegu ette kujutada, mida ma siis tegema hakkan või mida see tähendab. Ma ei tea.
Oled varem öelnud, et jalgpall on nagu haigus, millest sa lahti ei saa. Kas see tähendab, et ka praegu selle otsuse järel sa tunned ikkagi jalgpalli endas, oma hinges ja peas?
Muidugi! Ta ikka elab ja kummitab mind peas. Võistkonnakaaslastega suhtlen ma ikkagi edasi, räägin nendega ja hoian silma peal, mis nad teevad.
Mis sa arvad, kas selle pausi pealt on võimalik tulla tagasi tipptasemele?
No ma ei saa öelda, et ei ole! (Naerab). On ju näiteid, kus on tuldud. Ka sel aastal on kaks-kolm vaheaastat teinud mängija tagasi. Kindlasti on võimalik tulla tagasi ka suurde mängu. Ma ei oleks kindlasti esimene, kes seda teeks. Iseasi, et kas see on see, mida tahan.
Iseenesest oled sa veel noor.
Jah. (Muigab). 25-aastaselt ei saa jah öelda, et oled vana ja elukogenud. Arvan, et aega on ja elu seisma ei jää, katki ei ole ja läheb hästi. Kindlasti leian võimaluse, kuidas see aasta ka sedasi sisustada, et ma jalgpallist väga kaugele ei jää või teha midagi head.
Praegu ma tundsin lihtsalt, et aastal 2020 ei saa olla võimalik variant, et Eesti meistri põhikeskkaitsja mängib regulaarselt, ilma et ta saaks korralikult trenni teha. See oli võimalik seitse aastat tagasi, aga mitte nüüd.
Ševoldajeva ütles sinu pausi võtmise näitel, et see on Eesti naiste jalgpalli reaalsus. Kas sa nõustud, et see on meie tänane päev, et siinne tippjalgpallur võibki ühel päeval öelda, et mul on vaja tegeleda muude asjadega, sorri?
No seni, kuni meil ei ole süsteemi, kus saaksid jalgpalliga raha või elatist teenida, et hingata ja elada ainult jalgpalli nimel, seni pole selliste otsuste eest kaitstud ükski klubi või mängija.
Kas me jõuame kunagi sinna, et naised ei ole enam sellise dilemma ees?
Ma arvan küll. Arvan, et jõuame sinna, sest ma päriselt usun nendesse inimestesse, kes seda tööd väga hästi teevad. Naiste jalgpallis on inimesi, kes elavad ja hingavad jalgpalli. Inimesi, kes seisavad ja võitlevad oma mängijate eest nii väljakul kui selle kõrval. Ka kuskil tagaruumides. Sellist tüüpi treenereid ja inimesi, kes näevad suurt pilti ja saavad aru, et kõik ei ole hästi ja meil on veel naiste jalgpallis kasutama potentsiaali. Selleks ei ole vaja teha väga suuri või kardinaalseid muudatusi, et jõuda sammu võrra kaugemale. Aga kui meil oleks selliseid inimesi süsteemis sees rohkem – mõlemal pool lauda –, siis ma arvan, et see potentsiaal oleks ulme.
Liis Lepik
Sünniaeg: 02.10.1994 (Kuressaare)
Vanus: 25
Positsioon: keskkaitsja
Klubikarjäär: Tallinna FC Flora, FC Kuressaare
Saavutused: Eesti meister (2018, 2019), Eesti karikavõitja (2018, 2019), Eesti superkarikavõitja (2018, 2019)
Koondised: A 27/1, U19 24/3, U17 11/1
Kogu maailm õnneks liigub suurema naistejalgpalli tähelepanemise suunas. Palju tööd on tehtud, kuid tohutu hulk veel ees. Tuleks klubide etteotsa vaid rohkem avatud ja laia silmaringi ja mõtlemisega juhte, kes näeks tüdrukuid ja naisi kui inimesi, mitte koormat, kellega tegelemine lisakulusid tekitab.
Tase on jah meeste omast veel madalam, kuid tüdrukud ja naised pole selles ise süüdi, et puudub soosiv keskkond. Nemad annavad oma hetke parima sarnaselt poistele-meestele ja saavad unistada jalgpalluriks olemisest, kuid peavad leppima suhtumisega, et üldjuhul kedagi ei huvita, sest nad on valest soost ning tulevik töövõimalust ei paku.
Aga loodame parimat tulevikku! Aitäh kõigile tüdrukutele ja naistele jalgpallis osalemise eest ning kõigile, kes südamega nende parema tuleviku ning terviklikemate klubide eest võitlevad.
