Ajakirjandusliku kujutlusvõime mõjutajatest (0)
Muidugi on veel võimalik, et Bayern tõepoolest kodustaadionil Frankfurdile hooaja viimase mängu kaotab, Dortmund samal ajal võõrsil Mönchengladbachi võidab ning sellega ühes ka Bayerni ees ühe punktiga meistriks tuleb.
Sellest, kuidas meedia seda järelejäänud päevade jooksul jalgpallifännidele võimalikult kõrge kvaliteedisisaldusega selgitada suudab, kuidas selline idee tarbijatele maha müüa, tõotas tulla küllaltki põnev jalgpallihooaja ajakirjanduslik lõppvaatus.
On kõigiti arusaadav, et Müncheni Bayerni laupäevane viik Leipzigiga päästis hooaja viimase nädala. Kuna Hannoveri ja Nürnbergi näol selgusid eelviimases voorus ka kõrgliigast otse väljapudenejad, muutus too viik veelgi väärtuslikumaks. Pole midagi parata, ilma otsese sportliku põnevuseta kaovad tippsporti kirjeldavatest jutustustest tippspordis sõnastatud eesmärgid, pinge minetavad sealsed suhete sasipuntrad ning spordiseltskonna arvamustest lendab välja perspektiiv. Lühidalt kokkuvõetuna – tippspordi defineerib tabeliseis.
Ja too viimane on spordiajakirjanduse suurim sõber – viska aga pilk peale ja hakka vahutama; ning kui tabeliseis endas ka intriigi peidab, saavad ajakirjanikud ja spetsialistid omaenda kujutlusvõimele toetudes tulevikustsenaariume visandama hakata.
Ent voor enne Saksa liiga lõppu on tabeliseisu häda selles, et intriigi välja pigistada on tollest kohutavalt keeruline. Palun väga – võidu korral on Bayern igal juhul meister, Frankfurdile kaotuse korral peab Dortmund kindlasti võitma ning isegi Frankfurdi vastu viigistades jääb Bayern tiitlist ilma vaid juhul, kui Dortmund oma vastase 17 väravaga alistada suudab.
Taoline olukord esitab ajakirjanike kujutlusvõimele tõepoolest üsna kõrged nõudmised ning riigi suurimat pühapäevalehte Bild am Sonntagi (BaS) sirvides sai sellisena sõnastatud arvamus ka kinnitust.
Kuigi spordiküljed juhatati sisse paljulubavalt – "Hurraa! Viimaks jälle vääriline finaalipäev", ei osanud toimetus sellele järgnevalt sisukaid hinnanguid hetkesituatsioonile enam anda. Nii kasutati kimbatusest väljasiplemiseks lollikindlat ja traditsiooniliselt töökindlat meetodit – lugeja külvati üle asjasse mittepuutuva statistikaga.
Taolise materjali usutavamaks esitlemiseks kinnistati esmalt "viimasele mänguvoorule" kui sellisele täiesti omaette väärtus. Psühholoogiliselt on viimane mänguvoor ehk tõesti kõikidest teistest mõnevõrra erinev, kuid loomulikult mitte matemaatiliselt – ka selles mänguvoorus saadud või kaotatud punktid on summaarselt täpselt samasugusega väärtusega nagu kõik eelnevad. Ometi jättis BaS peaaegu kõik psühholoogilised aspektid kõrvale ning kõneles viimasest voorust suuresti just arvude keeles.
Taolisele informatsioonile pühendati terve lehekülg. "Kümme tähtsaimat küsimust finaalipäeva kohta", lubas BaS. Nii sai lugeja teada, et viimati selgus meister viimases voorus täpselt kümme aastat tagasi ning alates Bundesliga loomisest hooajal 1963/64 on meistritiitel viimases voorus selgunud 25 korral. Tollesse numbrite massi peideti ka ainus veidigi psühholoogilist pinget pakkuv fakt, et viiel korral on viimasele voorule liidrina vastu läinud meeskond oma positsiooni lõpuks loovutanud. See ehk oleks küll pesa, mida torkides annaks välja meelitada "viimasele voorule" omaseid eripingeid.
Ei hakka eitama, et kogu see faktivara oli huvitav (lisa)lugemine, kuid siiski ei tohi silmist lasta, et noil ajaloolistel nopetel pole eelseisvate mängudega vähimatki seost. Need ei aita kuidagi kaasa tänase olukorra analüüsile.
Ühel BaS-i väljatoodud faktikesel tahaks aga eraldi peatuda ning seda põhjusel, et BaS-i valikute hulka kuuluvana on sel suutlikkust avardada arusaama eelseisvate päevade analüüsist ajakirjanduses tervikuna. Nimelt on tolle pisikese varia leksikoni vahele pistetud ka väide, et Bayerni võimalus meistriks tulla ulatub 80 protsendini. Arvutuse käigu on toimetus küll enda teada jätnud, kuid see eest illustreerib seda meistritrofee, mis nelja viiendiku ulatuses sobivalt ka Bayerni punase logoga kaetud.
Hetkeks tundub, et selliselt esitletuna on BaS oma niigi keerulise "müügitöö" veelgi keerulisemaks muutnud. Bayerni-punaseks võõbatuna peaks nüüd küll kõigile selge olema, kui väike Dortmundi šanss üldse on!
Peast käib läbi mõte, et taolise statistika võiks suurelt väljamängitult lagedale vedada pärast mängu, eriti veel juhul, kui Dortmund tõesti tiitli peaks võitma. Dortmundi poolt vaadatuna võiks tolle protsendi siis kasvõi ümmarguse nullini taandada ning kogu loo muinasjutuliste metafooridega katta. Leicesteri juhtum peaks ju veel meeles olema küll.
Ent siis avanevad lugejal tasapisi silmad. Esmapilgul udune üldpilt ja laialivalguvad kontuurid leiavad silma harjudes teravuse, misjärel avastame, et viibimegi juba muinasjutumaailmas. Parima sellekohase kinnituse leiame sealtsamast BaS-ist, kus ajakirjanik Walter M. Straten oma arvamusloos Dortmundi võimaluste üle vaagides rõhutab, et võrdsete punktide korral peab Dortmund lööma Mönchengladbachile 17 väravat. "Võimatu. Välja arvatud vaid ehk juhul, kui peatreeneriks oleks Jürgen Klopp ...," leiab ajakirjanik.
Ei saa salata, et kirjandusliku jalgpalli-Saksamaa lootus põnevale finaalivoorule tugineb paljuski Liverpooli ja Tottenhami saavutustele. Kogu jalgpalliruum, Saksamaa oma sealhulgas, nägi eelmisel nädalal kahel järjestikusel päeval, kuidas kaks meeskonda lootusetuna näinud olukorrast ehk kolmeväravalisest kaotusseisust terve nahaga välja tulid ning pole siis ime, et värsked emotsioonid, tõepoolest tähelepanuväärsed sportlikud saavutused ka kirjavara mõjutama hakkavad.
Mida saavad Dortmundi fännid Liverpooli-imest õppida, küsis ajakirjanik David Herten juba neljapäevase Der Westen veergudel; Dortmund peab imet jäljendama – Kloppi punased näitasid eeskuju, kirjutab Ruhr Nachrichteni ajakirjanik Sascha Klaverkamp samal päeval.
Laupäevani on jäänud neli päeva, jalgpalliajakirjanduse peatähelepanu subjekt pole muutnud ning tasapisi hakkab leheveergudele jõudma ka mänguga otseselt seotud teemasid. Nii võttis Bild eile uurida, kas Bayerni mängijatel on piisavalt tugevad närvid, et praeguses pinges vastu pidada. Koduse meistritiitli kontekstis tehti tõesti huvitav tähelepanek, osutades, et praegustel mängijatel puudub "viimase vooru" kogemus, kuna viimati oli Bayern sarnases situatsioonis aastal 2001.
Huvitava tähelepaneku võib teha ka vigastatud Manuel Neueriga seonduvalt. Nimelt seatakse Bildi tänases numbris tema osalus tõsise kahtluse alla: "Neueri comeback ka Frankfurdi vastu küsitav" (s.k. Neuer – Comeback auch gegen Frankfurt fraglich), teatab väljaande üleriigiline versioon.
Seevastu Müncheni piirkonnas lehenumbri soetavad lugejatele esitletakse seda mõnevõrra teistsuguse aktsendiga. "Kas Neuer paraneb tiitli-põnevikuks?" (s.k. Wird Neuer fit für den Titel-Krimi?). Selles viimases hoiakus on juba hoopis enam lootust, mida ergutavad ka Neueri enda tsitaadid, mis ülejäänud väljaannetest välja jäetud.
Taoline praktika tugevale piirkonnapatriotismile toetudes on Bildi poliitikas igapäevane ega ole seega iseenesest probleeme valmistav. Nii ei leia Müncheni väljaandest uudiseid kolmandas liigas toimetava Saarbrückeni jalgpallimeeskonna kohta ning Bayernit puudutav jõuab teistesse piirkondadesse mõnevõrra kärbituna.
Praeguse teema valguses tuleneb probleem hoopis asjaolust, et Bildi teemavalikud võivad küll osaleda kirjanduslike väärtuste moodustamisel, kuid jäävad kaugeks iseenda tõstatatud probleemist ehk kahe konkreetse jalgpallimängu analüüsist.
