Menüü
TV
Veebisait

Antonov ei pea Ararati treeneri peale vimma: meil polnud häid ega halbu suhteid, me lihtsalt ei suhelnud (0)

Ilja Antonov valmistub Levadia keskväljal oma koha eest võitlema. Foto: Jana Pipar / jalgpall.ee

Kodumaale naasnud Ilja Antonov jääb Armeenias veedetud aega meenutama kahetiste tunnetega. Juulis krooniti ta Ararat-Armeniaga riigi meistriks, pidustused olid pikad ja põhjalikud. Kõik ilus sai otsa vaid kolm päeva hiljem, kui tuli uudis, et meeskonna tiitlini tüürinud Vardar Minasjan peatreenerina ei jätka.

Uueks juhendajaks võeti hispaanlane David Campana, kes tegi kohe selgeks, et tema plaanides Eesti koondislasele kohta pole. Nii pidi Antonov edaspidi koduklubi mänge vaatama kõrvalt ("mitte pingilt, vaid tribüünilt!" täpsustab ta kohe ise, kui sellest juttu tuleb) ning pääses Armeeniast tulema alles nüüd, talvel, lüües kaheks aastaks käed Levadiaga, kelle ridadest ta 2016. aastal piiri taha siirdus.

"Mul olid ka välismaal mingid variandid, aga need ei olnud sellised, mille nimel oleks tasunud praegu sinna jääda. Levadia on minu jaoks selle talve seisuga parim variant. Ma pole palju mängida saanud ja muidugi on tagasi kodus alati tore olla!" lausub Antonov, kes vestles Soccernet.ee-ga enne, kui Levadia meeskond positiivsete koroonaproovide tõttu isolatsiooni suunati.

Poolkaitsja ei tee saladust, et praeguses keerulises olukorras räägivad tema kui pereinimese puhul Eesti kasuks mitte ainult jalgpallilised, vaid ka eraelulised asjaolud. "Pere on siin, vanemad on siin, kõik on siin. Naudid elu täiega! Aga muidugi kõige selle kõrval tuleb mängida ka jalgpalli ja võita."

REKLAAM

Kui pead 28-aastasena ehk parimas mängijaeas lihtsalt tribüünilt vahtima, kuidas teised palli taga ajavad, teades seejuures et pole ise midagi valesti teinud, muudab see mõistagi meele mõruks. Kuid tagantjärgi ei kanna Antonov ei Campana ega Ararat-Armenia peale vimma.

Juulis tähistas Antonov (taga paremal) koos kaaslastega meistritiitlit. Kolm päeva hiljem sai pidu otsa. Foto: Ararat-Armenia

"Kõik oli minu jaoks suurepärane kolm päeva! Pidutsesime, tähistasime meistritiitlit, puhkasime kolm päeva - keegi ei lasknud meid Armeeniast välja. Ja kolme päeva pärast saime teada, et treener, kellega olime töötanud, ei jätka. Talle ei pakutud lepingut. Ja öeldi, et tuleb uus treener. Arusaadav, jalgpallibisnes, sada protsenti," meenutab ta.

"Uus mees tõi oma mängijad kaasa. Meil läksid viis-kuus põhimeest ära, sest neil lepingud lõppesid. Eelmise treeneriga oleksid nad kindlasti jätkanud, aga nüüd lahkusid," jätkab Antonov, kes veel septembris koondises käies tõdes, et ei saa päris täpselt aru, mis temaga seoses klubis toimub.

"Campana tuli ja ütles kohe, et ma ei arvesta sinuga. Võid siin trenni teha, aga võid otsida uut klubi. Suvel otsisingi, aga ei leidnud midagi, mis oleks olnud huvitav. Seejärel läks aga veel üks keskpoolkaitsja ise minema. Treener tuli ja ütles, et võid jätkata, kõik on aus - kui võitled oma koha eest, saad mängida. Aga need olid ainult sõnad ..."

Ei häid, ei halbu suhteid

Antonov pääseski lõpuks kaheksaks liigamänguks tagasi meeskonna koosseisu, ent mitte väljakule. Treeneriga oma rollist pikemalt rääkida ei olnud tema sõnul mõtet, sest võis aru saada, et juhendaja ei kipu oma otsuseid muutma. "Ei-ei. Mul ei olnud temaga mitte mingeid suhteid. Ei häid, ei halbu. Me lihtsalt ei suhelnud," meenutab poolkaitsja.

Nii oligi ta veidras seisus, saades meeskonnaga koos treenida ja tundes end teiste seas võrdsena, kuid teades samas hästi, et mängida ta ei saa. Samas hindab Antonov tagantjärgi klubi korralikkust lepingust kinnipidamisel. "Selles osas oli kõik okei, professionaalne värk. Pidin lihtsalt omalt poolt samuti lepingut täitma. Selline kogemus."

Võib ju kohe küsida: miks ta ei lahkunud niipea, kui sai Campanalt selge signaali, et talle koosseisus kohta pole? "Mingid poolvariandid mul suvel kuhugi minekuks olid. Aga kui sa oled jalgpallur ja sul on leping meistermeeskonnas, siis sa ikkagi usud, et jätkates suudad teha tööd ja saad lõpuks mängida. Aga mis teha, treeneril olid omad mehed ja ta mängis nendega," võtab Antonov toonased valikud kokku.

Septembris sai Antonov omapärase kogemuse: mängida Armeenias mängiva Eesti koondislasena Armeenias Eesti eest Armeenia vastu. Foto: Brit Maria Tael

Vaimselt kõige keerulisemaks läks seis siis, kui suve lõpus puhkes Armeenia ja Aserbaidžaani vahel järjekordne konflikt Mägi-Karabahhia pärast, mis ähvardas üle kasvada täiemahuliseks sõjategevuseks. "Kõige raskem oli augustikuus, kui pere sõitis korraks Eestisse, et puhata ja tütart vanematele näidata. Ja siis algas Armeenias sõda. Kõik lennujaamad ja muu pandi kinni. Korraks oli selline tunnet, et ... Ma ise ei tahtnud ka, et pere sinna tagasi tuleks, sest polnud ju teada, mis juhtuma hakkab. Tagantjärgi vaadates oli Jerevanis küll kõik täiesti normaalne. Aga alguses on ju ikka hirm," meenutab Antonov tollast seisu, kus ta ei pidanud pelgama mitte ainult enda, vaid ka lähedaste turvalisuse pärast.

"Kolm kuud elasin üksi. See oli raske aeg. Aga siis, detsembri alguses, tulin juba ise tagasi Eestisse. Praegu oleme kõik õnnelikud. Nüüd on vaimne seis väga okei!" kinnitab Antonov, kelle kogu olekust õhkub terve usutluse jooksul rõõmu ja positiivsust.  "See on elu! Sa kunagi ei tea, mis juhtub. Lihtsalt on vaja terve olla!"

Ta ei salgagi, et koju naasmine paneb tal silma särama.  "Tunnen end hästi, väga mõnus on jälle väljakul olla. Mul on praegu hea isu jalgpalli järele. Kõik on väga okei, tasapisi läheb kõik ülespoole," lausub Antonov, kellel tuleb ka tänavu hakata oma koha eest võitlema: kahe hooaja vahel mehiselt täienenud Levadia nimekirjas on peale tema keskväljameestest veel Brent Lepistu, Zakaria Beglarišvili, Bogdan Vaštšuk, Ihor Žurahhovski, Mark Oliver Roosnupp ja Rasmus Peetson.

Sarnaselt viimasele on ka Antonovi puhul peatreener Vladimir Vassiljev viidanud võimalusele kasutada teda hoopis äärekaitsjana. Antonov ise võtab olukorra kokku optimistlik-võitluslikult: "Konkurents on Levadias praegu täpselt selline nagu peabki olema. Nagu igas maailma klubis."

SEOTUD LOOD
Kommentaarid

Kommentaare ei ole.

Sisene
LEGION - FLORA
Eemaldatud Belov ei pea end pallipoisiks: kas oli vaja anda see punane? Sain hea õppetunni
LEVADIA - KALJU
Luup peale | Kannatlikkus viis Levadia sihile. Aga kas Kalju oleks pidanud saama penalti?  (galerii!)
PÜHAPÄEV VÄLISMAAL
MÄNGUD PÄRNUS JA NARVAS
TIPPHETKI PÜHAPÄEVAST
PÜHAPÄEV VÄLISMAAL
EL CLASICO
Vana hea retro | Märten Pajunurm: mind saadeti Kuressaarde tagasi laenule, tahtsin end mängus Floraga näidata
ZAKA EI PÄÄSE KOONDISESSE
FIFA sulges Beglarišvilile Eesti koondise ukse. Zaka: see teeb väga kurvaks, Eesti esindamine on mu üks suuremaid unistusi
VAATAMIST
SOCCERNET TV
RISTNURK
VIIMASED PILDIGALERIID
 
Võistkond
M
V
V
K
VV
P
1.
Tallinna FCI Levadia
4
4
0
0
14:3
12
2.
Paide Linnameeskond
4
3
1
0
8:2
10
3.
JK Narva Trans
5
2
2
1
9:8
8
4.
Tartu JK Tammeka
2
2
0
0
5:2
6
5.
Nõmme Kalju FC
4
2
0
2
3:2
6
6.
Tallinna FC Flora
1
1
0
0
2:1
3
7.
Viljandi JK Tulevik
4
1
0
3
5:13
3
8.
Tallinna JK Legion
5
0
2
3
5:8
2
9.
Pärnu JK Vaprus
3
0
1
2
2:8
1
10.
FC Kuressaare
4
0
0
4
3:9
0