Antonov otsib sõjaolukorras Armeeniast pääseteed: pole öeldud, et oled pask mängija, mine ära, aga selle treeneriga ma platsile ei saa (0)
Kuigi Armeenias on kuulutatud välja sõjaseisukord ja mobilisatsioon, siis Ararat-Armenia poolkaitsja Ilja Antonovi elu see veel suurt mõjutanud pole. Siiski tunnistas ta, et olukord on ärev ja kogu riik on valmisolekus.
Kuivõrd sõda ei toimu Jerevanis, vaid mõnesaja kilomeetri kaugusel Mägi-Karabahhi piirkonnas, siis on pealinnas, kus Antonov elab, kõik rahulik. "Siiski see, mida te ajakirjanduses näete, on kõik tõsi. Mägi-Karabahhi territooriumil on korralik paugutamine. Sõjaolukord on tegelikult ka siin. Välja on kuulutatud mobilisatsioon ja kõik peavad olema valmis, et appi minna. Minu elurütmi see aga muutnud pole ja kõik on samamoodi, nagu enne sõda," rääkis Antonov Soccernet.ee-le.
"Püssidega sõdureid ma näinud pole ja praegu ei mõjuta sõjaolukord mind mitte kuidagi. Teeme oma tööd ja treenime edasi. Ma nägin telekast, et kes soovib sõtta minna, saab Jerevani kesklinnas koguneda. Ütled, et "ma tahan minna, andke võimalus ja saatke mind rindele", siis saad ka. Nagu jalgpallis on siin kõva team spirit, siis nii on ka tavaelanikel."
Kuigi meedias on räägitud, et Armeenia liiga pannakse pausile, siis Antonovi sõnul veel lõplikku otsust tehtud pole. Lõppenud nädalavahetusel aga enam ei mängitud. Sama kehtib ka neljapäevase Euroopa liiga play-off'i mängu kohta Belgradi Crvena zvezda vastu. Terve mõistus ütleb, et Jerevanis see mäng ei toimu, aga ametlikult pole veel midagi välja kuulutatud.
"See pole küll veel sajaprotsendiliselt kindel, aga ilmselt pannakse meistrivõistlused pausile. Praegu mõeldakse, mida euromänguga tehakse. Selge on see, et Jerevanis me mängida ei saa, kuna kedagi siia sisse ei lubata ja ilmselt poleks ka UEFA selle poolt. Võib-olla toimub mäng Serbias, äkki kuskil neutraalses riigis. Mingit otsust pole veel tehtud," kinnitas Antonov.
Kuigi liigas läheb Ararat-Armenia käsi endiselt täbarasti, sest kolme vooruga pole valitsev meister teeninud veel ainsatki võitu, siis läbi raskuste on Euroopa liigas edasi purjetatud ja jõutud alagrupiturniirist vaid võidu kaugusele.
"Kui viisakalt väljendada, siis teises eelringis Fola vastu oli meil õnne," naeris Antonov. Tõsi ta on, sest 90. minuti täitudes juhtis Luksemburgi klubi 3:1, aga lisaminutitel teenis Ararat-Armenia kaks penaltit ja viis mängu lisaajale, kus 4:3 võit võeti. "Viimases mängus Celje vastu hakkas asi juba jalgpalli meenutama."
Antonov aga kummastki võidust osa ei saanud ning pidi neid mänge kodus diivanil vaatama. "Kuu aega tagasi rääkisime, et ma ei saanud aru, mis toimub. Praegu hakkan tasapisi aru saama, et see on poliitiline otsus. Eks vaatame. Mida ma veel pean tegema, et platsile saada? Ma annan endast kõik, mis võimalik. Isegi pere kannatab ja on Eestis. Mina olen siin ja keskendun ainult oma asjale. Eks vaatame. Ma kardan, et selle treeneriga ma platsile ei saa," tunnistas Antonov avameelselt.
"Võibolla nad tahavad minust lahti saada. Kui uus treener tuleb, siis tal on oma mängijad ja oma nägemus, keda ta tahab juurde tuua. See käib alati jalgpalliga kaasas. Minuga on ka varem nii tehtud. Kui nii vaadata, siis on see tavaline protsess. Praegu olen ma sellises olukorras, et mul on üks aasta veel lepingut järel. Ma küll proovin leida mingi variandi, et siit ära minna, aga see pole nii kerge."
27-aastane poolkaitsja kirjeldas, kuidas Rumeenias Hermannstadtis oli tal veelgi raskem. "Nüüd ma juba tean, kuidas sellises situatsioonis käituda ja ega ma ei närvitse üldse. Ma tean, mis on vaja teha. Kõigi inimeste karjäär käib üles-alla, mitte ainult jalgpallis. Praegu olen ma all, aga ei tea, miks. Kõik, kes minuga räägivad, ütlevad, et see on müstiline. Mitte keegi pole mulle kordagi öelnud, et sa oled pask mängija ja mine siit ära. Lihtsalt on selline olukord. Loodetavasti läheb see üle ja saan veel kunagi jalgpalliväljakule astuda. Võib-olla juba siin selles meeskonnas. See ongi jalgpall. Täna on selline situatsioon, homme võib kõik teisiti olla."
Antonov lisas, et oktoobrikuiste koondisemängude kohta tal veel infot pole, aga ise ta end ei kutsuks. "Kui ausalt öelda, siis ei ole see väga normaalne, et ma kaks kuud ei mängi, aga saan koondisekutse. Võiks ikka olla mängijaid, kes on minust paremas hoos. Samas olen ma muidugi alati valmis aitama ja endast kõik mängu panema."
