Dimitri Payet ja turniir, mis ei maga kunagi (3)

Foto: sport24.lefigaro.fr

Prantsusmaa karikavõistlused tähistavad sellel hooajal ümmargust sajandat sünnipäeva. Sobivalt jõudis juubelit tähistama ka Dimitri Payet, kelle juured on selle imetabase turniiriga üsna omapärasel moel seotud.

Dimitri Payet lahkus West Ham Unitedist reeturina ja naasis Marseille Olympique'i kuningana. Lõuna-Prantsusmaa sadamalinna suurklubi toetajaid ei huvita vähimalgi määral, kui iseka ja ebameeldiva käitumisega mees Londoni klubile nõudmisi esitas ning sellega oma ülemineku kindlustas. Neid ei kõiguta, et kui West Hami peatreener Slaven Bilic avalikkusele klubi logoga tekki kergitas ning olukorra tõsiduse paljastas, oldi sunnitud Londoni staadionil meest ja tema kohta käivat kuulsat laulu kujutavale seinamaalile politseivalve organiseerima.

Ilmselt pole nende jaoks vahet ka selles, kas Payeti lahkumises oli peasüüdlaseks klubi omanike David Sullivani ja David Gouldi suutmatus prantslase kõrvale maailmatasemega mängijaid tuua, mehe perekonna koduigatsus või see, et Marseille’i uus ameeriklasest omanik Frank Mccourt on lubanud meeskonda järgmise nelja aasta jooksul investeerida 200 miljonit eurot ja algatatu nimetanud "Meistrite Projektiks".

Payet sai oodatud ülemineku viimaks pühapäeval ning veidi enam kui 48 tundi hiljem skandeerisid Stade Velodrome’il Marseille’i ja Lyoni vahelist karikamängu vaatama tulnud 50 000 inimest tema nime vääramatu kindlusega. "Payet! Payet! Payet!" kaikus staadionil enne mängu, kohtumise poolajal, siis, kui Payet 70. minutil soojendust tegema läks ning kui mees viimaks lisaaja neljandal minutil Florian Thauvini asemel väljakule astus, jäid kuulsatele valgetele istmetele naelutatuks ilmselt vaid külla sõitnud Lyoni poolehoidjad. Viimased kaheksateist kuud Inglismaal said kergelt ebameeldivaks kõrvalepõikeks, perioodiks, mis tõi endaga kaasa maailma tähelepanu, kuid jäi ometigi nii mõneski mõttes kaugeks. "Je rentre a la maison," kirjutas Payet Twitteris pühapäeval. "Ma lähen koju".

REKLAAM

"Ma uskusin, et mind tervitatakse soojalt, aga sellist vastuvõttu ei osanud ma loota," sõnas Payet Marseille’i telekanalile pärast mängu. "See oli suurepärane – ma ei ole Velodrome’i juba kaua sellisena näinud. Loodetavasti saab see igapäevaseks. Mänguliselt oli mul veidi raskusi, sest ma ei ole mänginud juba 2. jaanuarist ja mahlad kippusid otsa saama." Payeti viimane matš West Hami eest oli 0:2 kaotus Manchester Unitedile ning kuigi Londoni klubi võõrustas 6. jaanuaril karikamängus Unitedi linnarivaali Cityt, polnud kummagi riigi meedias erilise saladuskatte all, et Payet viibis siis juba Prantsusmaal. Päev hiljem külastas Payet Lille’i eeslinnas Villeneuve-d'Ascqis asuval Stade Pierre-Mauroyl oma endise koduklubi karikamängu. Payet on kahel hooajal ka Lille'i esindanud, aga selles Prantsusmaa karikavõistluste 1/32-finaalis tuli Payet kaasa elama ajalugu teinud väiksele meeskonnale 9000 kilomeetri kauguselt.

Logistiline suursaavutus

Prantsusmaa karikasari on jalgpalli kui spordialade kuninga korraldatud ball, millest saavad võtta osa nii aristokraadid kui lihtinimesed. Kaasaegsete olümpiamängude isa, parun Pierre de Coubertin sündis Prantsusmaa jalgpalliliidu (FFF-i) praegusest peakontorist vaevalt kilomeetri kaugusel ning amatöörspordi au sees hoidmine on saanud osaks ka organisatsiooni tõekspidamistest. Prantsusmaa karikavõistlused on igas mõttes suurimad võistlused maailma jalgpallis. Ühes riigi Euroopa-osaga on FFF vihmavarjuorganisatsiooniks ka Prantsusmaa ülemeredepartemangude ja -piirkondade (departements et territoires d'outre-mer ehk DOM-TOM-i) jalgpalliklubidele, mis tähendab, et Prantsusmaa jalgpalliliit vastutab üheaegselt enam kui 18 000 jalgpalliklubi eest. DOM-TOM-i klubidel nii Guadeloupelt, Prantsuse Gujaanast, Martinique’lt, Mayottelt, Reunionilt, Uus-Kaledooniast, Walliselt ja Futunalt, Saint Pierre ja Miquelonilt, Tahitilt ning Saint Martinilt on õigus Prantsusmaa karikavõistlustel osaleda, mis tähendab, et karikasarja esimeses ringis on võistlustules üle 8000 jalgpalliklubi.

West Ham Unitedi omanikud David Sullivan ja David Gold. Foto: westhamworld.co.uk

On ühtaegu irooniline ja tabav, et Zlatan Ibrahimovici kaks väravat tõid möödunud aastal Pariisi Saint-Germainile karika just Prantsusmaa pealinnas, kuigi 15 kuud väldanud turniir rändas selle aja jooksul üle kogu maailma. See on turniir, mis ei maga iialgi. Kui täpselt kuu aja pärast on selgunud kõik kaheksa veerandfinalisti, on Madagaskari külje all asuval Mayotte'i saarel juba järgmise aasta karikavõistlused alanud. Logistika suursaavutuseks olev turniir saab õige hoo sisse iga aasta novembris toimuvas seitsmendas ringis, mil 11 karikasarja alles jäänud DOM-TOM-i klubi saavad rinda pista Mandri-Prantsusmaa jalgpalliklubidega.

Karikavõistluste seitsmendasse ringi jõuab 145 mandri-Prantsusmaa amatöörklubi ja neist viiel on soovi korral õigus osa võtta unustamatust jalgpalliseiklusest. Pannes oma nime ühte loosirattasse koos DOM-TOM-i meeskondadega, saavad nad Prantsusmaa jalgpalliliidu kulul kaugeid vastaseid ilma rahata külastada ja lisaks meeleolukale karikamängule ka kohalikust kultuurist osa saada. Kuus eksootilist meeskonda rändavad samal ajal Prantsusmaa eluoluga tutvuma. Amatöörklubide mängijate jaoks on see suurepärane võimalus tavaelust maapealsesse paradiisi sukelduda, kuid ekstreemsete vahemaadega on keeruline harjuda. Eelmisel aastal sõitis Loode-Prantsusmaalt Pontivyst pärit meeskond külla 15 500 kilomeetri kaugusel Tahitil asuvale Piraele.

"Selleks, et Tahitile jõuda, pidime bussiga Britanniast Pariisi sõitma, seejärel lendasime Los Angelesse ning sealt edasi Tahitile," sõnas Pontivy spordidirektor Herve Brouard mullu veebruaris FourFourTwole. Retk võttis aega 28 tundi, Pontivy jõudis kohale kuus päeva enne matši toimumist. Mandriklubi läks kohtumist neljal korral juhtima, kuid Tahiti meeskond suutis 5:4 ette minna, enne, kui kauged külalised lõpuks 6:5 võitsid. "See oli suurepärane mäng," tõdes Brouard. "Nende meeskonda kuulus kaheksa mängijat, kes aitasid Tahitil rannajalgpalli MM-finaali jõuda. Meie mängu tuli vaatama peaaegu 2000 inimest ja atmosfäär oli suurepärane. Tahitilased on fantastilised inimesed – meid koheldi kui kuningaid."

Tuli sünnib tulest

Sellisel tasemel on mängukvaliteet võrdlemisi kõikuv ning reeglin kukub valdav enamus eksootilisi klubisid seitsmendas ringis konkurentsist. Loomulikult on aga olnud ka huvitavaid üllatajaid. DOM-TOM-i klubide parima tulemuse eest on seni hoolitsenud Prantsuse Guajaana meeskond Kourou Le Geldar, kes alistas 1989. aastal kolm järjestikust vastast ning jõudis 32 parima hulka, kus tuli aga kahe mängu kokkuvõttes kõrgliigaklubi Nantes'i 11:0 paremust tunnistada.

Viimastel aastatel on parimaid tulemusi näidanud Martinique'i ja Reunioni meeskonnad. Hooajal 2013/14 alistas Reunioni klubi Sainte-Marienne seitsmendas ringis kolmanda divisjoni klubi Paris FC, aasta hiljem seljatas Martinique'i meeskond Club Fransiscain kaks vastast, enne, kui 64 parema hulgas vannuti Nantes'ile alla. Möödunud hooajal jõudsid kaheksandasse ringi kaks Reunioni ja üks Martinique'i klubi, Sainte-Marienne'i hoo peatas 64 parema hulgas 2:0 võiduga kõrgliigaklubi Ajaccio. Mullu kaheksandas ringis teisele Ajaccio klubile alles penaltiseerias kaotanud Reunioni tiim AS Excelsior jõudis ainsa DOM-TOM-i klubina ka sellel hooajal karikasarja seitsmendast vaatusest edasi.

West Ham Unitedi peatreener Slaven Bilic. Foto: footballfancast.com

Lille'i ja Excelsiori mängule eelnenud hetked olid sürreaalsed. Dimitri Payet oli väljaku kõrval, teisel hetkel andis ta kohalikule telejaamale intervjuud, seejärel tegi mees avavile eel meeskondade ja kohtunikega koos pilti ning ootamatu seeria lõpetuseks andis ta teksadesse ja jopesse riietatuna mängule avalöögi, pärast mida lahkus ta pealtvaatajate ja mõlema meeskonna mängijate aplausi saatel murult. Payet on enigmaatiline tegelane, mees, keda on tema karjääri jooksul lauludega ülistatud ja mitmel korral maha kantud ning ka tema vastuoluline üleminek Marseille'i on justkui jätk tema keerulisele karjääriloole.

Ehk on Payeti tulist ja püsimatut loomust võimalik seletada sellega, et mees on sündinud ühe maailma aktiivseima vulkaani jalamil. Piton de la Fournaise hakkas viimati purskama samal päeval, mil Payet Marseille'i eest Lyoni vastu väljakule astus. 5000 elanikuga Saint Philippe'is, mehe kodulinnas, on Payet loomulikult nii suurte kui väikeste kangelaseks. Pärast Prantsusmaa kaotust EM-finaalis naasis Payet saarele ning sai tuhandete inimeste ees Reunioni ausaadikuks, sünnilinnas ootas meest võimas vastuvõtt. Mandanne-Turpini nime kandval staadionil avati pidulikult Dimitri Payeti nimeline tribüün, väljakut ääristavad suured plakatid Payetist nii Nantes'i, Saint-Etienne'i, Lille'i, Marseille'i kui West Hami särkides. Kõige tähtsamal kohal on aga loomulikult Excelsiori särki kandev plakat noorest Payetist.

12-aastasena Reunioni klubist Saint-Pierroise Prantsusmaale Le Havre'i siirdunud Payeti karjäär ei alanud Euroopas lihtsalt. Noormeest süüdistati mandril laiskuses ja motivatsioonipuuduses, ütlused, mis on tema karjääri siiani saatnud. Potentsiaal oli olemas, kuid tahe seda täita näis puuduvat. Le Havre ja Payet suutsid üksteist välja kannatada neli aastat ja seejärel kolis nooruk tagasi kodusaarele, kus tema uueks koduklubiks sai just Excelsior.

Mõned kuud Saint Philippe'i klubi noortemeeskonnas veetnud Payet lõi viimaks lõkkele 2004. aastal, kui ta lõi Excelsiori eest kõigi sarjade peale 36 mänguga 12 väravat. Prantsusmaa karikasarjas ei õnnestunud Payetil kodusaart toona esindada ja selle üle on mees ka hiljem kurbust üles näidanud. Head esitused Excelsiori eest tagasid aga toona veel 17-aastasele Payetile taas pääsu mandrile, Nantes'i. "See aeg Excelsioriga pani mu karjäärile aluse," tunnistas Payet juulis koduses Saint Philippe'is. "Siin mängisin üheskoos Reunioni parimate jalgpalluritega ning nemad sundisid mind mehistuma. Ma sain tugevamaks nii füüsiliselt kui vaimselt ja seetõttu sain Nantes'is uuesti üritada." Sellel võimalusel noormees enam minna ei lasknud.

Rännak 35 kraadi kaugusele

Pea kolm kuud tagasi võttis Excelsior ette 10 000 kilomeetri pikkuse teekonna, et Prantsusmaa karikavõistluste seitsmendas ringis Avoine'i vastu mängida. Reunioni klubi valmistus mänguks Prantsusmaa jalgpallikoondise kodus, Clairefontaine'i akadeemias ning sinna sõitis meestele edu soovima ka Payet. 12 aasta tagusest ajast kuulub Excelsiorisse siiani veel kolm mängijat ja käputäis treenereid. Prantsusmaa koondislase julgustavatel sõnadel oli kaalu – Excelsior alistas viigilise lisaaja järel viienda liiga klubi penaltiseerias ning sai esimeseks Saint-Josephi linnast pärit klubiks, kes Prantsusmaa karikasarjas nii kaugele jõudnud. Võit oli äärmiselt emotsionaalne, sest karikasari on Reunioni jalgpalluritele sisuliselt ainsaks võimaluseks, mille läbi emamaa klubidele silma jääda ning ülemineku kindlustamisega ka jalgpalli mängides elatist teenida.

"Mängu järel pisaraid valavaid mängijaid näha on vaatepilt, mis ei peta," sõnas möödunud aasta veebruarist Excelsiori presidendiks saanud Johnny Payet (nimi Payet on Reunioni saarel väga populaarne, lisaks Dimitrile ja Johnnyle kannavad seda ka Excelsiori kaitsja Gael ja klubi Prantsusmaa-tegevusi kajastanud ajakirjanik Mickel, kuigi lähedased sugulussidemed meestel puuduvad). "Peame olema õnnelikud, et meil on mängijad, kes teevad asju südamega. Me teemegi selliste hetkede nimel tööd. Pole midagi võimsamat, kui võita kogu Reunioni jaoks. Ainsana jääb meie südamele see, et mängust ei tehtud teleülekannet – see oli vist esimene l'Hexagone'l (mandri-Prantsumaal) toimunud seitsmenda ringi kohtumine, mida üle ei kantud."

Dimitri Payet Marseille Olympique'iga lepingut allkirjastamas. Foto: Marseille kodulehekülg

Vastavalt karikasarja reeglitele sõitis Excelsiori kaheksanda ringi vastane, kolmanda divisjoni klubi Mulhouse Reunionile ning ka seekord lõppesid normaal- ja lisaaeg viigiliselt. 4. detsembril peetud mängus oli Excelsior 2600 pealtvaataja ees penaltiseerias aga oluliselt kindlakäelisem ja ei lubanud Mulhouse'il realiseerida ühtegi 11 meetri karistuslööki. Sellega tagati edasipääs 64 parema hulka, kus neile loositi vastaseks Prantsusmaa suurklubi Lille. Meedias ei võrreldud enam vahemaad, vaid kraade – jaanuar ja veebruar on Aafrika külje all asuvas Reunionis aasta kõige soojemad kuud, Lille'is oli jaanuari esimestel päevadel maa valge.

Kuuma tõttu on Reunioni liigas praegu talvepaus. "Me lendame 35-kraadisest soojast külmakraadidesse," muretses Excelsiori peatreener Bernard Mahmoud pärast loosi Eurospordile. "Võib-olla sajab Lille'is lund. Paljud mängijad pole seda iial näinud." Esimestel treeningutel soojendasid mitmed saareriigi pallurid ennast, mässides saabastes olevate jalgade ümber kilekotte.

Ainsa DOM-TOM-i meeskonnana karikasarja jäänud Excelsior sai Prantsusmaa jalgpalliliidu presidendilt Noel Le Graetilt kutse võitjale välja antavat karikat uudistama, 7. jaanuaril toimunud kohtumise eelõhtul 50 000 inimest mahutaval Stade Pierre-Mauroy'l ringkäiku teinud pallurid olid suursugusest staadionist lummatud ning ka klubi ametnikel oli eduka loosi üle hea meel. Kui kaheksandas või ka järgmistes ringides loositakse kõrgliigaklubi vastamisi amatöörmeeskonnaga, kingib suurem vastane väiksemale traditsiooniliselt kogu piletitulu. Lille'i bossid lootsid kohtumise eel müüa 40 000 istet. "Kui siia tuleks kasvõi 20 000 inimest, oleksime õnnelikud," sõnas Excelsiori omanik Payet muheledes. "Ma loodan, et Lille mängib ausat mängu ja maksab meile ka siis, kui me edasi pääseme!"

Kuigi Excelsioril nii hästi ei läinud ja matši tuli vaatama 6600 inimest, oli nende hulgasi taas ka Dimitri Payet. Koos Excelsiori pallurite ja saatjaskonnaga lõbusalt Reunioni kreoolis juttu ajanud mees oli selleks hetkeks ilmselt juba otsustanud, et õige pea jätkub tema karjäär taas Prantsusmaal ja oma osa sai sellest ka Reunioni klubi – Payeti üleminek West Hamist Marseille'isse tõi Excelsiorile sisse ligi 220 000 eurot. Kahe riigi karikavõistlused on loomult üpriski erinevad – teisipäeval vihjas juba 65 aastat lugejaid lummanud legendaarne Brian Glanville World Socceris sellele, et Inglismaa karikavõistlustel lähevad suuremad klubid pisemate vastu tihtipeale oma noormängijatega ning nimetas seda turniiriks, kus "pseudo-Taavetid saavad jagu võlts-Koljatitest".

Prantsusmaal see karikasarjades väga suureks probleemiks ei ole ning ka Lille astus Excelsiori vastu üheksa põhimängijaga, mistõttu lõppes kohtumine üsna ootuspäraselt. Lille lõi neli väravat, kuid jala sai valgeks ka Reunioni klubi, kui kolm minutit enne matši lõppu oli pärast edukat läbijooksu täpne Benjamin Pythie. Paarisajapealine vattidesse mähitud Excelsiori toetajaskond ei lasknud ennast tulemusest häirida ning tegi tribüünil rahvuspillide kayambide saatel kõva häält, mille mängijad kohtumise järel soojade kallistustega tasustasid. Oma osa said ka mängijad, sest Lille'i pallurid saatsid nad väljakult ära aplausi saatel.

Üks muinasjutt sai 7. jaanuari õhtul läbi, kuid Prantsusmaa karikasarjas on väikeste klubide edulood pigem reegliks, kui erandiks. 2012. aastal jõudsid poolfinaalidesse kaks poolprofessionaalset kolmanda divisjoni klubi, neist üks, Quevilly suutis ennast ka finaali mängida. 2500 pealtvaatajat mahutava kodustaadioniga Quevilly jõudis poolfinaali ka kaks aastat varem. Eelmisel aastal lükkas neljandas divisjonis mängiv amatöörklubi Trelissac 1/16-finaalis konkurentsist Lille'i, sellel aastal moodustavad kõrgliigas mitte mängivad klubid 16 parema hulka saanutest pooled. Vabaduse, vendluse ja võrdsuse kodumaal saavad oma kätt proovida kõik soovijad ning see teeb Prantsusmaa karikasarjast ühe kõige huvitavama turniiri kogu jalgpallimaailmas. Pole imestada, et lisaks Reunioni amatöörmeeskondadele soovis sellisest atmosfäärist taas osa saada ka saareriigi kuulsaim poeg.

3 kommentaari

REGISTREERITUD (0)
ANONÜÜMNE (3)

Kommentaare ei ole.

Sisene
Anonüümseks kommenteerimiseks vajuta siia.
Poola hiiu viivitamine viis Turi proovima Bulgaaria klubi juurde  (mis saab Paide testitavatest?)
EESTLASED VÕÕRSIL
FÄNNIDEST JA ARMASTUSEST EKSIILIS
Piirkonna rolli muutumisest jalgpalliklubi toetamisel
EILE VÄLJAS
RISTNURK
VIIMASED PILDIGALERIID