Eeskujuks olemise kohustusest (0)

Nädalapäevad tagasi nägime, kuidas avalikkus võttis prantslase Franck Ribery suhtes positsiooni, millise võiks isa võtta poja, või rahvas oma valitavate saadikute suhtes. Teisisõnu, avalikkus on Riberyle seadnud kohustuse olla alati valmis vastama oma usaldajate, vahest koguni heategijate küsimustele, ning puudutagu nood küsimused tema professiooni või eraelu, olgu nonde toon viisakas või noriv, tema ise peab jääma alati ausaks, viisakaks, väärikaks ning miks mitte ka alandlikuks.

Miks nii? Mis on põhjus, et Ribery hiljutised ropud väljaütlemised ei toonud reaktsioonina kaasa mitte niivõrd meedia arutelud tolle sõnavõtu sisu ja põhjuste üle, vaid pigem tiirlesid arutelud selle ümber, kuidas too sõnavõtt Ribery edasist karjääri mõjutada võiks? Miks arutelud sellises suunas arenema hakkasid, selle alljärgnevalt uurida võtamegi.

Esmalt tuleks aga mõista, mille vastu Ribery eksis, mis on tema suurim süü. Selleks kiire tagasivaade. Müncheni Bayerni talvise treeninglaagri ajal külastas Ribery viimasel ajal tuntud jalgpallurite hulgas populaarseks saanud liharestorani Dubais, kus talle ning tema perele serveeriti söödava kullaga kaetud pirakas lihalõik, mille hind olla ajakirjandusse jõudnud andmetel umbes 1200 eurot.

Järgnenud probleemid said aga alguse asjaolust, et Ribery abikaasa salvestas toidu serveerimise hetke ning lasi video oma populaarse sotsiaalmeediakanali vahendusel lendu. Tollest postitusest sai ühe hetkega ülemaailmne hitt, mis kogus hulgaliselt vaatamisi aga ka hulgaliselt äärmuseni kriitilisi kommentaare, milles enamuses heideti Riberyle ette priiskavat elulaadi ning sellega edvistamist. Ribery ei jäänud vastust võlgu, vaid sõimas kommenteerijad lihtviisiliselt läbi. Just Ribery vastukommentaarid, jäme sõnavara, andsid meediale tõuke too juhtum kõrgendatud tähelepanuga kostitada.

Siinkohal on aga vajalik osutada asjaolule, et kuigi nimetatud episood oli sajaprotsendiliselt spordiväline, ei näinud spordimeedia ainsatki põhjust, miks juhtum nende uurimisspektrisse kuuluda ei võiks. Me nägime taas, kuidas spordimeedia omandab sportlase ning on täiesti ükskõik, millises situatsioonis too end ilmutab. Ikka leiab spordimeedia endal olevat täielik õigus, ehk isegi kohustus (!) spordiväliseid asjaolusid täpsemalt uurida ning kaasata arutellu võimalikult palju asjaosalisi, ka neid, kes ühe või teise sündmusega otseselt seotud polegi.

Franck Ribery. Foto: Bayerni Twitter

Antud juhul näiteks Bayern, kes spordidirektor Hasan Salihamidzici isikus oligi kohustatud teatama, et rahatrahv sellise käitumise eest saab olema "väga suur". Meedia selline praktika on aga tingitud asjaolust, et sportlaste, eriti profisportlaste, kohustused ei piirdu vaid puhtsportlike aspektidega.

Õpetlik on vaadata, millele keskendub oma arvamusloos Müncheni Abendzeitungi ajakirjanik Maximilian Koch. "Kui Ribery selliste väljaütlemistega esineb, peab ta olema valmis reaktsioonideks, ka kõige negatiivsemateks,” kirjutas ta ja lisas: "jalgpallurina on ta eeskujuks paljudele lastele ja noortele. Riberyle ei näi see aga sugugi selge olevat ja seda isegi mitte 35 aasta vanusena."

Kuna Koch pole ainus, kes viimastel päevadel nimetatud asjaolule viidanud, siis näib, et Ribery suurim süü seisneb just halva eeskuju andmises ning võib südamerahus väita, et eeskujuks olemise kohustus spordis on ühiskonna poolt sedavõrd omaks võetud, et selle kahtluse alla seadmine, rääkimata selle vaidlustamisest, kõlaks lausa hullumeelsena.

Sellise positsiooni võtmine oleks seda keerukam, et lisaks spordimeediale on "eeskujuks olemise" eraldiseisva eesmärgina välja kuulutanud ka spordiklubid. Ka Bayern, kelle kodulehel alarubriigis "väärtused", on ühena kategooriatest nimetatud just "eeskuju". Seal seisab: "Bayerni mängijate postrid on paljude laste tubade seintel. Gerd Müller, Karl-Heinz Rummenigge, Oliver Kahn, Philipp Lahm, Thomas Müller – nad kõik olid ja on tulevaste jalgpallurite eeskujud. Noored joonduvad nende järgi ning Bayern on oma vastutusest teadlik."

Ent ometi pole eeskujuks olemine spordis mitte midagi sedavõrd iseenesest mõistetavat, nagu näiteks püüe olla oma vastasest parem, või olla ise oma sooritustes täna parem kui eile. Julgen koguni väita, et eeskujuks olemine on sportlaste, meedia ja klubide poolt spordile juurdepoogitud hüve, millega kaitsti end avalikkuse rünnakute eest ajal, mil sport ühiskonnas alles oma kohta otsis. Ja too ammune leiutis ümbritseb sporti ka täna.

Eeskujud Thomas Müller ja Philipp Lahm. Foto: onedio.com

Kaasaegne sport uue ühiskondliku praktikana hakkas Euroopa kultuuriruumis juuri ajama 19. sajandil, seda ennekõike Inglismaal, kelle initsiatiivil erinevad spordiharrastused mujale maailma kandusid. Nüüd aga, meie siinset eesmärki silmas pidades, tuleb aga eraldi rõhutada, et lisaks erinevate spordialade reeglitele jõudis mujale maailma ka inglaste kujundatuna ja vahendatuna spordiga ühes liikunud uus ühiskondlik moraal, mille vastuvõtmine oli võimeline põhjustama väga tõsiseid konflikte.

Ka Eestis läbis uue moraali omaksvõtt põnevad arengud ning kuna toonased kriitilised arutelud olid tõugatud Lääne-Euroopa ideedest, sobivad nood viitamiseks ka praeguse artikli kontekstis. Väga lühidalt kokkuvõetuna võib märkida, et senikaua, kui sport jäi asjaarmastajate ning otseselt tervishoiuga seotud sfääridesse, vaatas ühiskond sellele kui mitte päris soosivalt, siis vähemalt leplikult. Ent ajal, mil sport hakkas kätt sirutama ühiskondlike ressursside järele, sattus ta muu keskkonnaga konflikti ning pidi enda kaitsmiseks leiutama mooduseid, milliste järele varem otsene vajadus puudus.

Üks sellistest uutest kategooriatest oligi "eeskuju", mida sport kinnitas end ühiskonnale tagasi andvat. Selline kategooria tekkis eestikeelsesse spordiruumi eriti teravalt 1930ndate alguses, reaktsioonina eelmise kümnendi keskel tekkinud konfliktile n-ö kultuurirahvaga, kes toona reageeris äärmiselt kriitiliselt spordi kaasamise üle kultuurkapitali saajate hulka. Aga kui 1920ndatel rõhutasid spordi kaitsjad spordi olulisusele rahva tervishoidu silmas pidades, siis 1930ndateks, mil tulemussport üha olulisemaks oli muutunud, ning pelga tervishoiuga enam sporti niisama hõlpsalt kaitsta ei suudetud, hakkas ühe enam domineerima spordi kui eeskuju rõhutamine ühiskonnas.

Spordilehe vastutav toimetaja Aleksander Mändvere kirjutab 1930. aasta detsembris avaldatud artiklis "Sport ja kasvatus": "Sport ja kasvatus on kaks lahutamatut mõistet. Kool ja perekond kasvatavad last kuni tema kooli lõpetamiseni. Siis siirdub noor inimene tegelikku ellu, kus tema kõigi seltskondlikkude pahede ja hüvedega tutvuneb. [...] Perekond ei suuda ka enam seda mõju avaldada noorele inimesele ja temale selgeks teha, et vaja püüda ainult paremusele ja ennast igatpidi korralikuks seltskonna liikmeks arendada. Siin peab appi tulema suurel määral seltskond ise ja seltskondlikud organisatsioonid. Organisatsioonidest, kes teevad agaralt kasvatuslikku tööd, võiks nimetada organisatsioone, kes tegutsevad hariduslikul põllul, noorte ühinguid ja sportorganisatsioone."

Franck Ribery võlgneb endasõnutsi oma edu iseendale ja jumalale. Foto: Franck Ribery Twitter

Me näeme siin, kuidas Mändvere ei rõhuta spordiorganisatsioonide tähtsust mitte mingil moel eriliselt, vaid seob need täiesti sujuvalt muude ühiskondlike initsiatiividega, mis aga näitab sporti ja selle organisatsioone orgaanilise osana ühiskonnast.

Šnitti sai toona võetud peamiselt Inglismaalt, mille poole Eesti spordielu oma valikutes hoidis. Millised olid aga hoiakud Inglismaal, seda aitab mõista saksa spordiväljaande Kicker omaaegne peatoimetaja Walther Bensemanns, kes 1926. aasta märtsis oma lugejatele selgitas, et kui sakslastele tähendab sõna "sportlane" inimest, kes tegeleb aktiivselt spordiga või on spordist huvitatud, siis Inglismaal on sõna "sportlane" sisu hoopis tummisem. Jah, see võib ka tähendada spordiga tegelevat inimest, kuid lisaks märgitakse sellega ka vaprat ja head inimest. Sportlases väljenduvad inimeseks olemise positiivsed omadused – hea iseloom, südamlikkus. Kõik sellised omadused, mida tasub järgida ja eeskujuks võtta. Bensemanns ütleb, et Inglismaa tähtsaimaks sportlaseks on Walesi prints ning seda just oma isikuomaduste tõttu.

Kaheksa aastat hiljem Eestis, sportlaste ja kultuuriinimeste vaidluste haripunktis, avaldab Spordileht artikli "Inglased ja sport", milles nimetuks jäänud autor kirjutab: "Saagem inglasteks, kui tahame olla eestlased. Saagem sportlasteks, kui tahame olla inglased. Saagem eeskätt sportlasteks, kui tahame olla väärtusega eestlased. Uus generatsioon on sportlased."

Itaalia semiootik Umberto Eco on öelnud, et sport, tulemussport, on raiskamine – tööga teenitud ressursside raiskamine. Sellest vaatenurgast oli tulemusspordil oma esimestel kümnenditel laiema ühiskonna toetuse jaoks vaja leiutada kategooriaid, mille ühiskond omaks suudaks võtta ning "raiskamisest" vähemalt mööda vaadata. "Eeskuju" oli selleks väga leidlik ning nagu täna näeme, ka väga elujõuline kategooria.

Ribery juhtumi puhul näeme aga sedagi, et institutsioonidele leiutatud kohustusi konkreetsetele inimestele üle kandes võime aga väga lihtsalt jõuda konfliktini, kus meedia inimesele pandud kohustusi tähtsustades inimese enda täiesti ära unustab.

Saksa meediat jälgides võis näha, kuidas meedia lasi end ropust sõnavarast pimestada ning unustas seejuures Ribery sõnumi olulise osa: sõnumi enda sisu! Ribery ütles ju, et ta pole kellelegi võlgu, kuna oma edu eest peab tänama vaid jumalat ja iseennast.

Ent spordis võib selline sõnum, juhul, kui see veidi jämedama sõnavaraga kaetud on, kaduma minna, kuna selline praktika läheb vastuollu sportlasele seatud kohustusega – sportlane peab olema eeskujuks.

Kommentaarid

REGISTREERITUD (0)
ANONÜÜMNE (0)

Kommentaare ei ole.

Sisene
Anonüümseks kommenteerimiseks vajuta siia.
Valimisintervjuu | Riigikogu esimees Eiki Nestor: tean valemit, kuidas Eesti koondis jõuab EM-ile!
TÄHTSAT VÄLISMAALT
EESTLASED VÕÕRSIL
POLIITPRAADIMISTE AVALÖÖK
Valimisintervjuu | Juhuslik jalgpallivaataja Jaak Madison: EKRE olukord sarnaneb Bayerni omaga
EILE VÄLJAS
RISTNURK
VIIMASED PILDIGALERIID