Eesti parim Hollandis - Ken Kallaste (0)
Eesti rahvuskoondis lõpetas aasta ja EM-valiksarja Amsterdamis 0:5 kaotusega Hollandile. Soccernet.ee toimetus valis vastakaid emotsioone tekitanud mängus Eesti parimaks vasakkaitsja Ken Kallaste.
Eesti lasi omale võrdlemisi kiiresti lüüa kaks väravat, kui tsenderduste kaitsmisega hätta jäädi ja hollandlased oma võimalused raudse närviga ära kasutasid. Seejärel sai Eesti mängu sisse, vallati palli ja jõuti rünnakule. Avapoolaja lõpuks olid pealelöögid 7:6 Hollandi kasuks.
Teisele poolajale tegi Holland taas veidi teravama alguse, aga kõik püsis kontrolli all, kuni Karol Metsa eksimuse järel löödi 66. minutil 3:0. Sealt alates Eesti mäng lagunes ning väsimuse kuhjudes tehti veel individuaalseid eksimusi, mis viisid 0:5 kaotuseni.
Soccernet.ee toimetuse hinded:
Sergei Lepmets – 5. Eesti väravavahile pole palju ette heita, aga kui taga on viis, siis taga on viis. Tegi tegelikult mitmeid korralikke tõrjeid ja hoidis ära hullema. Sedapuhku talle omane mängu rahustamine ja lahtimänguga viivitamine isegi aitas, sest lõi Hollandi tempo alla, mis lubas eestlased paremini mängu sisse.
Taijo Teniste – 5. Tegi suures plaanis oma ära. Mängu algus ei olnud kõige tugevam, aga sai julgust juurde ja leidis üha paremini oma kindluse. Panustas võimalusel rünnakule ja sai korra väga hästi ka löögile, aga oli eelnevalt napilt suluseisu jõudnud. Pidi vigastuse tõttu liialt vara lahkuma. Seis oli sel hetkel veel 0:2.
Joonas Tamm – 4. Keskkaitsja suurimaks probleemiks Hollandi vastu oli ebastabiilsus. Mingitel hetkedel domineeris ta õhus, tuli söötudega hästi surve alt välja, tegi kõike, mida üks hea kaitsja peab tegema ning siis teistel hetkedel ei saanud aru, keda markeerima peaks või andis lohaka söödu vastasele otse jalale, mis päädis väravaga. Tema positsioon ei võimalda paraku sellist kõikumist.
Karol Mets – 5. Kuni 65. minutini mängis tipptasemel jalgpalli. Oli kaitses tugev, võitis duelle, nullis kontrarünnakuid, mängis ise palliga enesekindlalt, tuli surve alt välja – oli igas mõttes väga hea. Aga siis oli ta järsku liiga enesekindel. Kinkis vastasele lubamatult palli ning Gini Wijnaldumi jaoks oli olukorra lahendamine lihtsamast lihtsam. Ta tahtis ju tegelikult head asja ning enesekindlalt toimetamist ei saa ette heita, aga kaitseliini liider lihtsalt ei tohi sedasi eksida. See värav murdis Eesti lõplikult ja äratas Hollandi, kes tajus, et on võimalik veel väravaid lüüa. Eksimusest enam häiris aga Metsa käitumine vahetult pallikaotuse järel – selle asemel, et edasi võidelda, vajus ta pea norgu ja ta lõpetas jooksmise. Jah, lootusetu olukord, aga see oli signaal Eesti murdumisest. Kui palju on räägitud Metsast võrdluses Ragnar Klavaniga, siis neid kahte Viljandi meest eristabki just see üks suur asi: Klavan tajub paremini, millal võtta riske ja millal mitte.
Eesti parim Ken Kallaste – 6. Esimese värava puhul jäi natuke liialt passiivseks ja seetõttu kattesse kinni, aga üldiselt silmapaistev etteaste. Võib öelda, et raudmees on tagasi! Jah, mõnel juhul lasi vastasel enda äärelt võib-olla liialt kergelt tsenderdada, paaril korral vedas rünnakule joostes puude alt. Aga tema suhtumine, mis lühidalt öelduna on umbes "kes sa oled, et ma sind kartma peaksin?", andis julgust mitte ainult talle, aga ka kaaslastele. Ta oli väga liikuv ja panustas jõuliselt rünnakule. Surve alt tuli välja selliste konksude ja petetega, et lausa lust oli vaadata. Kallaste hingestatus on eeskujuks kõigile. Ta saab ise väga hästi aru, kui ta jama teeb, aga ta ei löö käega. Lõpuminutitel, kui jalad olid piimhappest paksud, tegi ta ikkagi spurte Hollandi kaitseliini taha, sest ta teadis, et Quincy Promes on mees, kelle nõrkust kaitses on võimalik ära kasutada. Ja isegi kui ta korra-kaks ei olnud oma jooksu järel söötu saanud, proovis ta veel. Ta ei löönud käega. Täpselt nii peabki!
Ilja Antonov – 6. Järjekordne mäng, mis tõestas, et Antonov on Eesti koondise jaoks väga oluline lüli. Eestis pole praegu teist sedavõrd hea kaitsevõimega keskpoolkaitsjat, kes suudaks nii hästi kaitsjaid mängu ülesehitusel toetada ja samas tunnetada, millal mida on vaja teha. Antonov on vastase jaoks nagu pisike tüütu putukas, kellest lahti ei saa, kes käib pinda ja kes on seejuures palliga osav. Muidugi tuleb tal eksimusi sisse. Eesti koondises pole mängijat, kel ei tuleks. Aga tema tüpaaži omamine väljakul on hädavajalik. Ja kui koht oli, proovis ta ise kaugelt lüüa. Kui variant oli, võttis ta ette, murdis kasti ja andis Vassiljevile hõbekandikul võimaluse ette. Ta väärib koondises keskset kohta.
Mihkel Ainsalu – 4. Teise värava puhul hoidis alates nurgalöögi lahtimängimisest Nathan Akega paarimeetrist distantsi ja seetõttu lubaski hollandlasel tsenderdust hooga rünnata, jäädes ise liialt staatiliseks. Ainsalu mängib koondises positsioonil, kus on vaja näidata palliga enesekindlust, aga pigem näitas ta selle puudumist. Pallikaotus pallikaotuse järel, kohmakas, liimist lahti. Temas on eeldusi, et sel tasemel korralikult mängida, aga täna ei ole ta selleks lihtsalt valmis. Keskvälja tuleb valitseda, seda omada. Ta ei suutnud seda sel rahvusvahelisel tasemel teha.
Konstantin Vassiljev – 5. Vanus püüab keskväljamaestrot hirmsasti kinni püüda. See väljendub peamiselt asjade tegemise tempo aeglustumises. Samas ei ole ja ei olnud väljakul teist Eesti meest, kes sedavõrd hästi väljakut näeks ja prooviks võtmesöötudega mängu avada ja rünnakuid tekitada. Harjumatult vähe võttis teatud hetkedel ka vastutust – kohtades, kust mõne aasta eest oleks võinud kindlat pealelööki oodata, nüüd seda ei tulnud. Seevastu andis tuld ootamatust kohast ja sai lõpus veel ka hiilgava šansi. Kiirus kiiruseks, aga ta suudab pöörete ja petetega tempot kontrollida ja uusi sööduliine avada. Kohati võis tunduda, et miks ta ei anna söötu sinna, kus mees ootamas, aga Kostja teab, et kui see sööt on pealtvaatajale ilmselge, on see seda ka vastasele. Ebastandardne lahendus nõuab aga riski, mis ei pruugi alati ära tasuda. Võib-olla oleks õige talle seatud ootuste latti natuke langetada, ent samas tundub ka päevselge, et lähema aasta jooksul pole mitte kuskilt tulemas meest, kes suudaks tema kohta röövida. Eesti jaoks on ta hädavajalik mängija isegi siis, kui tal ei ole parim päev.
Sergei Zenjov – 5. Tema nahaalsus ja väravale orienteeritus on Eesti jaoks väga vajalikud. Samas on aastad ja mitmed põlvevigastused natuke kärpinud tema kiirust ehk alati ei õnnestu need asjad, mida ta ette võtta soovib. Mõned aeglased ümberkeeramised lõppesid ka pallikaotuse ja Hollandi ohtliku rünnakuga. Zenjov proovis, teisel poolajal tegi vasakuga ka korraliku löögi, aga lõpptulemusest jäi vajaka.
Henrik Ojamaa – 6. Aitas kaitses kõvasti Kallastet, aga ei unustanud ka ründamist. Avapoolajal murdis korduvalt hästi keskele sisse ja leidis kaaslaseid. Suutis palli hoida, seda säilitada ning mängis avatud meelega. Töötas tagasi ka siis, kui meeskond tervikuna ära väsis. Ojamaa tegi igati korraliku etteaste ja midagi tõsist talle ette heita nagu polegi.
Erik Sorga – 6. Esimese poolaja parim mees väljakul, aga teisel kadus pildilt. Sorga oli ambitsioonikas, teotahteline, otsis vaba ruumi ja löögivõimalusi. Tema hoolitses ka Eesti parimate pealelöökide eest. Avapoolajaga pani ta kihama nii sotsiaalmeedia, kus hollandlased hakkasid teda oma lemmiklubidele soovitama, aga ka Hollandi ajakirjanikud, kellest üks tõdes: "Sorga – ta on ju väga hea mängija!" Teisel poolajal jäi varju nagu kogu Eesti ründemäng ning kui korra variant tekkimas oli, tegi oma sõnade kohaselt "sita puute".
Nikita Baranov – 5. Kahtlemata polnud kerge sellisel hetkel vahetusest sellisele positsioonile sekkuda. Andis endast parima, aga kuna meeskond tervikuna lagunes neil hetkedel, ei saanud ka Baranov endast maksimumi välja pigistatud.
Frank Liivak ja Mattias Käit - mängisid hinde teenimiseks liiga vähe.
