Eesti parim Rootsi vastu - reaktsioonitõrjetega tiimi elus hoidnud Karl Jakob Hein (2)
Eesti meeste koondis lõpetas EM-valiksarja võõrsil, kui tulemusega 0:2 jäädi alla Rootsile. Soccernet.ee valis kohtumise parimaks väravavaht Karl Jakob Heina.
Stockholmis Friends Arenal külaliskoondise rollis olnud Eesti suruti esimesel võimalusel oma väljakupoolele ja ega naljalt sealt minema saadudki. Rootsi, kes oli samuti juba minetanud võimaluse pääseda uue aasta suvel toimuvale EM-ile, surus oma mängu peale. Kuuendal minutil oldi esimesele tabamusele ülilähedal, kuid nii Viktor Gyökeres kui Viktor Claesson lajatasid palli latti.
22. minutil said rootslased edu kätte: vasakult äärelt toimetati pall kasti ning Karol Metsa ja Artur Pika vahel olnud Claesson suunas palli küllaltki muretult väravanurka. Teisel poolaja alguses näitas klassi ka Emil Forsberg, kes kaaslastega seina lükkas ning Eesti kaitseliini nõutuks jättis – lõppseisuks kujunes 2:0. Sügavale kaitsesse jäänud eestlased jõudsid lõpuks vaid kahe pealelöögini, ent neist kumbki Robin Olseni valvatavat väravat päriselt ei ohustanud.
Soccernet.ee toimetuse hinded:
Eesti parim Karl Jakob Hein – 6. Polnud väravaolukordades suurt midagi teha, ega reageerimiseks palju aega antud ning vast ta ka ei oodanud, et Emil Forsberg kõik platsimängijad nii lihtsalt narriks teeb. Tegi kolm väga olulist tõrjet, tõestades, et tasemes pole järeleandmisi teinud. Jalaga mängus on endiselt vajakajäämisi, mõned pikemad löögid ebaõnnestusid selgelt.
Rasmus Peetson – 5. Iseenesest oli ta küllaltki mobiilne ja rügas hästi, kuigi ega ääre peal mängimine ei peaks ka olema tema esimene valik. Mängis koha enam-vähem soliidselt välja, mingisugust suurt jama ei tekitanud. Mida mäng edasi, seda rohkem ja edukamalt silma paistis. Oli sportlikult vihane, nagu oleme harjunud nägema ja proovis olukordadesse kuidas iganes sekkuda.
Joonas Tamm – 4. Oli alguses päris uimane: kuuendal minutil, kui Rootsi kahel korral latti tabas, lubas ta ründajal eest ära lipsata. Ka tekitas ohtliku olukorra, klaarides palli peaga tagasi õhku, mitte kastist eemale. Samas pani avapoolaja lõpus imelise diagonaali, mis lubas Artur Pika õnne proovima. Pigem jäi peale ikka praak, seda aitas uuristada passiivsus teise värava olukorras.
Maksim Paskotši – 6. Näitas taas, et suudab kõrgel tasemel stabiilselt esineda ja ajastab liinist väljaastumisi üldiselt hästi. Oskab liidrikoormat kenasti kanda ning silmad põlevad tõeliselt – annab lootust, et ehk pole tulevik ikka nii tume. Oli meeldivalt jõuline just mängu lõpusirgel, surudes vastase murule, aga pääses vileta.
Karol Mets – 5. No kelle kapsaaeda esimene värav ikkagi läheb? Pole hea, kui meie kindlaim õhuvõitleja lubab kuklasse hingaval mehel palli peaga võrku lükata. Samas näitas edaspidi, et on õhus konkreetne ja suudab sekkuda mujalgi. Teise poolaja alguses oli penaltihõnguline olukord, aga kui viga ei antud, on ju kõik hästi. Mängu lõpus säras hea blokiga. Kripeldama jääb aga liiga madalale vajunud liin – ehk võinuks Mets seda kõrgemale suruda?
Artur Pikk – 3. Vähene mängupraktika paistis vägagi välja – oli pea igas olukorras mängijatest sammu võrra maas või jäi lihtsalt aeglaseks ning nõrgaks. Tahet nagu oli, aga kippus aeg-ajalt ka rapsima. Iseenesest tore, et sai esimese poolaja lõpus lubavamalt löögile, aga kokkuvõttes polnud see tase, mida Pikalt ootaks.
Georgi Tunjov – 4. Kaitsest kõrgemal mänginute jaoks oli selline mäng niikuinii raske ja ega Tunjovgi osanud olukorrast maksimumi võtta. Mõnel üksikul momendil aitas mängu üle viia või muudmoodi palli säilitada, ka proovis jõuliselt oma keha vähemalt kuhugigi vahele suruda, et vastane ei jõuaks värava alla, aga muidu kadus päris ära. Teise värava puhul lasi Fosbergil minema lipata ja ega keegi teine ka teda kinni püüdnud.
Mattias Käit – 5. Kuna keskväli polnud kordagi Eesti vallata, ei olnud erilist kippu-kõppu ka Käidist. Pole suutnud praegu võtta vastust oma õlgadele ja mõjutada seeläbi ka ümbritsevaid mängijaid. Kohati oli lohakas, samas nõuti (eriti just mängu lõpus) temalt päris suurte distantside katmist. Proovis palli liigutada küll, kui vähegi sai, katki ei ole midagi.
Markus Poom – 5. Samamoodi nagu Käidiga: rügas ja proovis mingitki märki maha jätta, aga kui pole palli, mida sa ehitad? Teisel poolajal jäi paari hea söödu ja palli üleviimisega silma, tema tsenderdusest (pluss Henri Anieri pearipse), teenis Eesti ainsa nurgalöögi. Meeldiv, et on mehestunud ja tahab vastutust võtta, aga seekord see ei õnnestunud. Mängu lõpus tegi taktikaliselt nupuka vea, võttes vastase lubava rünnaku maha.
Bogdan Vaštšuk – 3. Täiesti anonüümne ja eksinud. Ei saanud aru, mida temalt oodatakse ja kuidas meeskonda aidata. Väga aeglane, justkui hõljus ringi ning seega ei teinud pea midagi jõulist. Ta peaks olema väga palju paremaks suuteline.
Oliver Jürgens – 6. Tal on korralik tööraadius, mis paistis silma, kuigi tõsi, ega palliga mängimise rõõmu talle oluliselt ei jäänud. Seda enam oli positiivne, et proovis olukordi välja nõuda, mitte ei oodanud mingisugust imet. Tundub, et Jürgensile sobiks rohkem mängida koos ühe naturaalse kesktormajaga, kellele ta meelsasti toetust pakuks. Kuna Eesti istus umbkaitses ning kohti oli Jürgens kõige aktiivsem kaitsja, on murekohad mujal. Teisel poolajal rauges jõud ja palus ise vahetust.
Vlasi Sinjavski – 5. Tundub, nagu talle meeldiks vahetusest sekkumine rohkem, sest oli kohe aktiivne ja tahet täis. Võttis ette ja teenis heast kohast ka karistuslöögi. Teravus, mille ta juurde tõi, oli märgatav ning andis Eesti mängule juurde.
Sergei Zenjov – 4. Midagi oli ja nagu ei olnud ka. Tegi mingisuguseid liikumisi ja avanemisi, aga õnnestumisprotsent jäi madalaks. Korra mängisid Sinjavskiga vasakul äärel kelmikalt kokku. Muus osas jäi Zenjov anonüümseks.
Märten Kuusk – 5. Sellises mängus on kaitseliini kindlasti raske tulla, aga liitus päris valutult ning tegi kohe ühe hea klaarimise. Midagi ette heita pole, aga eks Rootsi tõmbas lõpus jala gaasipedaalilt pisut ka maha.
Henri Anier – 4. Tüübilt võinuks sellises mängus tippu Jürgensist ehk paremini sobida, teisalt oli tema sekkumise hetkel mängu iseloom muutunud. Esimese hooga suutis värskust küll lisada, aga kokkuvõttes jäi sarnaselt mitmetele kaaslastele nähtamatuks ja ei suutnud oma trumpe maksma panna ning erilist ohtu vastase väravale kujutada.
Alex Matthias Tamm – mängis hinde teenimiseks liiga vähe.
Eesti koondis – 3. Kuigi skoor oli eelmiste koondiseakendega viisakam, oli terve meeskond ikka sama hall ja mannetu. Oleme näinud, et need mehed oskavad mängida küll – kus see sein siis ikkagi ette tuleb? Ambitsioonitu, tagasihoidlik ja vastast liialt austav esitus. Jääb mulje, et meeskonnas puudub liider, kes võtaks vastutuse-otsuse ja sunniks liialt madalale lagenud kaitseblokki kõrgemale. Ja isegi siis, kui kaitse on justkui tihedalt kokku pakitud, tulevad ikka need lollid väravad.
Kaitseliinist ülevalpool peaks kõik ühe saama, pallihoidmine, oskused, julgus olematu, Kui kogu mäng käib Heina nina ees on suht keeruline lüüa, onju. Küsimus on lihtsalt mis numbritega kaotus tuleb. Bussi parkides sõidetakse lihtsalt sellest üle mõned korrad. Pikka ette tagudes pole seal kedagi kes suudaks palli maha võtta ja nahkkeraga vastase värava poole suunduda. Meie parimad on kaitseliinis, kuid sellele ei saa mängu üles ehitada kui võita tahad. Märtsis ärge tulge jälle rääkima, et mängime kaitsest lähtuvalt, tuleb olla nagu soome talvesõjas venemaa vastu, väike, julge ning kaval. Ja kogu keskväli ning ründajad harjutama, et pall liiguks seal kus vaja.
