Eesti parim Walesi vastu - Joonas Tamm (10)
Eesti koondis pidi MM-valiksarja viimases kodumängus napilt alla vanduma Walesile, kes lahkus tänu Kieffer Moore'i 12. minuti väravale Tallinnast 1:0 võiduga. Soccernet.ee toimetus valis mängu parimaks keskkaitsja Joonas Tamme.
Mängu alguses jäi Eesti kohe Walesi surve alla ja ehkki Karl Jakob Hein hiilgas suurepärase tõrjega, sündis seejärel nurgalöögist kohtumise ainus tabamus. Eesti kaitsjad kaotasid õhuduelli, värava esise sudimise tagajärjel jõudis esimesena pallini Moore ja lükkas selle varbaga üle joone. Eestilgi avanes esimese kolmveerandtunniga paar head võimalust, ent neist parima puhul suutis Walesi väravavaht Danny Wardi puude õnnega pooleks Sergei Zenjovi löögi hoo suretada ning kaitsjad lõid palli väravaesiselt minema.
Avapoolajal vaid 32% palli vallanud Eesti võttis teisel poolajal ohjad enda kätte ning teise kolmveerandtunni pallivaldamine oli juba 60-40 Eesti kasuks, seejuures viimase 15 minuti jooksul protsentuaalselt 73-27. Viigiväravani aga ei jõutud - Erik Sorga lõi Markus Poomi tsenderduse järel peaga üle ning vahetusmehe Vlasi Sinjavski vintlöögi tõrjus taas Ward.
Eesti jätkab MM-valiksarja 4 punktiga E-alagrupi neljandal kohal. Wales on 11 punktiga kolmas, sama palju punkte on ka teisel tabelireal olevatel tšehhidel, ent neil on varuks veel ainult üks mäng Walesi kahe vastu.
Soccernet.ee toimetuse hinded:
Karl Jakob Hein – 7. Tegi kohe mängu alguses pantrihüppega ühe suurepärase tõrje. Kahjuks löödi seejärel nurgalöögist mängu ainus värav, milles Heinal süüd ei olnud. Seekord ei pidanud ta meeskonna päästjaks kehastuma, aga mida oli vaja teha, seda tegi heal tasemel. Erinevalt Valgevene-mängust oli seekord kindel ka tsenderduste püüdmisel, jalaga mäng on Arsenali mehel aga jätkuvalt tipptasemel. Lõpuminutitel jäeti pall oma väljakupoolel ette mängimiseks mitu korda talle, sest tema pikk sööt oli kvaliteetsem kui keskkaitsjatel – enam kui 40-meetriste söötude täpsusprotsent oli Heinal vastaste õhujõu võimsust arvestades mängu lõpuks igati korralik 58.
Märten Kuusk – 6. Väravaolukorras oli Kuusk üks neist, kes jäi esimese karistusalasse lennanud palli peale minnes väga passiivseks ja lasi end kergesti üle hüpata. Muus osas on raske talle midagi ette heita ja näiteks kahevõitluste võitmise protsent oli Kuusel algkoosseisu meestest nii õhus kui ka kokkuvõttes parim. Järgmiseks kohtumiseks talle mängukeelu toonud kollase kaardi olukorda võiks muidu hinnata rumalaks, aga seekord läheb kivi pigem kohtuniku, mitte Kuuse kapsaaeda.
Mängu parim Joonas Tamm – 7. Tamme ülesanne oli kaitsjatest kõige keerulisem, sest suurema osa mänguajast pidi ta katma ligi kahemeetrist Kieffer Moore'i. Aga tänu heale füüsisele ja nahaalsusele sai Tamm sellega kokkuvõttes tublilt hakkama, ka õhuvõitlustes. Julgelt duellidesse minnes valis ta hästi kohta ning nullis sellega mitmeid Walesi rünnakuid. Mängu lõpupoole läks lausa nii julgeks, et asus vastase poole peal palliga triblama. Kokkuvõttes oli kaitse kindel tugitala, nagu selles mängus ka hädasti vaja oli – negatiivse poole pealt jäi silma vaid halb söödueksimus avapoolajal, mida vastased ei suutnud õnneks karistada.
Maksim Paskotši – 5. Ansamblist välja ta küll otseselt ei langenud, aga kokkuvõttes tegi Paskotši seekord "noore poisi mängu". Võimed, kiirus ja suur tahe olid tavapäraselt olemas, kuid sisse lipsas ka lubamatult palju lihtsaid vigu ja tehnilist praaki – sööduprotsent oli Paskotšil kogu kaitseliini peale selgelt madalaim. Endale mitteomaselt tundus kohati närviline, kas püüdis ehk seetõttu natuke üle? Niisugusel tasemel ei tohi ka lasta üleminutitel tähtsal tsenderdusel üle jala minna, nii et pall maandub värava taga. Aga Paskotši on Eesti koondise tulevik ja sellistestki mängudest on tal vaid õppida, sest stabiilsus tuleb ajaga.
Karol Mets – 5. Oli näha, et keskväljal mängimine pole Metsa jaoks siiski igapäevatöö, sest ehkki võitlustahe oli metsalikult eeskujulik, tekkis tal kohati raskusi positsioonivalikul. Mets võitles, läks hästi kahevõitlustesse ja kamandas mehi, aga suure miinusena jääb kriipima Walesi väravaolukord. Metsa katta oli vastaste väravalööja Moore, kellega ta algul ilusti kaasa läks, aga siis liikumise arusaamatult pooleli jättis. Hetk hiljem oli Moore ihuüksi värava ees ja kõksas palli võrku. See möödalaskmine toob ka Metsa hinnet ühe palli võrra alla.
Markus Poom – 6. Väga raske on alustada valikmängu kõva vastasega ning asendada platsil meeskonna kaptenit, kui oled terve päeva ja isegi veel pool tunnikest enne avavilet teadnud, et oled varumees. Ehk just seetõttu oli Poom sarnaselt kogu Eesti koondisele avapoolajal rabe, eksis palju ja tegutses liiga pelglikult. Pärast mängu tunnistas ta ka ise, et oleks pidanud mängu rohkem enda peale võtma. Teisel poolajal seevastu nägime juba julgemat Poomi ning hästi pääses maksvusele ka tema oskus anda tasemel karistus- ja nurgalööke. Arenguruumi mõistagi veel jagub ja Konstantin Vassiljevi tasemeni on niikuinii hirmpikk maa minna, aga nii mõnegi iriseja suu pani Poom selle mänguga usutavasti kinni.
Mattias Käit – 6. Rabas jälle kõvasti tööd, kattis väga suurt osa väljakust ja hoolitses mitme ohtliku võimaluse tekitamise eest. Endalgi oli üks hea šanss, kuid kaitsjaga võideldes sooritatud pealelöök ei tulnud kõige paremini välja. Aga ehk oleme hakanud Käidilt liigagi palju ootama – näiteks seekord Vassiljevi saabaste täitmist? Arvestades, et alates 31. minutist mängis ta kollase kaardiga ning flirtis teisel poolajal paaril korral teisegi kollase ja eemaldamisega, oli selge, et väga füüsiliselt tegutseva Walesi vastu ei saanud ta seekord endast maksimumi anda.
Taijo Teniste – 6. Polnud mingil moel aru saada, et platsil oli koduse liigatabeli viimasesse klubisse kuuluv mees. Tahavaatepeeglist esiliigat nägeva Tammeka kehv minek ja tänavu järjepidevalt kimbutavad vigastused pole Teniste klassi kahandanud – kogemuse vastu ikka ei saa! Otsis juba avaminutil julgelt väravat ja kaitses tema pealt ei kärisenud. Thomas Häberli sai kindla teadmise, et raudvara võib alati usaldada.
Artur Pikk – 5. Veidi veider avapoolaeg, sest enamik sellest, mida Pikk tegi vastase väljakupoolel, tuli tal hästi välja. Näiteks tekkis just tema pressingust vastaste tagaliinis segadus, mis lõppes Zenjovi vaheltlõike ja ohtliku pealelöögiga. Tõsi, seda polnud palju – nii mõnelgi juhul jäi Pikk ründesuunal passiivseks ega lugenud kaaslaste tegutsemist. Oma väljakupoolel, kus peaksid avalduma kaitsja trumbid, oli ta aga mitmel puhul sootuks hädas, teenis varajase kollase kaardi ja vahetati üsna varakult välja.
Erik Sorga – 6. Eelmise mängu aktiivsusele lisas Sorga seekord tasakaalukuse ja tegutses aktiivsust säilitades mõnevõrra nutikamalt. Samas ei suutnud Eesti mängu läbi tema käima panna, aga oli see kaaslaste või Sorga süü? Kindlasti läheb miinuspoolele Eesti parima väravavõimaluse luhtamine, sest Poomi suurepärase tsenderduse järel pidanuks Sorga viiele meetrile täiesti vabaks jäänuna palli vähemalt raamidesse, kui mitte võrku suunama. Pealöök lendas aga üle.
Sergei Zenjov – 7. Väravaolukorras sattus õnnetusse rolli, kus oleks justkui kahel korral ebaõnnestunult palli klaarinud, aga samas oli tegu igati loogiliste ja instinktiivsete liigutustega. Passiivsus, mida näitasid samal hetkel üles mitu teist eestlast, olnuks sellises olukorras palju-palju halvem. Rünnakul oli Zenjov äärmiselt näljane, ühe vaheltlõikest avanenud hea võimaluse tõrjus Danny Ward avapoolajal õnnega pooleks. Proovis lähedalt ja proovis kaugelt, suutis endale ka ise momente tekitada. Pikad pallid olid enamasti tema peale sihitud ja isegi kui Zenjov neid alati võita ei suutnud, mängis ta olukorrad lõpuni ja segas vastast tihti piisavalt, et pall jääks ikkagi Eestile. Tõestas Häberlile, kes teda seni oli koondises vähe kasutanud, et kogenud meest on veel väga vara maha kanda.
Vlasi Sinjavski – 7. Tuli ja tegi seda, mida vahetusmees peab tegema ehk muutis ääre oluliselt teravamaks. Alustas seekord rahulikumalt, aga sai kiirelt mängu sisse ja asus siis karistusalasse ohtlikke palle andma. Kui ise proovis, tuli välja väga-väga hea pealelöök, mille tõrjumiseks tuli Wardil teha maailmaklassist tõrje. Paremal päeval oleks sellest löögist võinud ka viik sündida.
Henrik Ojamaa – 6. Erinevalt Sinjavskist ei saa öelda, et ta oleks sekkudes mängu ilmselgelt mõjutanud, aga midagi ette pole samuti heita. Lõpuminutitel otsis Eesti edu juba pigem pikkade pallide abil ja see pole Ojamaa leib. Mõneti ootamatult ei võitnud ühtegi viiest duellist, samas võitles ja pingutas endale omase isukusega.
Robert Kirss, Bogdan Vaštšuk, Ken Kallaste – mängisid hinde teenimiseks liiga vähe.
Valgevene vastu andis Kostja 14 nurgalööki? ja no enamus olid kohutavad tegelt noh. Ohtlikuks läks kohe, kui me proovisime ühe korra nurgalöögi lahti mängida ja kohe tuli ohtlik tõste kasti, aga enamus otse kasti pandud löögid lõid kõik vastased kastist minema enamasti. Kes iganes meil nende standardite eest vastutab, mõtle midagi uut välja, või leidke teine inimene neid ülesandeid täitma. Krt ei saa ikka nii, et lasetegi panna meie vendadel 10 nurgalööki iga jumala kord samamoodi sinna etteposti. Proovid mõne korra, näed ei tule sealt midagi, proovi midagi uut äkki!
ja maailma rankingus top20 tiimiga, kelle mehed mängivad klubivutti tasemel, kuhu meie omadel pole yhelgi asja( prem, champ, serie a jne). aga tuld anti just nende väravale teisel poolajal! mille kuradi pealt see siis tuli?
