Eestlaste seiklused eksootikas: mäng käis aiamaal ja vee all, asju klaariti kõrbes (10)

Foto: Chengdu Blades, Jakarta Persija, Suwon FC, New York Red Bulls, Tianjin Songjiang

Eesti koondise ründajate Henri Anieri ja Tristan Koskori plaanid panna end proovile vastavalt Lõuna-Koreas ja Indoneesias on kahtlemata ootamatud, kuid mitte enneolematud. Uudishimu ja ootus millegi erilise järele on Eesti jalgpallureid varemgi kaugetele maadele viinud, muuhulgas mõlemasse eelmainitud riiki. Miks ometi? Sest põnev on!

Järgnev ülevaade on mõneti subjektiivne – näiteks võiks siia loetellu lisada ju vabalt nii Kasahstani, Tadžikistani kui ka Aserbaidžaani, kus on lammaste ohverdamisi ja muid seesuguseid kultuurišokke kogenud nii mõnigi eestlane. Ent samas on selles piirkonnas Eesti koondislasi tänaseks mänginud juba nii palju, et päris eksootikaks need sihtkohad justkui enam ei kvalifitseerugi.

Foto: Suwon FC

Niisiis alustame ikkagi Aasiast ja täpsemalt Lõuna-Koreast, kus Anier polegi päris esimene Eesti jalgpalli saadik. Koondise praegune peatreener Martin Reim käis umbes-täpselt 18 aastat tagasi oma oskusi näitamas Busani Iconsile, kuid lepingut talle ei pakutud. Praeguseks on Busani IParki nime kandev meeskond kukkunud esiliigasse. "Sealne jalgpall on kiire ja tehniline, nõudis harjumisaega. See-eest pole nende kehaline valmisolek niivõrd hea," võttis Reim 2001. aastal Lõuna-Koreas nähtu Õhtulehele antud usutluses kokku.

Kui Anieril on võimalus olla Korea esiliigas esimene platsile astuv eestlane, siis sama šanss on Koskoril Indoneesia kõrgliigas. Jah, Martin Vunk lõi küll 2015. aasta kevadel käed Jakarta Persijaga, kuid väljakule ta üheski liigamängus lõpuks ei pääsenudki – esialgu tegi poolkaitsja kergelt liiga põlvele ja koges siis "kui Arno isaga koolimajja jõudis…" olukorda. Spordiministeeriumi ja alaliidu tüli lõppes sellega, et liiga pandi kahe vooru järel esmalt seisma ja kuulutati siis hooaeg sootuks lõppenuks. Vunk naasis Eestisse ja lõi käed Pärnu meeskonnaga.

"Sealsete inimeste inglise keele oskus ei ole kõige parem ja nii tekkis ikka kummalisi olukordi. Mina õppisin ise indoneesia keelt ning seda purssides sai kõvasti nalja. Kohalike avatus ja soe olek tegid suhtlemise väga lihtsaks. Treener oli meil endine militarist mereväest. Treeningud algasid rivistusega ja loeti palveid," kirjeldas Vunk 2015. aasta septembrikuu ajakirjas Jalka.

Visiitkaardid rahakoti vahele ja linna peale

Loodetavasti on Koskor Vungi intervjuud juba lugenud või teeb seda peagi, sest Indoneesia liiga kohta kujunes poolkaitsjal vähestest mängudest hoolimata kiirelt selge pilt. "Õhuniiskus mõjutas nii igapäevaelu kui ka jalgpalli mängimist. Mäng on üldiselt aeglane ja luurav, kus on palju äärelt äärele loksutamist. Asju üritatakse ära lahendada üks-üks olukordades. Tihti sõideti ka lihtsalt vastasmängijale jalgadesse, et saaks kerge hingetõmbepausi," meenutas Vunk.

Martin Vunk siirdus Indoneesiasse koos Jevgeni Kabajeviga. Foto: Jakarta Persija

Kui Vungi karjäär Persijas jäi lühikeseks, siis veel vähem veetis seal aega Taavi Rähn, kes 2015. aasta alguses samuti ses klubis testimas käis, lepingut aga ei teeninud. Ometi võis Rähn end selleks ajaks pidada juba peaaegu Aasia jalgpalli eksperdiks, sest oli veetnud mitu aastat (2011-13) Hiina esiliigaklubides Tianjin Songjiang ja Hunan Billows.

"Leegionäride eest hoolitsetakse siin hästi ning antakse korter ja auto koos autojuhiga," rääkis Rähn kuus aastat tagasi Postimehele. "Autojuht viib nii trenni kui toob sealt ka tagasi. Eks autojuhiga ole lihtsam, kuna taksojuhile on raske seleta, kuhu ja kuidas on vaja saada. Samas ise sõites on liiklus selline, et õigeks ajaks kohale jõudmine on küsitav."

Enam-vähem sarnased mälestused on Hiinast kaasa toonud Raio Piiroja, kes esindas 2013. aastal samuti esiliigaklubi Chengdu Bladesi värve. Hea suuvärgiga Piiroja võiks Hiinas kogetud ja hiljem räägitud lugudest vabalt eraldi raamatu välja anda, kuid enim on tallegi jäänud meelde kohalike suutmatus sõnakestki inglise keelt purssida.

"Esiteks söök – klubi kokad proovisid meile küll mingit euroopalikku menüüd teha, aga ega sellest midagi välja tulnud. Ja teiseks – inglise keelt ei osanud mitte keegi, mitte ühte sõna ka. Meie käsutuses oli küll 24/7 tõlk, aga kolme mehe peale. Ilma tõlgita olid nagu tumm – söömas käia ei saanud, kuhugi sõita ei saanud. Lõpuks oli rahakott restoranide visiitkaarte täis, käisin ja korjasin neid selle järgi, et üks oli ühe ja teine teise olulise koha lähedal. Kui oli vaja minna, andsid kaardi taksojuhile," meenutas Piiroja hiljem muigega.

Pika mehe eelised: vähemalt ei upu väljakul ära!

Karjääri jooksul samuti maailmas kõvasti rännata saanud ründaja Vladimir Voskoboinikov sattus Hiinasse 2014. aastal, kui Nõmme Kalju laenas ta üheks hooajaks esiliigasse Qingdao Hainiu ridadesse. "Mängisime Shenzhenis, mängupäeval hakkas vihma sadama ning avavileks oli väljak täielikult vee all, kuid kohtunik otsustas, et mäng toimub! Vett oli väljakul nii palju, et nagu oleks ujulas jalgpalli mänginud. Ma olen õnneks pikka kasvu, kuid mõnel lühemal mehel oli palju raskem, kuna vett oli reaalselt põlvini," pajatas Vosko hiljem Kalju kodulehele värvikaimat kogetud seika.

Foto: Qingdao Hainiu

Kui eelnimetatud kolm meest said ära proovida Hiina esiliiga, siis Eesti koondise kõigi aegade parim väravakütt Andres Oper mängis 2009. aastal põgusalt Shanghai Shenhuas – klubis, mida on hiljem esindanud ka näiteks Didier Drogba, Carlos Tevez, Tim Cahill, Nicolas Anelka, Obafemi Martins ja Demba Ba. "Ühe trenni tegime 43 kraadiga – väidetavalt viimase 60 aasta rekordkuumusega. Seda tunnet on võimatu sõnadega edasi anda," jäi tollal Õhtulehele intervjuud andnud Operile peaasjalikult meelde erakordne kliima.

Palavaks läks jalgealune ka 2007. aastal sisuliselt üleöö Kuveidi klubiga Al-Kuwait liitunud Vjatšeslav Zahovaikol, ent seda lisaks otsesele ka kaudses mõttes. "Sain teada, et siin ei loe söödud, kaitsetöö ega meeskonnamäng, vaid ainult väravad. Pean hakkama paugupealt lööma," ennustas ta juba kaugele maale lahkumise eel Õhtulehele.

Minek kui mängufilmis, tagasitulek nagu õudukas

Prohvetiks ründaja tõepoolest osutuski, sest Al-Kuwait kupatas mehe kõigest paari nädala pärast tagasi koju, keeldudes edasist palka maksmast. Zahovaiko pöördus FIFA-sse ja sai mõistagi õiguse, Al-Kuwait pidi lubatud 120 000 dollarit talle siiski tasuma. "Slava" toonane riigist lahkumise lugu kõlbaks aga kenasti mõne Hollywoodi filmi süžeeks.

"Tuldi mulle keset ööd järele, visati džiipi, üks vend istus ees, kaks meest kõrval tagaistmel. Sõitsime pimedas mööda tühermaad ja kõrbe ning ma mõtlesin, et kuhu me küll läheme. Juba käisin peas mõtteid läbi, et kuidas mul võimalik põgeneda oleks. Siis nägin lennujaama ja sain aru, et mu Kuveidi-reis jääb lühikeseks," meenutas Zahovaiko 2016. aasta detsembrikuus ajakirjale Jalka.

Foto: Uniao de Leiria

Mõneti võib eksootiliseks lugeda ka Zahovaiko 2009. aasta põike Portugali kõrgliigasse Leiria ridadesse, sest nii kõrge tasemega liigas on mänginud vähesed eestlased. Läbilööki ei õnnestunud tal seal siiski teha. Kui aga rääkida omapärastest sihtkohtadest, siis võib selleks Leiria kõrval pidada ka aastatel 2007-09 Joel Lindperele mängupaika pakkunud Tromsöt. Kuigi iseenesest on Norras ju pallinud väga paljud eestlased ja suur hulk neist teeb seda täninigi, pole keegi neist viibinud pikemalt põhjapolaarjoone taga.

"Mul oli kodus akende ees kolmekordne kiht. Kõigepealt oli ruloo, siis puidust ruloo ja lõpuks tavalised kardinad. Suvel oli öösel kell üks nii valge nagu Eestis päeval," kirjeldas Lindpere koondisekarjääri lõpetades Postimehele. Norra liiga järel läks ja lõi ta aga jalaga lahti hoopis USA vutimaailma ukse, pallides aastatel 2010-13 New York Red Bullsi ja Chicago Fire’i ridades.

Vahvaid lugusid kogunes kuhjaga sealtki. "Mäletan, et ükskord parkisin oma auto ühe tipphotelli ette, kus inimesed ootasid mõlemal pool liinide taga. Mulle tehti kohe tee lahti ning läksin katusebaari. Kohapeal selgus, et seal olid Kim Kardashiani seriaali võtted. Mulle öeldi tere ning vaatasin seal veidike ringi. Teised inimesed ootasid samal ajal all järjekorras. Kord õnnestus Rahvusvahelise Jalgpalli Liidu FIFA esitlusel mängida Snoop Doggiga lauatennist. Seiklusi oli. Mõtlen ikka, et kurat, olid head ajad," rääkis Lindpere samas usutluses.

Fääride hirm leidis Fääridelt vahva seltskonna

Kui Lindpere sai nautida polaarpäeva võlusid, siis 2010. aastal Lillekülas võiduväravaga Fääri saarte koondise luupainajaks kerkinud Kaimar Saag tegi mullu sellise triki, et läks samasse saareriiki vihma ja lammaste keskele klubivutti mängima. B36 Torshavni esindades tuli väravaid kenasti, Saag lõpetas aasta 15 kolliga.

Lisaks proovis ta ka treeneritööd, juhendades klubi U15-vanuseklassi poisse. "Seal hüppasin ma täitsa tundmatus kohas vette. Esimesed paar kuud oli natuke kohanemisega raskusi, aga abistati ja poole hooaja peal oli juba päris tip-top. Ütlen ausalt, et mulle väga meeldis. Poisid olid väga sõnakuulelikud ja kõik jooksis ilusti paika," jäi mõne nädala eest Soccernetiga vestelnud Saag kogemusega väga rahule.

Foto: mfa-com.mt

Saared on sihtkohana meeltmööda olnud veel nii mõnelegi Eesti koondise särki kandnud ründajale. Kui Kristen Viikmäe 2006. aastal Malta klubilt Marsaxlokk lepingut ei saanud, siis Albert Prosa veetis mullu pool hooaega selles saareriigis Valletta ridades ja tuli suisa meistrikski, ent lahkus siis. "Treeneril olid omad mängijad, keda ta kasutas, ja ma ei tahtnud pingi peal istuda. Viimased kolm mängu olin pingil, siis tahtsingi ära lõpetada," selgitas tänaseks Soome kaudu ringiga tagasi Eestisse jõudnud ja parasjagu uut klubi otsiv Prosa Soccernetile kevadel.

Muide, ka Prosa tunnistas hiljuti, et talle on pakutud tulusat lepingut Aasiast, kuid pere tõttu otsustas ta selle tagasi lükata. Et aga kunagi pole liiga hilja välisklubisse minna, tõestas 31-aastaselt Kert Kütt. Väravavaht, kes jõudis küll kuuluda Eesti koondise nimekirja, ent ühtegi mängu siiski kirja ei saanud, lõi 2012. aastal käed Tai kõrgliigameeskonnaga Army United FC.

Aiamaa, saunamälestused ja Army vs Police

"Tai liigasse sattusin paljuski juhuste kokkusattumisel. Sain ühe agendi kontaktid, kes mind sinna testima aitas. Testimisperiood õnnestus ja nii kirjutasingi aastase lepingu," rääkis väravavaht tollal Soccernet.ee-le. "Tai liigat võtan kohana, kus tahan olla. Pole vaja hüpata enam kuhugi. Naudin seda, mis siin toimub."

Kütiga samal ajal jahtis Taist lepingut ka 20 korda Eesti koondist esindanud ründaja Oliver Konsa, kelle liitumisest INSEE Police United FC-ga jõudis mitu portaali juba isegi avalikkust teavitada. Viimasel hetkel mõtles sealne treener aga ümber ja Konsa naasis Eestisse, kus tema jalgpallurikarjäär sama aasta sügisel ootamatu ja järsu lõpu sai.

Omapärase kogemuse noppis jalgpallurielust kaasa ka Sergei Hohlov-Simson, kes mängis 2000. aastal esmalt kaks kuud Iisraeli kõrgliigas Kfar Saba Hapoelis ning seejärel tugevuselt kolmandas liigas Tayiba Hapoelis. Kõrgliiga taset hindas ta toona kõvaks, tugevuselt kolmas liigagi ei olnud samuti palju kehvem.

Foto: Hendrik Osula

"Tempo on kiire ja võitlusvaim tasemel. Ainus tõsine erinevus seisneb väljakute kvaliteedis. Mõned teise liiga platsid – sealhulgas Tayiba muru – meenutavad pigem aiamaad," naeris 52 korda Eesti rahvusmeeskonna särki kandnud Hohlov-Simson 2000. aastal Eesti Päevalahele antud intervjuus. "Samuti nõuab aega siinsete inimeste korratusega harjumine, segadus kajastub nii tavaelus kui jalgpallis. Mängueelsetel koosolekutel ei räägita vahel midagi asjalikku ning platsil tuleb iseenese tarkusega hakkama saada."

Omamoodi probleemiga põrkus Hohlov-Simson Iisraelis aga siis, kui jutuks tuli Eesti koondis. Nimelt olid eestlased 1999. aastal piinlikul moel Iisraelilt 0:7 kolki saanud. "Too häbiväärne saun teeb minugi elu raskemaks – katsu sa selgeks teha, et oled tõsine jalgpallur, kui sinu rahvuskoondis Iisraelile seitsme väravaga kaotab!" muigas Hohlov-Simson.

Lõpetuseks aga üks kurioosumite kilda liigituv seik, mis kantud küll hoopis saatuse keerdkäikudest, mitte klubivahetuse tavaloogikast. Sõja-aastad pillutasid esimese vabariigi aegse koondise mööda ilma laiali, paljudelt röövis sõda elugi. Kuus korda Eesti särki kanda jõudnud Martin Jensen aga pääses ning jõudis Kanadasse, vedades seal aastaid saarlastele toetunud Toronto Kalevi meeskonda.

Samal moel on elu viinud eestlasi vutti mängima pea kõikjale üle maailma, alustades Gibraltarist ning lõpetades Austraalia ja Põhja-Ameerikaga. Ent nagu öeldud, selle ülevaate esmane eesmärk oli heita pilk esiteks koondislastele ning teiseks üleminekutele, kus esikohal jalgpall. Millised põnevad peatükid kirjutab Eesti vutiraamatusse juurde tandem Anier-Koskor, näeme peagi. 

Eestlaste käigud põnevatesse paikadesse

  • Henri Anier – Lõuna-Korea (Suwon FC, 2019)
  • Martin Reim – Lõuna-Korea (Busani Icons, 2001)*
  • Tristan Koskor – Indoneesia (Padangi Semen, 2019)**
  • Martin Vunk – Indoneesia (Jakarta Persija, 2014-15)
  • Andres Oper – Hiina (Shanghai Shenhua, 2009)
  • Raio Piiroja – Hiina (Chengdu Blades, 2013)
  • Taavi Rähn – Hiina (Tianjin Songjiang ja Hunan Billows, 2011-13)
  • Vladimir Voskoboinikov – Hiina (Qingdao Hainiu, 2014)
  • Oliver Konsa – Tai (Insee Police United, 2012)*
  • Vjatšeslav Zahovaiko – Kuveit (Al Kuwait Kaifan, 2007), Portugal (Leiria, 2010-11)
  • Joel Lindpere – Norra (Tromsö, 2007-09), USA (New York Red Bulls ja Chicago Fire, 2010-13)
  • Kaimar Saag – Fääri saared (B36 Torshavn, 2018)
  • Sergei Hohlov-Simson – Iisrael (Kfar Saba Hapoel ja Tayibe Hapoel, 2000-01)
  • Albert Prosa – Malta (Valletta, 2018)
  • Kristen Viikmäe – Malta (Marsaxlokk, 2006)*

* testimine

** üleminek klubi poolt ametlikult kinnitamata

10 kommentaari

REGISTREERITUD (0)
ANONÜÜMNE (10)

Kommentaare ei ole.

Sisene
Anonüümseks kommenteerimiseks vajuta siia.
EUROLAHINGUD
Suluseisuvärav päästis Saksamaa jalgpalli au; Itaalial nii hästi ei läinud  (videod!)
ESILIIGA
SILM PEALE!
Floras käib Liivaku ja Sorga vahel armutu duell esiründaja tiitli nimel. Henn: keeruline on jätta pingile 4 väravat löönud mängija
SILM PEALE!
Floras käib Liivaku ja Sorga vahel armutu duell esiründaja tiitli nimel. Henn: keeruline on jätta pingile 4 väravat löönud mängija (13)
Soccernet.ee jalgpallisaate "Silm peale!" juubelimaigulises kümnendas osas on luubi all Frank Liivaku ja Erik Sorga duell Flora esiründaja koha nimel.
 
Saliste ja Tekko ristasid piigid juba enne nädalavahetuse madinat. Kumb on parem kohtunik?
SILM PEALE!
Saliste ja Tekko ristasid piigid juba enne nädalavahetuse madinat. Kumb on parem kohtunik? (0)
Soccernet.ee jalgpallisaate "Silm peale!" juubelimaigulise kümnenda osa "Ole kohtunik!" rubriigis ristavad piigid mehed, kes lähevad nädalavahetusel vastamisi ka palliplatsil.
Maradona võitlus kartellide külje all
TOIMETAJA VALIK
RISTNURK
VIIMASED PILDIGALERIID