Ei videokohtunikule, ei Suurele Vennale jalgpalliplatsil! (4)

Indrek Schwede. Foto: Jana Pipar

Maailmajagude karikaturniiri suurim jututeema oli videokohtunike töö ja selle uuenduse õigustatuse küsimus. Nagu ikka, jagunevad arvamused suures plaanis kolmeks: ühed on poolt, teised vastu, kolmandatel pole arvamus välja kujunenud.

Artikkel ilmus esialgselt ajakirja Jalka augusti numbris.

Pooldajate põhiargument on ajaga kaasa sammumine: kui tehnoloogia abil on võimalik muuta kohtuniku otsused õiglasemaks, oleks rumalus seda mitte teha. Vastaliste põhiargument on see, et mängukatkestused rikuvad matši rütmi. Sageli lisatakse ka, et hoolimata tehnoloogilisest arengust peaks jalgpall jätkama traditsioonilises võtmes ja kohtunike eksimused on osa mängust.

Pooldajate seisukoha kõige nõrgem koht on asjaolu, et nad näevad jalgpallis pelgalt tippsporti. Muidugi on jalgpall ka seda ja eriti tippjalgpall on tippsport. Aga jalgpalli, mida peetakse mängude mänguks ja isegi palju enamaks kui lihtsalt mänguks, ei tohiks vaadata nõnda kitsalt. Jalgpall, spordialade kuningas, seisab muust spordist eraldi ehk nagu on kujundlikult võrreldud: tegemist on suurest maakerast suurema väikese maakeraga. Väga paljudes riikides nõnda ju ongi: kõigepealt on jalgpall, siis ei ole mitte midagi ja siis on kogu muu sport.

Mis on andnud jalgpallile sellise erilise positsiooni? Vastuse saamiseks peame vaatama ajalukku.

Jalgpall hakkas inimesi oma lihtsuses eri kontinentidel võluma siis, kui riikide ja rahvaste arengus tõusis esiplaanile rahvuslus ja identiteediloome. Näiteks Lõuna-Ameerika kaks suurt – Brasiilia ja Argentiina – võtsid 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses mujalt maailmast vastu suure immigratsioonilaine.

Urbaniseerumisega samal ajal oldi olukorras, kus plahvatuslikult kasvavates linnades olid koos inimmassid, kel puudus ühine enesemääratlus. Nüüdisaegse riikluse tekkimine pidi leidma identiteediprobleemile vastuse ka Euroopas. Jalgpall osutus siin tõhusaks abimeheks. Ühest küljest pakkus ta (välis)maalt linnadesse tööd otsima tulnuile kohalikule jalgpalliklubile kaasa elamise poolest samastumisvõimalust. Teisalt hakkas ta eriti immigratsioonilaine alla sattunud riikidele pakkuma võimalust vormida koondisele kaasaelamise kaudu uue riigi ja kujuneva rahvuse identiteeti. Ka sisserändamisest puutumata riigid tegid 20. sajandi alguskümnenditel läbi rahvusluse kasvu ning sport ja eelkõige jalgpalli rahvusmeeskonnad aitasid kaasa riigiühtsuse tekkimisele ja vastandumisele teiste rahvastega.

Jalgpall oma lihtsate ja arusaadavate reeglitega ning masse vangistava emotsionaalsusega haaras teiste spordialade eest kõrgeima poodiumiastme ja kinnistus eelkõige Euroopa, Lõuna-Ameerika ning läinud sajandi viie- ja kuuekümnendatest alates ka Aafrika rahvaste enesemääratluse oluliseks osaks. Enamikus nende kontinentide riikides läbib jalgpall ühiskonda nii horisontaalselt kui ka vertikaalselt – keegi pole jalgpallist puutumata olenemata positsioonist sootsiumi sees.

Sergei Zenjov oli Eesti esimene jalgpallur, kes osales mängus, kus olid videokohtunikud. Mängu peakohtunik Szymon Marciniak tühistas tehnoloogia abil kaks Cracovia väravat. Aega võttis see mitmeid minuteid. Foto: cracovia.pl

Jalgpall ja elu ongi ebaõiglased

Jalgpalli võlu üks oluline komponent on tulemuse etteaimamatus. Ikka see tuntud jutt, et igal meeskonnal on võimalik oma puudujääke varjata ja kompenseerida neid teiste omadustega. Allajäämist tehnikas ja taktikas võib tasakaalustada füüsilise vastupidavuse ja tahtejõuga. Muidugi ei õnnestu see alati, sest suurem meisterlikkus pääseb 90 minuti jooksul suure tõenäosusega maksvusele. Aga alati on kõigil võimalus ja jalgpalli ajalugu on täis näiteid, kuidas nõrgem meeskond on valmistanud üllatuse, mis teistes sportmängudes on sisuliselt võimatu. Kui sa ikka palli üle võrgu korralikult servida ei suuda, täpseid tõsteid, ajastatud lööke ja blokitegemist ei valda, ei ole võimalik seda kompenseerida ka tahtejõu ja tati abil. Teistes maailmas tunnustatud sportmängudes võidab eeldatavasti tugevam, jalgpallis on õnne ja juhuse osakaal aga tohutu. Selles on suur osakaal ka kohtunikul. Kui ütleme, et jalgpallis võib kõike juhtuda, siis hõlmab see ka kohtuniku ebaõigeid otsuseid, mis on jalgpalli võlu üks komponente.

22 lakkamatus liikumises ja üksteisega kokkupõrkava mängija jälgimine ning otsustamine, kes, millal ja mis ulatusega vea tegi, on raske ülesanne. 90 minuti jooksul ainult õigete otsuste tegemine on sisuliselt välistatud. Mängus liiguvad kärmelt pall ja mehed ning olukorrad vahelduvad kiiresti. Alati ei ole kohtunik(ud) parimal positsioonil, et situatsiooni hinnata. Sageli ei aita televaatajat isegi mitmekordne videokorduse ülevaatamine, et mõista, kes kellele vea tegi. Mis siis rääkida mängumöllu keskel toimetavast kohtunikust. Aga nii on see siiani olnud ja mäng kui selline on ainult võitnud!

Just asjaolu, et kohtunik ja tema eksimused on mängu osa, on aidanud jalgpallil olla ettearvamatu süžeega etendus. Just see on põhjus, miks jalgpalli võrreldakse elu endaga. Ohkame ju kõik aeg-ajalt, et elu on ebaõiglane! Kord on meil õigus, sest vahel oleme terve ühiskonnana pidanud tõdema, et suured sulid sõidavad tõepoolest tõllas ja väikesed ripuvad võllas, ning mõnikord puudub meil endil erapooletu silm ja enesekriitika. Samasugune on jalgpall: vahel on kohtunik rängalt meie kahjuks eksinud ja see on mõjutanud tulemust, vahel on lihtsalt hea süü kellegi teise kaela veeretada. Ärgem unustagem, et mõnikord eksib kohtunik ka meie kasuks! Kirjeldasin praegu olukordi, kui kohtunik on erapooletu ja aus ning eksib tahtmatult. Mõistagi on olemas ka erapooletuid kohtunikke, kes soosivad üht osapoolt teadlikult. See on kibe tõde. Aga seegi mahub definitsiooni alla, mille järgi jalgpall on elu peegel.

Videokohtunikud on toonud mängu suured pausid ja arusaamatused. Möödunud nädalavahetusel peetud Hollandi superkarikas oli taas näide sellest, kuidas VAR mängu ebaloogiliste pausidega rikub ja tagantjärgi midagi heastada püüab. Foto: MLS (arhiiv)

Suund veatu mängija ja publiku poole

Videokohtuniku kaasamine tähendaks, et jalgpalliarendajad mõtlevad ainult tippspordi peale. Nende fookuses on minimeerida kohtunike vead tippjalgpallis, muuta see õiglasemaks. Nii nagu videokohtunikud on muutnud õiglasemaks paljude teiste spordialade arbiitrite otsused (mänguseisakute hinnaga, mis on nagunii neile aladele omased). Aga jalgpall pole pelgalt tippsport, nagu on seda kõik teised alad. Jalgpall on elu koos oma lõppematu ebaõiglusega, millega me päevast päeva silmitsi seisame ja hakkama püüame saada.

Kui me nivelleerime jalgpalli videokohtunike ja õigluse hinnaga samale tasemele teiste spordialadega, kaotab jalgpall pikemas perspektiivis väga palju oma erilisusest teiste alade seas. Ta astub oma kõrgelt pjedestaalilt teiste alade kõrvale. Videokohtunike rakendamine on suur samm ja veelgi suurem on vastutus selle sammu eest, mis muudab jalgpalli olemuslikult: muudab ta õiglasemaks, kuid vaesemaks, ega anna põhjust võrrelda seda suurt mängu eluga. Meile ei meeldi, kui elus jälgivad meid kaamerad ja Suur Vend, olgugi et nad väidetavalt turvavad meid. Videokohtunikud jalgpalliväljakul on Suur Vend.

Elu on hulga lõbusam, kui saame tribüünil ja ekraani vahendusel jälgida sulipoiste katseid meelitada välja vigu ja kaarte vastastele ning penalteid oma meeskonnale. Mängijate ja kohtunike psühholoogiline duell on põnevam kui mängupaus, mille eesmärk on saada teada, kas oli suluseis, kas väravalöömise järel tekkinud puntratants oli asja eest või mitte, kas rohelises särgis pallur tegi kollase või punase kaardi väärilise vea. Ehe elu ilma Suure Vennata on igal juhul parem kui "õige" otsus, mis teenib üksnes tippspordi huve.

Jalgpall on mahukam kui tippsport, sisaldades lugusid, legende ja müüte ammu peetud vastasseisudest, mille osatäitjad on olnud ka kohtunikud. Väga palju jalgpallimütoloogiast oleks olemata või märkimisväärselt verevaesem, kui kohut mõistaks perfektne videoaparaat. Sest küsigem edasi: kui eesmärk on veatu kohtunik ja kohtumõistmine, siis miks ei peaks püüdlema veatute ja täiuslike mängijate poole? Need saaks vormida tänapäeva tehnoloogia abil. Robotid mängivad ja mõistavad kohut. Sealt edasi peaks liikuma veatu pealtvaataja poole. Ka neid saab valmistada tehnoloogia abil. 

Kommentaarid

tont   •  
Tasa!
otsustab niikuinii FIFA
aga mitte mingi kraksuja Jalkast...
volodja   •  
otsused peaksid tulema sekundi murdosa jooksul. Nt nagu hokis, kui lüüakse värav, hakkab tuluke vilkuma. Suluseisu puhul võiks samuti kosta mingi sireen vms. Lihtne. Tippjalgpallis.
pm   •  
Kui võrrelda jalgpalli eluga, siis elu ongi muutunud selle saja aasta jooksul märgatavalt - siit järeldus, et ka jalgpall peab muutuma. Jalgpall peab ka lõpuks 21. sajandisse jõudma.
Lynn Libbrecht   •  
• Thank you for your information that you've shared. It's really helpful for me.
http://emailsignupguide.com/hotmail-sign-up

Sisene
Enne kommentaari avaldamist tutvu Soccernet.ee kommentaaride hea tavaga.
Kristjan Jaak Kangur | 20 minutit näopeksu ja talutav kaotus Soomele – Eesti jalgpalli väärikuse uued mõõdupuud?
KUIDAS EDASI?
MÄNGIJATE MÕTTED
NAISTE JALGPALL
NAABRITE DUELL
HOOAJA EELVAADE
Saku astub hooajale vastu nii Rogicilt kui ka Arbeiterilt korjatud nippidega
JALKAJUTTE
UUE HOOAJA OOTUSES
Ajaloolise hooaja järel treeneritetiimi välja vahetanud Tammeka sihib taas medalit.
RISTNURK
 
Jalgpalluritel on ikka süda sees
TOREDAD VIDEOD
Jalgpalluritel on ikka süda sees (0)
 
Oeh, mis siin toimub?!
JALGPALLIMOOD
Oeh, mis siin toimub?! (0)
 
Võistkond
M
V
V
K
VV
P
1.
Tallinna FCI Levadia
3
3
0
0
14:0
9
2.
Paide Linnameeskond
3
3
0
0
8:2
9
3.
Nõmme Kalju FC
3
2
1
0
9:0
7
4.
Tartu JK Tammeka
3
2
1
0
7:1
7
5.
Tallinna FC Flora
3
1
1
1
5:4
4
6.
Pärnu JK Vaprus
3
1
0
2
3:6
3
7.
JK Tallinna Kalev
3
0
2
1
3:5
2
8.
FC Nõmme United
3
0
1
2
1:5
1
9.
FC Kuressaare
3
0
0
3
2:15
0
10.
JK Narva Trans
3
0
0
3
0:14
0
SOCCERNET TV
VIIMASED PILDIGALERIID