Eintrachti võrku sahistanud Sinjavski: kui Vassiljev palli saab, siis ta ka näeb sind ja söödab (2)
Euroopa liigas Frankfurdi staadioni iluväravaga vaigistanud ning tänavuse aastaga Eesti A-koondisesse tõusnud Vlasi Sinjavski rääkis saates "Balaball" selle sama värava löömisega kaasnenud emotsioonidest, näiteks sellest, miks ta oma tabamusi üldjuhul väga ülevoolavalt ei tähista.
Ühtlasi selgus saatest, et kui Narvas sündinud, ent vahepeal Tallinnas Legioni ja Puuma eest mänginud Sinjavski 2015. aasta suvel Transi eest Premium liigas debüteeris, sai ta lepingu sõlmimise järel igakuiselt vaid 150 eurot. "No see ei olnud päris nagu leping, pigem stipendium," meenutas Sinjavski profikarjääri esimesi samme.
Puuma-aegadest on Sinjavskil aga meeles mäng, millel on kindel koht Eesti jalgpallifolklooris. Nimelt otsustas Puuma väravavaht Vitas Mališauskas kohtumises Vändra Vaprusega pärast tema selja taha löödud viiendat palli, et talle aitab, ning kõndis kaaslastele ütlemata väljakult lihtsalt minema. "Mängisime palli keskelt lahti, keegi andis tagasisöödu ja avastas, et väravavahti polegi. Aga seal seisis juba Rameš, kes püüdis palli lihtsalt sülle," meenutas Sinjavski kaitsja Rameš Mamedovi improviseeritud tõrjet, mis lõppes otse loomulikult punase kaardi ja penalti määramisega.
Transis veedetud poole hooaja järel siirdus Sinjavski Nõmme Kaljusse, kuid seal nappis tal mänguaega ja ta palus ise võimalust minna laenule Viljandi Tuleviku ridadesse. Kaljule naasmise järel hakkas tal jooksma kolmeaastase lepingu viimane aasta, kuid reeglite järgi võib mängija kuus kuud enne selle lõppu juba teiste klubidega läbirääkimisi pidada. Sinjavskist huvitus Flora ning ääreründaja koliski poole hooaja pealt nende ridadesse, kuna Kalju ja Flora jõudsid omavahel kompensatsioonis kokkuleppele.
"Kaljus suhtuti minusse hästi. Aga treener mind justkui ei märganud. See muidugi on normaalne, juhtub, aga ma lihtsalt ei klappinud kuidagi tema jalgpalliga. Mina tahtsn äärelt vastaseid ette võtta, tema nõudis palli edasisöötmist…" kirjeldas Sinjavski.
Koos saatejuhi Ivan Špoliga prooviti ka penaltilöömise täpsust – väravas seisis seejuures Flora poolkaitsja Vladislav Kreida! – ning räägiti suhetest Aivar ja Pelle Pohlakuga. "Olen mõlemaga tegelikult väga vähe kohtunud. Floras ei käi president riietusruumis. Eintrachti mängul oli ta kohal, tervitasime," kirjeldas Sinjavski.
Loomulikult tuli juttu ka Saksamaal löödud väravast, millega Sinjavski vaigistas paugupealt 48 000 pealtvaatajat. "Kui Kostja Vassiljev palli saab, siis on 90% tõenäosus, et ta näeb su liikumist ja sulle ka söödab. Nägi ja söötis. Võtsin parema jala peale ja lõin. Iga kord ei lähe sisse, seekord läks! Ega mängu ajal ei mõtle, et nüüd on hea löögikoht. Mingeid mõtteid ei ole peas, tegutsen intuitiivselt."
Aga miks Sinjavski värava peale üldse ei juubeldanud? "Sõbrad ju kõrval hõiskasid! Hinges oli mul ka mõistagi rõõm, aga kui vaatate, siis ega ma Eestis ka väravate järel ringi ei jookse. Hoian emotsioonid endas. Ja noh, oleks olnud 90. minuti võiduvärav, küll siis oleks rõõmustanud. Suure tabloo pealt vaatasin kordusi, aga seda nüüd ka ei olnud, et vaat kus panin hästi!"
Lisaks rääkis Sinjavski, et Maardu ja Saksamaa vastu mängimine võib olla igati sarnane – und ei tule kummagi järel poole ööni. Vabal ajal loeb ta Gogolit, Dostojevskit ja Nabokovit, Wilde’i ja Stephen Kingi, kuid leiab aega ka videomängudeks – ajal, mil Sinjavski jalgpalli veel ülitõsiselt ei võtnud, oli ta Xboxil UFC 2 mängides enda sõnutsi kogu maailmas saja parema seas. Samuti ütleb Sinjavski elukaaslane Ilona saates ausalt välja, mis on jalgpalluriga koos elamise juures kõige hullem – nimelt kunstmurugraanulid kogu elamises.
Vaata saadet siit:
1. Tippliigad, mis tema meelest ta mängustiiliga sobivad, on Hispaania ja Holland.
2. Lemmiktiim on Arsenal, aga suuremat sorti fänn ta pole. Kunagi meeldis Özil, praegu lemmikuid väga pole.
3. Tüdruksõbra väitel valmistub mängudeks alati põhjalikult - ei passi telefonis, telekas, ei mängi pleissi.
