Eksklusiiv: Flora koolist MLS-i skautide silma alla (7)

Märten Pajunurm kannab Longwood Lancersis särki numbriga viis. Foto: ErakoguTallinna FC Flora kasvandik, endine noortekoondislane ja FC Kuressaare mängija Märten Pajunurm siirdus 21-aastaselt suure lombi taha USA-sse, et saada majandusalane haridus ning astuda jalgpallikarjääris samm edasi.

Saaremaa juurtega Rapla poiss oli 2013. aasta alguses lähedal FC Flora põhimeeskonnaga liitumisele. Sealt tuli aga tagasilöök ja suvel siirdus ta Kuressaarde, kus eelnevalt poolteist hooaega tegusid oli teinud.

2012. aastal kodusel U-19 vanuseklassi EM-finaalturniiril koos Karol Metsa, Artur Pika, Brent Lepistu, Karl-Eerik Luigendi, Andreas Raudsepa, Artur Rätteli, Hannes Anieri ja mitme teisega Arno Pijpersi hoolealuste alla kuulunud äärekaitsja jätkab nüüd karjääri USA-s, kus loodab sammu edasi astuda.

Nimelt sai ta jalgpallistipendiumi Virginia osariigi Farmville'i nimelise linna Longwoodi ülikoolilt. Longwood Lancersi nimeline vutimeeskond heitleb sealses kõrgeimas üliõpilasliigas, millel hoiavad silma peal ka USA kõrgliiga MLS-i skaudid. Võistkond on rahvusvaheline ja treenergi toodud Inglismaalt.

Kaks ja pool nädalat tagasi istusid Tallinnas lennuki peale ja lendasid Ameerika Ühendriikidesse, et mängida jalgpalli ja saada kõrgharidus. Millised esmamuljed sealsest ühiskonnast ja elust on?
Nüüdseks olen siin juba mõnda aega viibinud ning muljed on väga positiivsed, inimesed on ülimalt avatud ja külalislahked, neile pakub suurt huvi nii kaugelt tulnud inimene. Virginia osariik on majanduslikult üks USA tugevamaid ja on näha, et inimesed on siin eluga rahul. Ülikool on USA mõistes väike, suurusjärgus 5000-6000 õpilast, kuid tänu sellele saab siin iga õpilane rohkem tähelepanu ja keskendutakse palju koostöö arendamisele läbi erinevate grupitööde.

Jalgpalli hakkad mängima Longwoodi ülikooli eest. Räägi, kuidas üldse sinna sattusid?
Mõte Ameerikasse ülikooli jalgpalli mängima tulla oli juba ammu ning kuna lõpuks ma Floras ikkagi läbi ei löönud, siis tekkiski variant USA poole vaadata. Alustasin asjaajamist eelmise aasta detsembris ning selle aasta juulikuus sain alles lõpliku kinnituse oma tuleku kohta. Alguses oli suureks abiks Antti Arst, kes on minu teada esimene ja kuni minuni ainukene Eesti jalgpallur, kes teeninud stipendiumi ja mänginud USA kõrgeimas üliõpilasliigas (NCAA Division 1 - K.E.).

Alustuseks pidin tegema mängija CV ja video ning saatsin selle erinevatele esimese divisjoni kooli treeneritele. Sealt tekkisid juba kontaktid ja edasine suhtlus, kuni lõpuks jäi sõelale Longwood University, kelle kool ja jalgpallialane projekt ja treenerid tundusid parima valikuna. Asjaajamine võttis tohutult aega, kuid lõpuks ma kohale jõudsin, lisaks minule toodi Euroopast veel kolm mängijat - üks Rootsist (Fredrik Rahm, kes mängis koos eestlase Siksten Kasimiriga Hudiksvallis - K.E.), üks Norrast, kes on mänginud sealses esiliigas ja üks Hollandist.

Viimases Kure trennis andis klubi tegevjuht Martti Pukk Pajunurmele USA-sse kaasa klubi särgi ja joogipudeli. Foto: FC Kuressaare FacebookMilline on Longwood Lancersi meeskonna tase ja kellest võistkond koosneb?
Võistkonna tase on väga hea. Oskasin oodata ülimalt võitluslikku ja kõrge tempoga mängu, kuid ka poiste tehniline pagas on väga heal tasemel. Treeneriteks on meil kaks inglast ning mõlemad on kõrgelt haritud ja väga hea tasemega. Lisaks on meil olemas füsioterapeudid ja muud abilised. Igal treeningul viibib lisaks mängijatele vähemalt kuus inimest ning treeningud on väga läbimõeldud ja professionaalsed. Lisaks teeme koostööd ka spordiarstiga, et jälgida kuidas treeningud on mõjunud ja kuidas muuta treeningprotsessi efektiivsemaks ja tõsta aeroobset võimekust.

Suurem osa tiimist on pärit siitsamast Virginia osariigist, kuna tegu on väga suure osariigiga - siin elab 8,2 miljonit inimest -, aga lisaks minule on üks mängija Rootsist, üks Norrast, üks Hollandist, üks Inglismaalt ja kaks poissi on Walesi päritolu. Lisaks neli aafrika päritolu mängijat, kellest kolm on Nigeeriast ja üks Kongost. Seltskond on üpris rahvusvaheline, kuid kogu tiim on ülimalt ühtne ning meie peamine moto on "family" (inglise keeles "pere").

Kui mitu korda nädalas trenni teete?
Esimesed 10 päeva tegime kaks korda päevas trenni ja 10-12 korda nädalas, aga nüüd hakkas kool pihta ja teeme ühe korra päevas. Tõstmispäevadel on kaks trenni päevas. Iga nädal on meil üks vaba päev ning ülejäänud päevad on kas trennid või mäng.

Sa ise oled esindanud Eesti noortekoondisi, kas mõnel meeskonnakaaslasel on ka taolist rahvusvahelist kogemust?
Meie põhiväravavaht on El Salvadori U-20 koondise väravavaht ning temal on kõvasti rahvusvahelist kogemust. Osales ka 2013 U-20 MM-il Türgis, kus võitsid alagrupis Austraaliat, aga kaotasid Kolumbiale ja Türgile. Meie Eestiga kahjuks U-19 EM-ilt sinna kvalifitseeruda ei suutnud. Teiste mängijate kohta ei ole kuulnud, et keegi veel oleks rahvusvahelisel tandril oma kodumaad esindanud.

Oled võistkonnaga praeguseks kaks treeningmängu pidanud. Kuidas need läksid ja kui tugevad vastased olid?
Mõlemad mängud olid meist eeldatavalt palju tugevamate vastaste vastu, kuid enamus ajast suutsime väga head mängu näidata. Esimene mäng oli laupäeval koduväljakul ning kuigi läksime kaks korda juhtima, lõppes mäng seisul 2:2. Enda mängus oli parandamisruumi, kuid üldises pildis sain hakkama. Teine mäng oli esmaspäeval ühe jalgpalli mõistes tippülikooli William & Mary vastu, kes suutsid eelmisel hooajal kahel korral võita riigi parima reitinguga võistkonda. Alustasime suurepäraselt ning kogu esimene poolaeg näitasime väga head mängu ning kontrollisime, mis väljakul toimus. Vaheajale läksime teenitult 1:0 eduseisus, kuid teisel poolajal meeskonna mäng lagunes ning lõppseisuks jäi 1:4.

Arvatavasti oli ärakukkumise põhjuseks väsimus, kuna ühepäevase vahega 90 minutit oma parimat mängu näidata on ikkagi väga raske. Õnneks oli siiski tegu hooajaeelse mänguga ning laupäevaseks hooaja esimeseks mänguks (30. augustil kohtutakse Virginia Military Institute'iga - K.E.) on võistkond konditsioonis tagasi ning ootan suure huviga, mida me sellel hooajal korda suudame saada. Potentsiaali on igatahes võistkonnal kõvasti ja usun, et parimad koolid ei ole meist kaugel ees.

Kuhu julgeksid oma praeguse meeskonna Eesti liigasüsteemis paigutada?
Sellisele küsimusele on alati väga raske vastata, aga olles olnud viimaste aastate jooksul osaline nii Esiliiga võistkondades, Premium liiga alumises tabeliotsas Kurega kui ka Floraga saanud tunda, mis on profijalgpall, julgeksin öelda, et meistriliiga alumises otsas saaksime hakkama. Füüsilisuse ja kiiruste poole pealt peaksime natuke tugevamad olema, aga kuna tiimi keskmine vanus on 20, siis mängu intelligentsuses saame veel palju juurde panna. See tase ei ole ka imekspandav, sest siin on olemas kõik võimalused jalgpallis läbi lüüa ning käib igapäevane professionaalne töö ja paljudel mängijatel võistkonnas on ambitsioon saada profijalgpalluriks.

Lancersi staadioni muru on ameerikalikult kaunistatud. Foto: Longwood Lancersi FacebookKui suur huvi USA-s ülikoolijalgpalli vastu on? Palju teil mängudel publikut käib? Kui palju hoiavad MLS-i klubid sellel silma peal?
Täpset huvi on veel raske välja tuua. Meie esimest kodumängu oli vaatamas umbes 250-300 inimest, aga näiteks ühe kooli, millega kaua kontaktis olin, keskmine publik eelmisel hooajal oli üle 3000, parimal mängul 6000. USA-le omaselt on siin kolm suurt spordiala, millest Ameerika jalgpall on kõige suurema publikuhuviga, lisaks meelitavad tohutud massid kohale ka korvpall ja pesapall. Mitmendaks tavaline jalgpall selles reas jääb, ei oska täpselt öelda, kuid USA on nii suur riik ja ülikoolide turustamispool on sellisel tasemel, et publikut jätkub pea igale poole.

Division 1 tegemistel hoiavad kindlasti kõik MLS klubid silma peal, sest siin on sarnane süsteem teiste suurte aladega, kus tiimidel on draftiõigused ja iga hooaeg valitakse mitmekümned mängijad sellel moel MLS-i võistkondadesse. Aga üldiselt selleks, et nende silma alla üldse pääseda, peab võistkond oma konverentsi võitma, et pääseda üleriigilisele NCAA finaalturniirile (esimeses divisjonis on 24 konverentsi, finaalturniirile pääseb 48 meeskonda, Pajunurme klubi kuulub Big South konverentsi, kus on 11 meeskonda - K.E.). Seal on kindlasti juba kõik klubid esindatud vaatlejatega.

Tulles tagasi kodumaa teemadele, siis sa oled Floras oma jalgpallihariduse saanud. Kui palju see kripeldab, et esindusmeeskonnas läbilööki ei tulnudki?
Floras alustasin jalgpalliteed juba 7-aastaselt, täpsemalt siis Raplas, mis oli Kehtna jalgpallikooli üks osa. Olles klubis veetnud 12 aastat, oli suurepärane tunne pääseda esindusmeeskonna juurde, kuid tagantjärgi midagi kahetseda pole mõtet. Tänu sellele avanesid mulle täiesti uued võimalused ning praeguseks olen välja jõudnud Ameerika Ühendriikidesse, mis on omaette saavutus ja fantastiline kogemus, mis tuleb edasises elus kindlasti kasuks. Kõik läheb nii nagu minema peab, tähtis on hinnata seda teekonda, kuhu satud, mitte jääda järgi mõtlema nendele, mis oleks võinud olla.

Ühesõnaga vaatad sa positiivselt ka 2012. aasta U-19 finaalturniirile, kus kuulusid küll Eesti koosseisu, aga väga mänguaega ei saanud? Või hinges natuke ikkagi kripeldab?
Usun, et see oli tervele meeskonnale suurepäraseks kogemuseks ning kes teab, millal tekib mõnel Eesti võistkonnal taaskord võimalus osaleda finaalturniiril. Loodetavasti juba lähiaastatel. Muidugi oleks tahtnud rohkem mänguaega, aga viimases mängus Hispaaniaga ma lõpuminutiteks siiski väljakule pääsesin ning sain olla osaks sellest ajaloolisest kogemusest.

Kuidas oma Kuressaares veedetud aja kokku võtaksid? 2011. ja 2013. aastal mängisid hooaja teised pooled nendega, 2012. aastal aga täis hooaja meistriliigas. Tänavu Esiliigas. Jääd rahule selle ajaga?
Kuressaares oldud ajaga jään väga rahule, mind usaldati algusest peale ning see andis kõvasti enesekindlust ja aitas arengule kaasa. Parim hooaeg oli kindlasti 2012, kus sain teha täishooaja meistriliigas ning suutsin ka 5 väravat oma nimele saada ja võtsime nii mõnedki tähtsad punktid ka ülemise otsa võistkondadelt.

Kas eelmise hooaja järel Esiliigasse langedes oli uue koduklubi otsimine ka päevakorras?
Oleks kindlasti olnud ka variant meistriliigas jätkata, kuid otsustasin jätkata Kuressaares ning olla neile võimalikult kasulik, et võistkonna verevahetus sujuvamalt läheks. Olen ikkagi saare juurtega ning see klubi on mulle piisavalt südamelähedane, et lihtsalt meistriliigas mängimise pärast mitte klubi vahetada.

Märten Pajunurm viimasel Aastalõputurniiril. Foto: Gertrud AlatareKure särgis õnnestus sul 78 mängu jooksul lüüa 10 väravat, mis on kaitsja jaoks küllaltki korralik number. Kui palju terve oma jalgpallurikarjääri jooksul oled tähelepanu pööranud ja harjutanud karistuslööke ning penalteid, kust suurem osa sinu viimaste aastate tabamustest on sündinud?
Olen neid harjutanud pidevalt ja läbi aastate, väravate löömine on mulle alati meeldinud, kuigi kaitsjana ei saa see olla peamiseks eesmärgiks. Treeningute lõppedes üritan alati mõnda nendest elementidest lihvida.

Kas oma tugevaks küljeks peadki head ja täpset jalga ning panust rünnakul või mida ise oma trumpidena näed?
Ma arvan, et söödu- ja löögioskus on kindlasti üks minu tugevamatest külgedest.

Millised aga su nõrkused on, mille kallal on kõige rohkem tööd vaja teha?
Kindlasti proovin arendada oma kiiruslikke võimeid nii palju kui võimalik ning lisaks pean muutuma mängus agressiivsemaks, et teha ründajate elu võimalikult raskeks. Kõikides elementides annab juurde panna, aga hetkel keskendun kõige rohkem nende arendamisele.

Küllaltki suur kollaste kaartide arv sinu teenistuslehel on kaitsja paradoks?
On küll mõningaid näiteid tippkaitsjatest, kes peaaegu kunagi ei saa kollaseid kaarte, kuid arvan, et vahel peab kollaseid kaarte võtma. Kasvõi mängutempo rahustamiseks, et võistkond saaks taas mängu tagasi. Probleeme pole sellega esinenud ning mänge olen pidand kaartide tõttu vahele jätma väga harva. Kõike tuleb teha mõistlikkuse piirides.

Kas USA-sse siirdumist pead oma karjääriredelil edasiminekuks ja näed seda võimalusena end uuesti ning ehk jõulisemaltki tõestada?
Esiliigaga võrreldes on kindlasti tegu edasiminekuga ning loen sammuks edasi, sest lisaks kõrgel tasemel jalgpallile saan siin ülikoolis õppida ning kogu süsteem toetab seda. Praeguseid treeninguid ja mängukaaslasi vaadates olen kindel, et suudan siin oma mängu arendada ja saada paremaks mängijaks.

Järgmised neli aastat oled ilmselt seoses õpingutega seotud Longwood Lancersiga? Millised su jalgpallialased ambitsioonid üldse on?
Kuna stipendiumleping sõlmitakse korraga ühe õppeaasta peale, siis võtan aasta korraga, aga suure tõenäosusega olen tõesti nendega seotud neli aastat. Oleksin sellega väga rahul, sest see keskkond siin meeldib mulle väga. Jalgpallialased ambitsioonid on endiselt olemas ning nähes, kui heasse ja arengut soosivasse keskkonda ma sattusin, siis on reaalne ka jalgpallikarjääri jätkata – selleks peame koos meeskonnaga häid tulemusi saavutama, et meie võistkond rohkem tähelepanu saaks.

Lõpetuseks kolm kiiret küsimust. Eesti meeste A-koondis alustab juba vähem kui kahe nädala pärast uut EM-valiksarja. Kuidas meil Sloveenia, Inglismaa, San Marino, Leedu ja Šveitsi vastu läheb?
Olen alati väga suur Eesti koondise fänn olnud ja viimase 10 aasta jooksul olen näinud peaaegu kõiki kodumänge ja usk Eesti koondise edusse on suur. Korra juba EM-ile pääsemisele olime lähedal ja olen kindel, et see ei jää meie läbi aegade edukaimaks valiksarjaks. Praegune grupp meeldib mulle väga ja usun, et koondis pakub seal meile nii mõnegi üllatuse.

Kes võidab tänavu Premium liiga?
Minu poolehoid ja usk kuuluvad igatahes Florale ja usun, et suudavad taaskord kaheaastase pausi järel meistriks tulla.

Kas Soccernet.ee-d ka loed?
Ütlen ausalt, Soccernet.ee on minu kõige rohkem külastatavam veebileht – pole kunagi väga suur välismaiste jalgpalliportaalide lugeja olnud ja Soccernetist olen alati vajaliku info kätte saanud.

Vaata Soccernet.ee "Eestlased võõrsil" kaardilt, kus Pajunurme uus mängupaik asub!

Märten Pajunurm
Sünniaeg: 29.04.1993 (Rapla)
Klubi: Longwood Lancers (NCAA Division 1)
Positsioon: kaitsja
Number: 5
Pikkus: 188 cm
Kaal: 82 kg

Eelnevad klubid: FC Kuressaare (ML/EL), Tallinna FC Flora II (EL), Valga Warrior (EL), FC Elva (II liiga), Flora erinevad järelkasvuvõistkonnad
Noortekoondised: U-19 11/0, U-16 1/0, U-15 2/0

7 kommentaari

REGISTREERITUD (0)
ANONÜÜMNE (7)

Kommentaare ei ole.

Sisene
Anonüümseks kommenteerimiseks vajuta siia.
SOCCERNET.EE HELIS JA PILDIS
METSA MÕTTED ROOTSIST
Suur intervjuu | Karol Mets: kõik klapib hästi, Rootsi kõrgliiga sobib mulle!
LEVADIA-KALJU
PÕNEVAT
VÄLISMAA TIPPLIIGAD
PREMIUM LIIGA
SILM PEALE!
Tartu ja jalgpallilinn? Teete nalja? Ei, Tartu ON jalgpallilinn!
SILM PEALE!
Tartu ja jalgpallilinn? Teete nalja? Ei, Tartu ON jalgpallilinn! (3)
Soccernet.ee jalgpallisaate "Silm peale!" värskes osas uurime, kas Tartust on põhjust rääkida kui jalgpallilinnast? Sõltub, nagu ikka, vaatenurgast.
 
Suure pere ainus jalgpallur Joao Neto Morelli naudib riskide võtmist
SILM PEALE!
Suure pere ainus jalgpallur Joao Neto Morelli naudib riskide võtmist (1)
Kodust ja lähedastest kaugel, sõna otseses mõttes teisel pool maakera elada on keeruline isegi siis, kui teed seda elu suurima unistuse täitmise nimel. Inglismaa kaudu Brasiiliast Eestisse jõudnud Levadia ründaja Joao Neto Morelli välismängija igapäevaelust, üksildustundest, Eesti inimestest ja sellest, miks tal puudub plaan B.
TOIMETAJA VALIK
RISTNURK
VIIMASED PILDIGALERIID
 
Võistkond
M
V
V
K
VV
P
1.
Tallinna FC Flora
11
10
1
0
35:5
31
2.
Tallinna FCI Levadia
11
9
0
2
37:9
27
3.
Paide Linnameeskond
11
7
2
2
15:6
23
4.
Nõmme Kalju FC
11
6
3
2
18:12
21
5.
JK Narva Trans
11
3
4
4
10:8
13
6.
FC Kuressaare
11
3
3
5
8:13
12
7.
Tartu JK Tammeka
11
2
2
7
15:25
8
8.
Viljandi JK Tulevik
11
2
2
7
11:24
8
9.
Maardu Linnameeskond
11
1
3
7
3:27
6
10.
JK Tallinna Kalev
11
1
2
8
5:28
5