Galatasaray ultratega Istanbuli madinat kaemas (0)
Ajakiri Jalka pühendas osa oma veebruarinumbri lehekülgedest Türgi jalgpallis toimuvale ning sealt on pärit ka järgnev lugu. Istanbuli Galatasaray ja Fenerbahce vastasseisu eripära on asjaolu, et esimese kodustaadion asub linna Euroopa osas ja teine Aasia poolel. Bosporuse lahinguna tuntud derbit peetakse Euroopa kirglikemaks. Jalka jälgis kohtumist Galatasaray ultrate sektoris.
"Unustage Glasgow. Unustage Barcelona. See (Galatasaray–Fenerbahce – toim.) on suurim derbi maailmas."
See ühe Galatasaray fänni sõnum oleks kui suunatud mulle ja Antti Kasele, kellega külastasime mullu novembris üht järjekordset madinat (siin ja edaspidi hakkame Jalkas derbisid ehk vastasseise nimetama ka madinateks – toim.). Seekord oli reisisihiks Istanbul ja meiega koos tuli maailmas ainulaadset kahe kontinendi vahelist vastasseisu vaatama ka endine jalgpallur Andres Lõhmus.
Pileteid hankides kasutasime Antti sotsiaalvõrgustiku tutvusi. Ahmed elab Põhja-Küprosel ja käib koos sõpradega Istanbulis Galatasaray mänge vaatamas. Tema abiga saime koos foto ja numbriga taaslaetavad personaalsed piletid, mis kehtivad 2024. aasta lõpuni. Türgi superliiga mänge saab külastada ainult selliste plastkaartidega. Meie piletitel on Galatasaray klubi logo.
Me ööbisime koos Ahmedi ja tema paarikümne tuttavaga samas hotellis Istanbuli keskel Taksimi väljaku kõrval. Mängupäeval lahkusime hotellist varakult. Juba kuus tundi enne avavilet murdsime endale teed läbi Taksimi väljaku lähedal paikneva vanalinna kitsaste tänavate. See on Beyoglu linnaosa, mille restoranides ja baarides olid kohad sisse võtnud Galatasaray fännid. Neid jätkus nii tänavale tõstetud laudade taha kui ka siseruumide sügavusse. Lõpuks jõudsime pärale – sisenesime restorani, tõusime krabinal mööda treppi üles teisele korrusele ja hõivasime broneeritud lauad, mille otsad ulatuvad avatud akendega terrassile. Meile kui külalistele pakuti võimalust istuda akna alla.
Restoran paikneb kohas, kust avaneb suurepärane vaade tänavale, mida mööda saabusime. Paari tunni pärast oli tänav peaaegu läbimatu. Tänavaäärsed lauad olid inimesi täis ja möödaminejad liikusid teosammul. Nende seas oli turiste, kes käsi kõrgel üleval hoides filmisid ja pildistasid.
"Meil oli ka varem laud seal all, aga see on hullumaja!" kommenteeris Ahmed. "Seal ei saa rahulikult süüa-juua, sest kogu aeg elab keegi võõras seljas."
Osa kitsal tänaval tunglejaid katsus lähemale pääseda neile aktiivsetele fännidele, kes algatasid ja püüdsid ülal hoida laulujuppe. Sealt sai head fotomaterjali. Kogu selle möllu keskelt kostsid aeg-ajalt paugud ja süüdati pürotehnikat. Mängu alguseni oli neli-viis tundi.
Ahmedi punt tellis süüa ja tõstis lauale kaasatoodud kangema kraami – nii oli restoraniga kokku lepitud. Kulistati himuga, aga purju keegi ei jäänud. Meie hoidsime hoogu tagasi, sest iga hetk sellest kuulsast madinast oli väärt värsket pilku ja kainet olekut.
"Praegu lauldakse peaminister [Recep Tayyip] Erdoganist, kes tahtis Beyoglus keelata alkoholi tarbimise," selgitas Ahmed meile tausta piki tänavat kaikuvale laulule. "See plaan ei läinud läbi."
Kõige sagedamini kõlasid aga laulud, milles sai ära tunda hoopis õhtuse vastase Fenerbahce nimi.
"Need sõnad räägivad Fenerbahce fännide emadest ..." jättis Ahmed selgituse paljutähenduslikult pooleli. Mõistsime suurepäraselt: ema au rüvetamine on kohalikus kultuuris rängimaid solvanguid.
Möll meie lähiümbruses oli võimas. Ja see kõik toimus kaugel staadionist ja mitu tundi enne mängu! Vägisi puges naha alla mõte, et Glasgow’ madin on Istanbuli oma kõrval tõesti poisike.
Pinginaaber Galatasaray väravas
Lõpuks jätsime aina kärarikkamad Galatasaray fännid Beyoglusse maha ja hakkasime staadionile minema. Mulle on see tuttav aastast 2011, kui Eesti ja Türgi mängisid esimese koondistemängu vast avatud staadionil. Ahmed võttis Antti oma hoolde, meie Andresega läksime otsatribüünile värava taha, kus olid kohad sisse võtnud Galatasaray ultrad. Tähtis on minna määratud sektorisse, täpse koha otsimisega ei tegele keegi – oled seal, kus ruumi leiad.
Enesestmõistetavalt ei istunud meie sektoris keegi. Seal ei seista ka lihtsalt püsti, nagu kogesin Glasgow’ madinal, vaid seistakse püsti klapptoolil! Kui tuleb soov tagaotsa toetada, tehakse seda õhukesel seljatoel. Toolidel seismine tähendab seda, et nende ette tekkis lisarida. Teisel poolajal täituski meie toolideesine fännidest.
Minul selgeid eelistusi polnud, ehkki geograafilistel ja kultuurilistel põhjustel oleksin hoidnud pigem Euroopas paikneva Galatasaray poole. Sellel oli ka lisapõhjus: all väljakul kaitses Galatasaray väravat minu pinginaaber – 2011. aastal, kui Eesti ja Uruguay koondised sõitsid üheskoos maavõistlusele piirilinna Riverasse, istusin väikelennukis Fernando Muslera kõrval!
Ei mäleta üheski varem külastatud rahvusvahelises mängus sellist mürafooni, mille tekitasid enam kui 47 000 Galatasaray fänni (kokku oli mängul 49 392 pealtvaatajat). See oli sedavõrd võimas, et tundus: mis võimalus sellises põrgus vastasele üldse jäetakse!? Tundus, et kohisev ja lõugav staadion oleks hüpnotiseerinud iga vastase.
Meie sektoris olid pinkidel tumepunased plakatid, mille pidime õigel hetkel pea kohale tõstma. Nii andsime oma osa suurejoonelise tribüünigraafika heaks. Ahmedi tuttavad teiselt otsatribüünilt tegid pilti ja pärast mängu võisime imetleda, millega me üheskoos ultratega hakkama olime saanud. Meeleolu oli otsatribüünil sõbralik, oma turvalisuse pärast ei pidanud me Andresega muretsema (loe Galatasaray ultrate kohta lk 17–20).
Mängu esimesel poolajal skooris kodumeeskond korra ja suurendas teise alguses eduseisu. Võit näis kindel. Seletamatul moel andis Galatasaray ohjad peost. Eks ole tippjalgpallurid ju sellises keskkonnas harjunud mängima ega löö verest välja. Nii juhtuski, et Fenerbahce lõi võõra publiku ees kaks kolli tagasi, ning viigiga 2 : 2 kohtumine lõppeski.
Lõpuvile järel algas väljakul kahe meeskonna mängijate vaheline üpris tõsine tõmblemine, millesse sekkusid ka taustajõud pingilt. Feneri mängijat Jailsoni aeti väljakul suure kambaga taga, aga tal õnnestus pageda tunnelisse. Pärast mängu said punase kaardi nii Jailson Siqueira (kaheksamänguline keeld) kui ka Roberto Soldado (kuuemänguline keeld) Fenerist ning Badou N’Diaye (viiemänguline keeld) Galatasarayst. Kodumeeskonna peatreener Fatih Terim sai kohtuniku solvamise eest seitsmemängulise keelu.
Kuid juhtus veel midagi meeldejäävat ja traagilist. Teise poolaja alguses märkasime, et vastastribüünilt oli kadunud paar tuhat Fenerbahce fänni. Viimseni. Nende tühjaks jäetud pinkidel istusid erkvärvilistes vestides üksikud turvamehed. Kas Feneri fännid lasid jalga pettumusest? Oli see protest millegi vastu? Selgus saabus hiljem: esimesel poolajal sai nende keskel südameataki üks paarikümneaastane fänn ja kogu toetajaskond lahkus kui üks mees.
Tõenäoliselt just käest lastud võidu tõttu kujunes mängujärgne emotsioon meilegi kergeks pettumuseks. Nii võimsalt vanalinnas sisse juhatatud ja mürisevas staadionikatlas alanud vastasseis tõotas joovastavat finaali, aga tegelikkuses lasi Fenerbahce võimas lõpp, mis võiks neile võidugi tuua, tribüünidelt õhu visinal välja. Emotsionaalselt olime ju meiegi – kolm eestlast – Galatasaray poolt. Minul oli seljas Ahmedi kingitud klubisärk, Andresel klubi poest ostetud Galatasaray sall ja Anttil klubi jope.
Õigupoolest ei mäletagi ma midagi sellest, kuidas me staadionilt hotelli jõudsime ja mida õhtul tegime. Ahmed kadus oma sõpradega ilmselt oma tubadesse, meie tegime küllap lähikonnas väikese tiiru. Viigilisel tulemusel võis olla otsene seos sellega, et Andres, kes oli omapäi õhtuti hotelli vestibüülis paiknenud väikeses restoranis korduvalt einestanud ja end joogiga karastanud, ei pidanud lahkudes liirigi maksma – üks hotelli vastuvõtulaua taga töötanud noormees oli Fenerbahce fänn ja võõral väljakul saavutatud viik pakkus talle suurt rahulolu.
Kui peaksin kaht eelmisel aastal külastatud madinat – Glasgow’s ja Istanbulis – nende kaasahaaravuse põhjal võrdlema, olen kimbatuses. Eks palju oleneb ju sellest, kuidas ja kelle seltsis mängule minna, milliseid rituaale saad ja tohid kohalikega kaasa teha. Nii Šotimaal kui ka Türgis vaatasime mängu fännide sektoris. Glasgow’s algas mäng päeval ja sinna läksime Anttiga otse hotellist. Oli võimas katoliikluse ja luterluse, vaba Iirimaa ja Suurbritannia unionistide kokkupõrge.
Istanbulis tegime läbi mitu tundi kestnud ettevalmistuse keset Galatasaray fännihorde vanalinnas, kus tehti pauku ja põletati rakette. See tõotas enneolematut etendust, mille lõpp vajus justkui ära. Kuigi Glasgow’s sai kodumeeskond tappa, tundus sealne vastasseis sügavam. Seda aitab seletada ka asjaolu, et Istanbuli klubide fänkond ei erine religiooni, rahvuse ega sotsiaalse kuuluvuse poolest. Aga võimsad madinad on mõlemad!
***
Besiktase mängul liidri vastu
Järgmisel päeval pärast Istanbuli madinat võtsime Anttiga suuna Basaksehiri staadionile, mis asub linna ääres. Kuna Istanbulis elab väidetavalt 15–20 miljonit inimest, kestis meie sõit üle tunni. Terve selle aja jooksul vihisesid kahelt poolt laia teed pidi hiigelkolossidena mööda suured korrusmajad. Tahtsime näha Istanbuli kolmanda suure meeskonna – Besiktase – mängu.
Basaksehir on asutatud alles 1990. aastal, aga käimas on klubi 11. kõrgliigahooaeg (hooajal 2013/2014 mängiti I liigas). Parim tulemus on tunamullune teine koht. Meie sealolekul oli Basaksehir superliiga liider. Ahmedi sõnul toetab klubi riigi president Erdogan.
Kohapeal selgus, et Galatasaray taaslaetava piletiga mängule ei saagi. See oli üllatus, sest Ahmedi tuttavad olid varem pääsenud mängule, kus Galatasaray ei mänginud. Kohe olid platsis vahendajad, kes hakkasid meid lisatasu eest sisse smugeldama. Kogu see tsirkus võttis aga sedavõrd palju aega, et pääsesime staadionile veerandtunnilise hilinemisega. Aga täpselt ajaks, kui Alexandru Epureanu väljakuperemeeste kasuks matši ainsa värava lõi!
Väljakul oli muide väga tuntud pallureid. Basaksehiril näiteks Gael Clichy, Besiktasel Pepe, Vagner Love, Domagoj Vida, Adriano ja väravat kaitses Loris Karius. Basaksehiri poolt tegi värava taga ja otse meie ees sooja Emmnauel Adebayor. Pingilt oli võtta ka Türgi sajakordne internatsionaal Arda Turan.
Staadionil oli palju vabu kohti ja klubi fännid ei paiknenud mitte värava taga, vaid olid hõivanud küljetribüüni keskosa – see on koht, mida teiste klubide tõelised fännid pigem põlastavad, sest seal istuvad tavaliselt VIPid. Atmosfäär jäi mängul kordades alla eelmisel päeval kogetule, aga seda oli ka oodata.
Jalka vanemaid numbreid saab lugeda siit.
