Gibraltari perspektiiv – kas ja kuidas erineb Eesti koondise olukord Pehrssoni ametiajast? (10)
Eesti jalgpallikoondis on viie-aastase pausi järel tagasi Gibraltaril, kus 2014. aasta 5. märtsil peeti rootslase Magnus Pehrssoni ametiaja esimene võistluskohtumine.
Meenutame toonast matši ja sellele järgnenud Rootsi aega, mis algas lootusrikkalt (Pehrssoni esimeses valikmängus saadi kodus 1:0 jagu Sloveeniast), ent hakkas pärast San Marinos tehtud 0:0 viiki (tasapisi) negatiivseid pöördeid koguma, päädides mitmel rindel lokanud usaldamatusest tingitud kuristikku sööstuga 2016. aasta sügisel.
Ilmneb, et nii mõnedki Pehrssoni-aja probleemid on aktuaalsed praegugi.
Eesti keskväli krutiti (mitme) kraadi võrra kaitsvamaks
2013. aasta lõpus koondise ajaloo võimsaima saavutuse, 2012. aasta EM-I play-off'i jõudmise arhitektilt Tarmo Rüütlilt ohjad üle võtnud Pehrsson hakkas kohe pärast ametisse nimetamist kasutama jõulist retoorikat Plaanist. Seega valitses esimese kohtumise eel korralik huvi, milline rootslase Plaan välja näeb.
Ilmnes, et kaitseliini senisest suuremas poolkaitsjatega turvamises. Kui Rüütli käe all mängiti erinevate variatsioonidega 4-4-2 asetust, kus poolkaitse keskel tegutsesid reeglina Aleksandr Dmitrijev, Martin Vunk ja Konstantin Vassiljev, kusjuures keerulisemates mängudes (nt kodus Hollandi vastu 2:2 viigimatšis) oli Vassiljev ettenihutatud poolkaitsja ja ees mängis üks ründaja. Kohtumistes, kus võis eeldada rohkem pallivaldamist, tegutses Vassiljev ründeduo taga keskväljal.
Pehrsson kruttis poolkaitse selgelt kaitsvamaks, kui asus alumise poolkaitsja positsioonil kasutama toona 20-aastast FC Flora keskkaitsjat Karol Metsa. Gibraltari vastu kasutas Eesti asetust 4-2-3-1, kus Metsa kõrval tegutses Sergei Mošnikov. Konstantin Vassiljev mängis vasakul äärel, Tarmo Kink alumise ründaja ja Dmitri Kruglov paremäärena. Segadust jagus, ent 2:0 võit Kruglovi ja Rimo Hundi väravatest saadi kätte.
Metsikumat sorti kompotti suhtusid koondise juhtmängijad erinevalt. Ragnar Klavan märkis: "Ükski algus ei ole lihtne, aga võtan 2:0 võidu Gibraltari üle kokku ikkagi positiivse noodiga. Olen 100% kindel, et kui täna valesti olnud asjad ära parandame, hakkab see uus plaan ja süsteem toimima. Loodan, et terve meeskond näeb praegust olukorda väljakutsena."
Vassiljev oli skeptilisem. "Ma ei tea, kas uue peatreeneri all on mul kindel positsioon või ei. Eks näis. Aga olen valmis mängima seal, kus vaja. Muidugi on selge, et kui ma mängin aastas 44 mängu ja neist 43 keskpoolkaitses, siis tunnen end seal paremini, aga tänapäeva tippjalgpallis peavad kõik mängijad olema valmis kohanema."
Konstantin Vassiljevi küsimus
Pehrsson võttis Eesti koondise liidri kurtmist kuulda ning paar kuud hiljem Balti turniiril mängis Vassiljev juba oma harjumuspärasel positsioonil (ülemine poolkaitsja ehk nr 10). Rootslane möönis üpris avalikult, et tahab meeskonna seadistada nii, et tuua esile Eesti kõige ohtlikuma ründemängija Vassiljevi parimad omadused. Tagantjärele tuleb öelda, et sisuliselt see Pehrssonil ei õnnestunud.
Vassiljev lõi küll Eesti väravad 1:0 võidumängudes Norra (2014 novembris) ja Leedu vastu (2015 septembris), ent lõplikult ühele lainele Pehrsson ja Vassiljev ei jõudnudki. Kindlasti mängis seal olulist rolli Pehrssoni otsus taandada Sergei Pareiko esmalt korraks (0:0 viik San Marinoga) ja 2015 sügisel juba lõplikult esiväravavahi positsioonilt. Samuti Vassiljevi sõbra Kruglovi üha vähenev roll.
2016. aasta kevadel ja suvel, kui peeti valmistavaid kohtumisi enne sügisel alanud MM-valiksarja, katsetas Pehrsson keskväljal üha enam kaitsvama orientatsiooniga mängijaid. Loomingulist jalgpalli nautiva ja viljeleva Vassiljevi jaoks polnud too areng ilmselt meelepärane. Igatahes Zenicas, kus Eesti kaotas uue valiksarja avamängus Bosnia ja Hertsegoviinale 0:5, oli Vassiljevi etteaste tujutu.
"Ma ei ole see mees, kes teda valis ja pole see mees, kes peab talle ust näitama. Tema on treener, meie oleme mängijad," sõnas Vassiljev pärast Zenicas saadud sauna. Olukord oli muutunud väljakannatamatuks ja järgmisel nädalal sai Pehrssoni töö otsa. Ametikult oli tegemist lahkumisega vastastikusel kokkuleppel, aga antud sammu algatajaks oli Eesti Jalgpalli Liit, mitte treener ise.
Paar nädalat tagasi ERR-ile antud intervjuus sõnas Vassiljev: "Pehrsson ei toonud seda, mida me kõik tahtsime ja ootasime. /…/ Siis hakkas veel liiga kiiresti ka verevahetus, mis ei olnud [tol hetkel] nii vajalik. Mõned vanemad mängijad olid veel valmis koondist aitama."
Sellest seisukohast kumas läbi kripeldus 2016. aasta EM-i valiksarja üle, sest see olnuks nii Kostjale kui mitmele teisele 2011. aasta sügisel EM-finaalturniirist kahe mängu kaugusele jõudnud mängijale võimalus ikkagi tõotatud maale pääseda. Osalejate arvu tõsteti ju 16-lt 24-le ehk šanss oli varasemast oluliselt suurem.
Samas on võimatu öelda, kas Pehrssonita oleks läinud paremini. Võib-olla jah, võib-olla mitte. Rüütli saldo 2014. aasta MM-i valiksarjas oli kaks võitu Andorra üle, viik Hollandiga ja seitse kaotust, väravate vahe 6:20.
Et Pehrsson kaasas koondise treeneritetiimi kaks rahvuskaaslast (Jesper Norberg ja Jimmy Högberg), hakati tema ametiaega kutsuma Rootsi ajaks, mille jooksul pidas Eesti lõpuks 33 mängu, millest võitis 11, viigistas 8 ja kaotas 14, väravate vaheks 24:37. Pehrssoni ametist lahkumise puhul sõnas Klavan: "Aus on tuua välja, et professionaalsus, mida Magnus meieni tõi, oli midagi uut. Tema taktikaline ettevalmistus, põhjalikkus, vastaste ja oma mängu analüüs väärivad esile toomist. Magnus oli õige valik, samamoodi on õige praegune otsus."
Organisatsioonilisi edasiminekuid ja Pehrssoni osa nendes protsessides on keeruline hinnata, sest kõige pisemaid detaile tajuvad vaid asjaosalised ise ning areng toimub pidevalt niikuinii. Seega piirdugem siinkohal Rootsi aja pärandit lahates mängijatega. Eelkõige noorenduskuuriga, mis alaliidu poolt Pehrssonile ülesandeks tehti, ent mida Vassiljev kritiseeris.
Karol Mets on Eesti koondise jaoks siiani asendamatu rollis, kuhu Pehrsson ta sobitas. Koduklubides (Floras, Stavangeri Vikingis, NAC Bredas ja eeldatavasti ka vastselt selleks saanud Stockholmi AIK-s) mängib Mets reeglina ikkagi keskkaitsjana, ent koondises alumise poolkaitsjana, kus on osutunud asendamatuks. Eriti pärast Aleksandr Dmitrijevi tipust taandumist. Võimalik, et Mets jõudnuks sellele positsioonile ka muidu, ent esmase otsuse – ja väga hea otsuse! – tegi Pehrsson. Ning kuna jalgpallis treener vastutab, siis kuuluvad temale ka loorberid.
Vassiljevi kriitika pälvinud noorenduskuuri kaks ülejäänud esimest pääsukest olid Ilja Antonov ja Ken Kallaste. Kui Pehrssonil oli Antonovi suhtes kõrge usaldus, siis Martin Reimi ajal on poolkaitsja saanud võimalusi pisteliselt. Säravaimaks hetkeks on jäänud 2017 sügisel kodus Bosnia ja Hertsegoviinale löödud iluvärav, ent stabiilset keskväljaankrut pole Antonovist kujunenud.
Kallaste võimalusi koondises on kärpinud vähene mänguaeg koduklubis Kielce Korona. Just sel põhjusel on ta langenud samuti Pehrssoni ametiajal koondisemeheks saanud Artur Pika järel teiseks valikuks ja jäänuks käesolevast koondisereisist ilma Sander Puri vigastuseta üldse kõrvale, sest teise vasakkaitsjana kutsus Reim koondisesse kogenud Dmitri Kruglovi, kelle roll 2014-2015 Kallaste esiletõusust tulenevalt enim vähenes.
Pehrssonilt võimaluse saanud mängijatest ei suutnud koondiseringi püsima jääda näiteks Rauno Alliku ja Andreas Raudsepp. Rootslaselt tuleristsed saanud Nikita Baranov on praegu kindel põhimees, ent tema tõus sellesse rolli oli läbinisti orgaaniline, puudus forsseeritus.
Kokkuvõte: tasakaalu otsimine kaitse ja rünnaku vahel kestab
Jalgpalliavalikkuse põhiline etteheide Pehrssonile 2016. aastal oli liigselt negatiivne mänguplaan. Näiteks sobib 31. augustil 2016 Pärnus peetud maavõistlus Maltaga, kui Pehrsson saatis platsile seitse selgelt kaitsva orientatsiooniga väljakumängijat (neli kaitsjat + Dmitrijev, Mets ja Gert Kams keskväljal).
Pehrssoni ametijärglaseks saanud Martin Reim täitis sotsiaalse tellimuse, kui muutis mängijatevaliku ja mänguplaani ründavamaks. Esmalt alistati 4:0 Gibraltar, seejärel kaotati Kreekale 0:2. Eesti pälvis vaatamata kaotusele pea eranditult kiitvaid hinnanguid, sest Rootsi aja jooksul oli ihalus ründava koondise järele paisunud üpris suureks.
Rünnata prooviti ka järgmises mängus Brüsselis, mis päädis ränga 1:8 kolakaga. Vastuseks sellele tulid Reim ja abitreener Andres Oper 2017 kevadeks välja viiemehelise kaitseliini plaaniga, mis tõi tolles MM-valiksarjas ka mitu head tulemust (0:0 viigid võõrsil Kreeka ja Küprosega) ja ka ainsad punktid Rahvuste liigas (3:3 viik Ungariga ja 1:0 võit Ateenas).
Ent sama 2018. aasta sügise jooksul ilmnes mitmel puhul ka 5-4-1 piiratus – Eesti ründemäng muutus vastasele väga etteaimatavaks. Nii oli see ka neljapäevases EM-valikmängus Põhja-Iirimaaga, mille järel tõdes vastaste peatreener Michael O'Neill rahulolevalt, et "tõeliselt ohustatuna ei tundud me end kordagi".
Tasakaalu leidmine ründe- ja kaitsemängu vahel olukorras, kus rahvusvahelise kvaliteediga mängijaid napib, on jätkuvalt Eesti jalgpallikoondise murekoht number üks. Selles mõttes on kõik samamoodi nagu viis aastat tagasi, kui Eesti viimati Gibraltarit väisas (vahepealne MM-valikmäng toimus Portugalis, mitte kaljuriigis, kus toona polnud sobivat staadionit).
Et Eesti suurim mure on jätkuvalt sama, viitab muuseas ka tõik, et neljapäeval Belfastis Põhja-Iirimaa vastu edutult kasutatud taktikalise plaani peamine eesmärk oli kindlustada kaitseliini esine ehk kruttida kinni keskväli ja selle toel tulemus saavutada. Tõsi, Reimi mängijatevalik on Pehrssoniga võrreldes ründavam.
Mis on lahendused? Rohkem paremaid jalgpallureid. Väga lihtne öelda, väga keeruline teostada. Koondise treenerid ei saa mängijate taset parandada, see töö tuleb teha klubides. Taktikaliste plaanide ja häälestamisega on võimalik muuta tulem liidetavate summast suuremaks, aga mitte lõputult.
Rahvuste liiga matšid ja ka neljapäevane mäng Põhja-Iirimaaga viitasid, et Eesti koondisel napib hetkel jalgpallureid, kes suudaksid Euroopa tasemel end platsil stabiilselt ja läbivalt kehtestada. Vastastel on sääraseid mehi rohkem ja see määrab reeglina tulemuse. Eriti siis, kui valitud taktikaline plaan ei tööta.
Kaks ja pool kuud pärast Eesti peatreeneri ametist lahkumist, nimetati Pehrsson Rootsi kõrgliigaklubi Malmö FF peatreeneriks. 2017. aastal kaitses meeskond tema juhtimisel Rootsi meistritiitlit, aga 2018. aasta maikuus Pehrsson vallandati, sest Malmö oli üheksa vooru järel Allsvenskani tabelis alles 10. kohal. Mullu novembri lõpus nimetati Pehrsson mullu Rootsi meistriliiga 10. kohaga lõpetanud Kalmar FF peatreeneriks. Hooaeg algab järgmisel pühapäeval.
Sa rõhutad sõna "null", aga ISEGI, kui "eestivenelased" välja võtta, siis on 2.
Ametlikult on eesti passiga ka Subbotin, Teles, Avilov, Kulinits, Tjapkin ja Sobtsenko.
