Graatsiliste meistervaraste lummuses (1)
Maailma suurim jalgpalliturniir nõudis möödunud nädala lõpus järjekordse kuulsa ohvri. Prantsusmaa rahvas on rikastelt röövimisega nüüdseks juba harjunud.
Tabalukk murdus metalse klõpsatusega, andes mõista, et trossilõikur oli oma töö teinud. Sillutis võttis raske aknaklaasi vastu hääletult. Iminapadki olid ülesande täitnud. Selleks, et tublide tööriistade vääriline olla, pidi Vjeran Tomic Pariisi moodsa kunsti muuseumist kaasa võtma ainult ühe maali: Fernand Leger' "Natüürmordi küünlajalaga". Päikesetõusueelne suurlinn oli vaikne. Ainsaks MAM-i juurde pargitud autoks oli Tomici Renault'. Sisse ja välja. Muud midagi. Kogu raske osa oli juba selja taha jäänud. Aga läbi tühja raami hoonesse ronides sattus meistervaras muuseumi salapärasesse haardesse.
Tomic võttis raamist edasimüüjaga kokku lepitud Leger', seejärel peatus tema pilk Henri Matisse'i "Pastoraalil", siis Pablo Picasso "Tuvil roheliste hernestega". Ja Georges Braque'i "Oliivipuul l'Estaque'i lähedal". Ja Amadeo Modigliani "Naisel lehvikuga". Võime ainult ette kujutada, milline maniakaalne rõõm Tomicit selles inimtühjas, hämaras saalis valdas. Justkui ööseks kommipoodi unustatud laps. Neile teostele oleks järgnenud kuueski, kuid Modigliani maalitud siniste silmadega naine ütles Tomicile, et tema võtmine oleks mehe elu suurim viga. Ja teine Modigliani jäi seinale.
2010. aasta 21. mai hommikul kirjeldasid väljaanded üle maailma röövi detailselt, märkides, et maalide koguväärtus ulatus saja miljoni euroni; et varas teadis täpselt, millised teosed kaasa viia; et muuseumi turvasüsteem polnud paranduste ootuses täies mahus sisse lülitatud ja kurjategijal õnnestus liikumisandurite küüsist pääseda. Varast kirunud Pariisi linnapea Bertrand Delanoe lubas juhtumi uurimisele pühendada kõik jõud. Lõpuks, enam kui aasta hiljem, viis see Modigliani siniste silmadega naise sisendatu kiuste Vjeran Tomici tabamiseni. Prokuröri sõnul oli mees "varastanud kogu inimkonna tagant". Aja möödudes Prantsusmaa pressi kajastus aga muutus. Tomici karakter äratas neis suurt huvi. Tema tausta uuriti põhjalikult. Teda üritati mõista. Tomic on midagi enamat, kui lihtne pikanäpumees, kirjutati. Üllatav, või...? On see ju suurte revolutsioonide, džentelmanvaraste, Gavroche'i, kollaste vestide kodumaa.
Pühapäevane mäng Prantsusmaa karikavõistluste üheksandas ringis oli suurklubi Marseille'i jaoks võimaluseks häbiväärne seeria lõpetada, alustada uut aastat puhtalt lehelt. Viimane võit saadi 25. novembril, kui võõrsil alistati Amiens; sellele järgnesid kaks kaotust Euroopa liigas, kus suudeti sel sügisel alagrupiturniiril koguda vaid üks punkt; kaotus ja kaks viiki Ligue 1's; kaotus liigakarikas. PSG on tabelis Marseille'ist 20 silma kaugusel. Rudi Garcia ja tema mehed seisavad niigi katastroofi äärel.
Marseille saatis tugevuselt neljandas divisjonis mängiva Andrezieux' vastu väljakule üheksa meest, kes tõmbasid OM'i särgi selga ka mais toimunud Euroopa liiga finaalis Madridi Atleticoga. Sellest polnud mingit kasu. 16. minutil viis Bryan-Clovis Ngwabije pealöök petit poucet - väikese pöidla; väikeklubi - juhtima. Andrezieux loovutas palli Marseille'le, hoides seda järgmise 75 minuti jooksul ainult 22 protsenti. Rohkem polnudki vaja. Kui nad mänguvahendi enda valdusesse said, vahetati sööte kiirelt ja täpselt. Enesekindlusega. Christopher Desmartin - ja mitmed teisedki - väärib kõrgemal tasemel mängimist. Kaheksa minutit enne lõpuvilet võttis ta vasakul äärel pika palli filigraanselt maha ja tsenderdas, Steve Mandanda eksis ning Florian Milla kõmmutas kümnelt meetrilt nii, et võrk ähvardas kinnituskohtadest lahti tulla.
"Olgu see teile õpetuseks," kuulutas L'Equipe hommikul. "Andrezieux' kangelased ei värisenud Steve Mandanda palge ees," kirjutas Le Monde, lisades, et OM "võeti (laevana) osadeks ja lasti põhja". Isegi Marseille'i kohalik La Provence kiitis võitjaid soojade sõnadega: "Andrezieux võit oli täielikult teenitud, amatöörid, kelle võidutahe suurenes vastaste prestiiži tõttu kümnekordselt. Fenomenaalne." See oli täiuslik Robin Hoodi vennaskonna marss. Rikastelt tulebki ju röövida. "Prantslaste seas on levinud teatav kiindumus neisse, kes suudavad kehtivat, kindlakskujunenud korda häirida," rääkis Le Monde'i ajakirjanik Franck Johannes New Yorkerile.
Kolmapäeva õhtul andis Pariisi Saint-Germain Guingamp'i vastu ära kolm penaltit, Lilian Thurami poeg Marcus eksis esimesel, aga mitte teisel korral ning PSG langes Prantsusmaa liigakarikas konkurentsist. Sellega lõppes nende uskumatuna näiv seeria - Pariisi klubi oli võidukas olnud 44 järjestikuses karika- ning liigakarikamängus. Kindlast korrast rääkides... Tabavalt oli just Guingamp selleks meeskonnaks, kes PSG viimati - viis aastat tagasi - alistas. Veel tabavam oli see, et PSG fännid olid kohtumisele tulnud bänneriga, millel soovisid Andrezieux'le Pariisi klubi vana rivaali Marseille'i seljatamise eest head uut aastat. Kõige tabavam? L'Equipe'i pealkiri: "Guingamp fait chuter l'ogre!" ehk sisuliselt "Guingamp kukutas kurja koletise!"
Päev enne Marseille'i kaotust üritasin internetist leida ühe karikamängu otsepilti. Tol õhtul olid FA Cup'i raames võistlustules nii Manchester United, Arsenal kui Chelsea. Ülekandeid neilt matšidelt jätkus mitmetesse keeltesse, Prantsusmaa esiliigas palliva Orleans'i kodumängult muidugi mitte. Tegelikult ei huvitanud mind üldsegi Orleans, vaid meeskond, kes oli neile külla sõitnud pea 7000 kilomeetri kauguselt.
Prantsusmaa karikavõistlused on maailma suurimaks jalgpalliturniiriks. Riigi alaliit FFF on vihmavarjuorganisatsiooniks ka Prantsusmaa ülemeredepartemangude ja -piirkondade (DOM-TOM) klubidele, mistõttu on karikasarja esimeses ringis võistlustules üle 8000 jalgpalliklubi. See on turniir, mis ei maga kunagi. Käesoleva hooaja esimene ring peeti juba möödunud aasta aprillis, veel enne seda, kui olid selgunud hooaja 2017/18 poolfinalistidki. Kui Uus-Kaledoonia, Reunioni, Tahiti või teiste regioonide klubisid saadab edu, saavad nad seitsmendas ringis rinda pista Mandri-Prantsusmaa meeskondadega. Tihti jõuab 128 parema sekka vaid üks DOM-TOM'i esindaja. Nii ka seekord, kuigi 11 mängust kuues lahutas vastaseid üks värav ja kolm matši läksid lisaajale.
Martinique'i klubi Aiglon du Lamentin alistas kõigepealt penaltiseeria järel Prantsusmaa viienda divisjoni meeskonna Stade Potevin'i, järgmises voorus sõitis neile külla neljandas liigas mängiv Sainte-Genevieve, keda võideti üleminutite penaltist 3:2. Ainsa DOM-TOM'i esindajana on karikasarjas 32 parema sekka pääsenud Prantsuse Guajaana klubi Kourou Le Geldar, kes sai sellega hakkama 1989. aastal; sel hooajal jäi Aiglon'il ajaloolisest saavutusest juuksekarva jagu puudu - Orleans võitis mängu 114. minuti väravast. Neil ei tasu aga pead norgu lasta, sest nädalavahetusel langesid samas ringis konkurentsist vastavalt kuuenda, neljanda ja kolmanda divisjoni klubidele kaotanud Prantsusmaa kõrgliigaklubid Angers, Dijon ja Nimes. Noh, ja muidugi Marseille. Käesoleval hooajal on Prantsusmaa karikavõistlustel 32 parema sekka jõudnud kaks kuuenda, üks viienda, seitse neljanda ja neli kolmanda divisjoni meeskonda. Ja neil on plaanis suurtelt röövida.
Vjeran Tomic ei olnud relva kandnud, verd valanud, kedagi ähvardanud. Kui välja arvata pisiasi, et talle jõuti jälile, oli see olnud perfektne, isegi romantiline, vargus. Justkui mõnest Arsene Lupini loost. Peatselt pärast kohtuprotsessi algust iseloomustasid Prantsusmaa ajalehed pikka ja sportlikku Tomicit kui Ämblikmeest, mis siis, et MAM-i ronis ta läbi esimese korruse akna. Le Figaro kiitis tema kunstimaitset ja viisakust, millega mees kohtus silma paistis. Tomic täitis oma rolli muidugi perfektselt, müües end meediale visionäärina; MAM-i röövi enda elutööna. 2017. aasta veebruaris mõisteti ta kaheksaks aastaks vangi. Varastatud maale pole siiani üles leitud. On palju neid, kes usuvad, et teoseid pole edasi müüdud ja lihtsalt ootavad mõnes Pariisi peidukohas Ämblikmehe vabanemist. Kohtusaalist lahkus ta igatahes rahumeelselt, vargsi naeratadeski.
Tomici magnum opus tõi talle nii palju kuulsust, et mitmed varasemad ohvrid said nüüd nime ja näo kokku viia. 2004. aastal röövis ta näiteks tuntud disaineri Philippe Starcki kodu. "Ma ei teadnud minult varastanud inimesest midagi, kuid austasin tema stiili ja tema julgust," rääkis Starck Tomici kohtuprotsessi ajal New Yorkerile. "Võib öelda, et pärast seda, kui olin avastanud, et ta puuris mitmete päevade jooksul vargsi, ilma meid kordagi segamata meie seifi auku, kiindusin temasse."
"Ratatouille" valetas: kiireim tee prantslase südamesse ei ole mitte läbi hiilgava eine, vaid läbi hiilgava varguse.
