Iiri ja Briti lipud Šotimaa meistrivõistlustel! Mis toimub? (0)
Maailma kõige tuntum riigisisene jalgpallivastasseis etendub Glasgow’s, kus Šotimaa esiklubi tiitli pärast võitlevad Rangers ja Celtic. Kui mängivad need kaks, lehvivad tribüünil Iirimaa ja Suurbritannia lipud. Siin põrkuvad religioon ja küsimus kaheks jagatud Iirimaast, kirjutab värske Jalka.
Maailma üheks mitmekihilisemaks ja igapäevaeluga tihedalt läbipõimunuks peavad jalgpalliuurijad Glasgow’ Celticu ja Glasgow’ Rangersi rivaliteeti, mille taust on seotud religiooni (katoliiklus vs. protestantism) ja poliitikaga (Iiri iseseisvuslased vs. Briti unionistid). Vastasseisu aluseks on tõsiasi, et iiri päritolu inimesed moodustavad Šotimaa katoliiklastest vähemalt 80%.
Kaht klubi tuntakse nende ägeda konkurentsi tõttu ka ühisnime Old Firm kaudu. Esimest korda on väljendit kasutatud aastal 1904. Nimetuse tekkele pole ühest seletust, kuid üks enim kasutatud on see, et mõlemad saavad oma vastastikusest vihkamisest ja Šotimaa jalgpallis domineerimisest kasu. Domineerimine on olnud veenev: eelmise aasta seisuga on 121st Šotimaa meistrivõistlusest Rangers (54) ja Celtic (48) võitnud kahe peale 102.
Celtic asutati 1887. aastal eesmärgiga toetada linna idaosa East Endi vaeseid katoliiklasi, hoida neid eemal protestantide supiköökidest, pakkudes ühtlasi tegevust ja ennetades nende võimalikku usuvahetust. Olukord tulenes 1845. aastal alanud Iirimaa suurest näljahädast, mis aastaga vähendas elanikkonda 8,5 miljonilt 6,5 miljonini. Poole sajandiga kahanes Iirimaa rahvaarv kolme miljonini ja 1920. aastateks oli Šotimaal 650 000 iiri pagulast, kes olid põgenenud näljahäda ja vaesuse eest. Suur immigratsioonilaine tekitas pingeid tulijate ja olijate vahel ning tekkinud stereotüübi järgi kirjeldati iirlasi kui "valgeid neegreid" ja alamat tõugu. William McDougall märgib viitega Thomas Devine’ile, et kui iirlased jõudsid USA-s kohaliku elanikkonnaga võrreldes majanduslikult võrdsele pulgale aastaks 1901, siis Šotimaal sada aastat hiljem.
See majanduslik ja sotsiaalne lõhe väljendus ka immigrantide loodud institutsiooni Glasgow’ Celticu ajaloos. 1920. aastate lõpus hakkas majandusliku surutise ja oskustööliste (need olid peamiselt protestandid) staatuse languse tõttu suurenema Iiri-vaenulikkus. Poolametlikult toetas seda Iiri-vastasust ka Šoti kirik (Church of Scotland) oma trükisega "Iiri tõu ähvardus meie Šoti rahvale". Katoliku kiriku kõrval oli iirlastele teiseks oluliseks avalikuks väljenduskanaliks Glasgow’ Celtic.
Jalgpalliuurija Gerry Finn väidab, et Celticu võistlema hakkamine Šotimaa meistrivõistlustel oli Šoti iirlaste laiem katse osaleda Šoti ühiskonna elus. Finni järgi ei saa Celticut pidada sektantlikuks selle sõna otseses ja agressiivses tähenduses; selle asemel peegeldas klubi Šoti iirlaste kaksikidentiteeti. Richard Giulianotti ja Michael Gerrard viitavad 1988. aastal Celticu ametlikku ajalugu kajastavale videole, kus Tony Blairi valitsuse leiboristliku partei minister Brian Wilson (kes on ühtlasi Celticu ametliku kroonika autor) ütleb, et Celticu loojad "olid väga vastu välistavale Iiri katoliiklusele".
Nii Finn kui ka Wilson märgivad, et Šoti iirlased hülgasid kodusaarel tegutseva keldi spordiliidu (GAA) filosoofia, mis kaitses Iiri rahvuslikke spordialasid ja keelas oma liikmetele "välismaiste" spordialadega tegelemise. Celtic pole mängijaid värvates kunagi jälginud nende usutunnistust. Näiteks 1895. aastal nurjas Celticu juhtkond katse piirata mittekatoliiklastest mängijate arvu kolmega. Hiljem pole see küsimus päevakorda tõusnud. Kui Celtic võitis esimese Briti klubina Euroopa meistermeeskondade karikavõitjate karika (1967), olid meeskonna peatreener ja vähemalt neli mängijat protestandid.
1872. aastal asutatud Rangers esindab vastukaaluks protestante. Jalgpalliuurija Bill Murray väidab, et Rangersi tekkes polnud religioonil mingit rolli ja protestandid oldi üksnes selles mõttes, et sel ajal asutasidki just protestandid Šotimaal jalgpalliklubisid. Joseph Bradley kinnitab, et Rangersi poliitiline ja kultuuriline identiteet "polnuks võimalik ilma Celticu asutamiseta".
Rangers oli usuküsimuses karmim, paludes oma katoliiklastest mängijatel 1900. aastatel klubist lahkuda. Olukorda teravdas 1912. aastal Belfasti firma Harland & Wolff poolt Glasgow’ lähedal Govanis avatud laevatehas. See meelitas palju Ulsteri protestante tööle Govanisse. Mõistagi soosisid omanikud töökohtade puuduse tõttu usukaaslasi, mis tugevdas Iiri mõõdet Šoti unionismis.
1950. aastal sõlmis Rangers lepingu Laurie Blythiga, kelle isa oli protestant. Paraku ei jõudnud mees klubis ainsatki mängu pidada, sest avastati, et tema ema oli katoliiklane, ja Blyth saadeti minema. 1950. aastatel mängis Rangersis LAV-ist pärit Don Kichenbrand, kes 1989. aastal tunnistas, et oli katoliiklane. Rangers hülgas oma ei-katoliiklastele-poliitika avalikult 1986. aastal ja kolm aastat hiljem võeti meeskonda endine Celticu pallur Maurice Johnston, kelle katoliiklik taust tekitas meedias küsimusi. Muu hulgas kirjutati, et 1990. aasta MM-il Itaalias olevat ta laulnud antikatoliiklikke laule. Läinud sajandi üheksakümnendate keskpaigast võeti klubisse järgmised katoliiklased.
Lisaks usuküsimusele sümboliseerib Celticu ja Rangersi rivaliteet ka iiri iseseisvuslaste ja Briti unionistide vastasseisu. Seda sümboliseerivad ka klubide värvid: Celtic mängib Iirimaale viitavas rohevalges vormis, Rangersi vormil on läbi ajaloo varieerunud Briti lipu sinipunavalge. Tribüünidel lehvitavad Rangersi poolehoidjad Union Jacki (Suurbritannia lipp) ja rõhuvad vana impeeriumi sümbolitele. Rangers muutus eriti britimeelseks läinud sajandi 1980ndail, paljuski vastureaktsioonina šotlastes aastakümme varem süvenenud inglisvastasusele, mille üheks väljenduseks oli Briti hümni "God Save the Queen" väljavilistamine.
Rangersi fännid kandsid riietuse juures Inglise jalgpalli sümboleid, muu hulgas Inglise lippu St George'i, ning laulsid impeeriumimeelseid laule – peale hümni laule nagu "Rule Britannia", Inglise ragbikoondise mitteametlikku hümni "Swing Lo" ja "Three Lionsit", mis saatis Inglise koondist 1996. aasta EM-finaalturniiril, kui Wembleyl kohtuti Šotimaaga. Kuigi kõik protestandid pole unionistid, sümboliseerib Rangers siiski peaaegu kõike, mis on seotud protestantismi ja unionismiga.
Celticu kuvand on peamiselt katoliiklik, kuid enamik klubi sümboleid on seotud hoopis Iirimaaga. Nüüdisaegsel Šotimaal on katoliiklus ja iirlus sedavõrd läbipõimunud mõisted, et neid mõistetakse kui ühist identiteeti. Mängupäevadel on Celticu kodustaadion Celtic Park täidetud Iiri lippudega ja meeskonna poolehoidjad laulavad traditsioonilisi iiri laule. Kõlavad ka IRA-meelsed laulud. Celticule kaasaelamine väljendab toetust Iirimaa ühinemisele ja Celticul on väga tugevad sidemed Põhja-Iirimaa rahvuslikult meelestatud kogukonnaga. Klubist on saanud iiri rahvusluse sümbol väljaspool Iirimaa vabariiki. Jalgpalliuurija Anthony May sõnul on see "tõenäoliselt klubi kõige märkimisväärsem kultuuriline funktsioon 21. sajandil".
USA jalgpalliuurija Franklin Foer on kirjeldanud, kuidas igale Celticu–Rangersi mängule sõidab meritsi kohale tuhandeid mõlema meeskonna toetajaid Põhja-Iirimaalt. Nende vahel valitseb kirjutamata reegel: kui sõidetakse Celticu kodumängule Celtic Parkil, tohivad selle klubi fännid laeval laulda täiest kõrist, samas kui Rangersi fännid ei tohi teadvustada oma kuuluvust ega väljendada rahulolematust vastaspoole käitumise suhtes. Kõik on vastupidi, kui mängitakse Rangersi koduväljakul Ibroxi staadionil.
Põgenemine getost vs. juurte rõhutamine
Šotimaa 2014. aasta iseseisvusreferendumi ajal oli Rangers kõigile ei ütlejatele tugev sümbol ja klubi kui unionismi kultuurilise sümboli positsioon tugevnes valimisdebati ajal. Referendumil võitsid küll unionistid, kuid Glasgow’ linnas kuulus võit iseseisvuse pooldajatele 53,49%-ga. Uurijad on viidanud protestantismi muutunud kultuurilisele staatusele ja unionismi vähenenud veetlusele. Kolumnist Stuart Cosgrove on kirjutanud: "Rangers ei tunne end Šotimaa kontseptsioonis piisavalt mugavalt ... aeg-ajalt näib, nagu nad elaksid välismaal sunnitud eksiilis." James MacMillan nimetab siiski just Rangersit Šoti institutsionaalse võimukliki meeskonnaks.
Kuid ebamugavalt ei pruugi end tunda ainult Rangersi poolehoidjad. Enesemääratlused on Šotimaal muutumas ja väga komplitseeritud. Mitu uurijat märgib, et iirlaste teine põlvkond tunnetab enese madalamat staatust Šoti ühiskonnas. Philip Ullahi uurimuse järgi on teise põlvkonna iirlased kogenud endi suhtes palju eelarvamusi ja identiteediprobleem on neile väga oluline. Ullah arutleb, et kuna nad on peamiselt valged, kasutavad nad tõenäoliselt oma grupist psühholoogilise lahkumise strateegiat, et vältida iirluse rõhutamisega kaasnevaid ebameeldivusi.
Asifa Hussain ja William Miller väidavad, et paljud iiri taustaga perekonnad on kandnud oma iiri sümpaatiad üle šoti rahvuslusele, mis köidab enam katoliikliku taustaga inimesi. Tom Gallagher on seda protsessi kirjeldanud kui "poliitilist põgenemist getost ja tee rajamist peavooluühiskonda". Iirluse ja šotluse vähenenud vastandumist näitab ka statistika. Vaatamata sadade tuhandete iirlaste migratsioonile 19. sajandi keskpaigast kuni I maailmasõjani Šotimaale, määratles end 2011. aastal iirlasena vaid 54 090 inimest 5,3 miljonist.
2001/2002. aastal rahastas Briti majandus- ja sotsiaaluuringute nõukogu projekti "Irish 2 Project", mille üks läbiviija oli Joseph M. Bradley. Mitu küsitletud iiri päritolu inimest rõhutas Glasgow’ Celticu osatähtsust iirlusest osasaamisel, kasvõi nende mängude külastamisel ja tribüünil kaasalaulmisel. Intervjueeritav James Brannigan rääkis: "Näha trikoloori ja ristikheina (ristikhein ehk shamrock on Iirimaa sümbol) kusagil avalikult – tavaliselt peame neid varjama – on suurepäraseim asi Celticu juures. Ilma Šotimaa iirlasteta poleks Celticut ja ilma Celticuta poleks iirlasi Šotimaal. Nad on lahutamatult ühendatud – nad on hingeliselt üks."
Teine küsitletu Harry McGuigan rääkis Celticu tähtsuse kohta: "Nad mängivad keskset osa, nad peavadki seda tegema ja sedasi jätkama. Kui Iiri emigrantide lastel pole mitte midagi, on nende ainus võimalus siin ankurdada end Celticu külge. Miks peaksid nad selle pärast vabandust paluma ja miks peaks seda tegema Celtic? See on nende võimalus ankurdada oma identiteet millegi külge ... Sa ei saa lihtsalt selga keerata ja öelda, et seda kõike pole enam olemas."
Joseph M. Bradley toob välja, et Šotimaa spordiajakirjandus kipub Celticu iiri taustast pigem mööda vaatama, ja toob näiteks 2003. aasta UEFA karikavõistluste finaalmängu, mis toimus Sevillas. Celticu ja tema fännide reis Sevillasse oli peaaegu eranditult kajastatud positiivses võtmes, kuid klubi iiri tagapõhi vaikiti enam-vähem maha. Bradley toob näiteid Šoti ajakirjandusest, kus rõhutati, et Celtic on Šoti klubi ja esindab Šotimaad, mis provotseeris ajalehetoimetustele palju lugejakirju.
Üks lehelugeja küsib (The Daily Star, 26. mai 2003): "Kui palju Šoti lippe oli staadionil? Mina lugesin kokku ühe, kuid võibolla ma lihtsalt rohkem ei näinud, kuna kõik oli üle ujutatud Iiri vabariigi lippudest. Kas pole käes aeg, kus inimesed ise saavad otsustada, millisest rahvusest nad on?" Bradley tõdeb, et otsustades arvukate ja laialt levinud arusaamade järgi Šoti spordiajakirjanduses, on tegu osaga assimilatsioonist, mitte integratsioonist. Nii lehelugejate (The Sunday Mail, 27. aprill 2003) kui ka kolumnistide seas (John McLeod, The Herald, 18. veebruar 2002) on neid, kes soovitavad iirlastel, kes armastavad Iirimaad enam kui midagi muud, tagasi Iirimaale kolida.
Šotimaa jalgpalliidentiteedid on keeruliselt läbipõimunud, kuid Celticu puhul on selge, et tegemist on katoliikliku ja Iiri identiteeti hoidva klubiga, ning Rangers on protestantlik ja Briti enesemääratlusega klubi. Franklin Foer on Old Firmi vastasseisu nimetanud protestantliku reformatsiooni seni lõpetamata võitluseks.
Peale Old Firmi omavahelise vastasseisu provotseerib mõlema Glasgow' klubi identiteet teisi Šotimaa meeskondi. Nii näiteks identifitseerivad Aberdeen FC poolehoidjad end poliitiliselt ja eraelus šotlastena, heites Rangersile ette selle liigset briti- ja Celticule iirimeelsust. Aberdeeni fännid pilkavad Celticu omasid, lauldes "Te olete valel maal". Motherwelli klubi fännid on mitmel mängul sama teinud Celticu mängija Aiden McGeady kohta ja 2009. aasta veebruaris laulsid nad nende sõnadega ka James McCarthyle.
Kuu aega varem laulsid Dundee Unitedi fännid McCarthyle: "Näljahäda on möödas, miks sa koju ei lähe?" (2008. aasta aprillist hakkasid Celticu fännide kohta sama laulma Rangersi poolehoidjad.) Nii McGeady kui ka McCarthy on Šotimaal sündinud kolmanda põlve iirlased, kes esindavad koondise tasemel Iirimaad, saades vastasfännide vilet peaaegu igas Šotimaa meistrivõistluste mängus.
Keerulised meeleolud valitsevad ka koondise toetamises. Rahvusmeeskonda toetavad Rangersi fännid osalevad küll inglisvastastes aktides, kuid pinge Rangersi unionismi ja Šotimaa koondise kuulsa fänniühenduse Tartan Army ritualiseeritud inglisvastasuse vahel on tuntav. Samas on Tartan Army liikmed vastuolus oma iiri kogukonnaga, kellest ligi 2000 toetas 2005. aastal Glasgow’s toimunud Šotimaa–Iirimaa mängul Iirimaad, lehvitades trikoloore.
Kahe klubi konkurentsis on alati olnud kaudseid ja otseseid ohvreid. Töökohakaotus vale klubi toetamise pärast või peksasaamine vale klubi särgiga vales linnaosas jalutamise eest on läbi ajaloo olnud sagedane. On esinenud ka tapmisi. Hooajal 2010/2011 esines vägivalda ning kahele Celticu katoliiklasest mängijale ja peatreenerile saadeti posti teel püssikuul. Peatreener Neil Lennon oli ka kümmekond aastat varem saanud Celticu mängijana tapmisähvarduse.
Need juhtumid viisid seaduseni, mis kriminaliseeris vägivalla ja sellega ähvardamise jalgpallis. Seadus jõustus 1. märtsil 2012, kuid sama aasta aprillis sai Neil Lennon koos teiste prominentsete katoliiklastega kirjapommi, mille saatjatele määrati viis aastat vangistust. Neil Lennon sai politseilt 24-tunnise kaitse – abinõu, mida selle hetkeni polnud rakendatud ühelegi Briti sportlasele.
Artikkel ilmus maikuu Jalkas 2018 ja on seal varustatud joonealuste viidetega allikatele. Jalka vanemaid numbreid saab lugeda siit.
