Intervjuu | Aivar Pohlak: maailma jalgpallijuhid peavad käimasolevat naiste MM-i murranguliseks (0)
Prantsusmaal jätkuval naiste MM-il Prantsusmaa – Lõuna-Korea ja Inglismaa – Šotimaa kohtumisi kohapeal jälginud Eesti Jalgpalli Liidu president Aivar Pohlak märgib Soccernet.ee-le antud intervjuus, et maailma jalgpallijuhtide silmis on naiste jalgpalli positsioon võrreldes 10 või 20 aasta tagusega oluliselt paranenud.
Pohlak märgib ka, et kui praegu finantseeritakse naiste jalgpalli reeglina meeste jalgpalliga teenitud tulude arvelt, siis lähi-aastatel peaks naiste jalgpall hakkama ise samm-sammult rohkem raha teenima. Naiste jalgpalli peamise probleemina toob Pohlak välja liiga suure tasemevahe.
- Naiste MM | Eesti peatreener Matikainen: tuleb tasavägine, ettearvamatu ja üllatusterohke turniir!
- Naiste MM | Anne Rei: naiste jalgpalli heaks on tehtud suuri samme, aga teha on veel palju
- Naiste MM | Keith Boanas: Inglismaa naiskonnalt oodatakse MM-tiitlit
Milliseid tähelepanekuid – nii mängulisi kui ka platsiväliseid – reedel Parc-des-Princes staadionil tegid? Telekast vaadates paistsid silma Prantsusmaa naiskonna tehniline osavus ja see, et prantsuse publik andis sportlikule vaatemängule enda poolt korralikult hoogu juurde.
Sportliku poole pealt olid järeldusteks naiskondade võistkondlik mäng ehk siis fakt, et edu üritati saavutada ja saavutatigi eelkõige ühise tegevusega, mitte eredate individuaalsete soorituste kaudu – Wendie Renardi kaks lihtsat peaväravat panen tema pikkuse arvele, enamik korealannasid olid prantsuse kolleegist vähemalt peajagu lühemad.
Märgiksin ära ka tavapärase mängujuhi puudumise või õigemini mängujuht ei olnud sedavõrd silmatorkav tegelane, kui meeste mängus oleme harjunud nägema. Samuti tehti naiste mängule omaselt vähem vigu. Kaitseliini rünnati peamiselt äärtest ja väga harva kesktsoonist.
Publiku kaasaelamises näen eelkõige heatahtlikku ja toetavat suhtumist naiste mängu. Arvan, et naiste jalgpall võiks huvi pakkuda teatavale osale tugitoolisportlastest, samuti neile, kes üldiselt huvitatud naiste võistlustest, aga meeste jalgpalli süvitsi läinute jaoks võis see mäng olla pisut lihtsavõitu, ehkki mina ise vaatasin kohtumist huviga. Sama väidaksin staadionil olnud abikaasa ja FC Kuressaare noormängijast tütre kohta.
Kui Griedge Mbock Bathy esimesel poolajal käärlöögil ebaõnnestus, siis kostusid meie seljatagant, kus istusid valdavalt Aafrika riikide jalgpallijuhid, küll mõistlikkuse piiridesse jäävad, ent siiski üleolevavõitu naervad kommentaarid.
Naiste Meistrite Liiga võitnud Lyoni Olympique’i keskkaitsepaar Renard – Bathy tegid samas märkimisväärselt soliidse esituse; prantslannade mäng oli üldse väga hästi organiseeritud ja naised viisid seda organiseeritust väljakul silmapaistvalt kohusetundlikult ellu. Tõsi, ma pole päris kindel, mis juhtub siis, kui mõni tugevam võistkond prantslannasid kõrgemalt pressima hakkab.
Oluline on lisada, et Prantsusmaa koondis oli vägagi naiselik. Vaatasin pühapäeva õhtul Allianz Rivieral ka Inglismaa – Šotimaa kohtumist ja ka seal olid enamuses hobusesabapatsidega naiselikud mängijad. Samuti olid mängu sportlikud järeldused sarnased esimese kohtumise omadele.
Viibisid MM-i avamängu eel mõned päevad Pariisis. Kindlasti oli naiste MM teemaks erinevates vestlustes. Mis võtmes maailma jalgpallijuhid sellest võistlusest räägivad?
Eelkõige võtmes, et tegemist on turniiriga, mis päris kindlasti saab naiste jalgpalli ajaloos märgiliseks ja murranguliseks. Eeldatakse, et esmakordselt ületab ühe naiste jalgpalliturniiri vaadatavus 1 miljardi televaataja piiri ning turniir mõjutab hüppeliselt naiste jalgpalli harrastatavust ja rolli juba kõige lähemas tulevikus.
Kuidas on naiste jalgpalli staatus FIFA-s ja UEFA-s muutunud võrreldes 10 ja 20 aasta taguse ajaga?
Naiste jalgpall on oluliselt parandanud oma positsiooni, aga seda loomulikul teel, mis on tähtis. Juba mõnda aega on paljudes piirkondades ja riikides olnud naiste jalgpall harrastatavuselt kõige kiiremini kasvav spordiala, mis on loogiline, sest ühelt poolt mõjutab seda meeste jalgpalli olemine religiooni staatuses ja teiselt poolt naise rolli muutumine ühiskonnas.
Igaks juhuks lisan selle koha peal, et vaatan maailma pigem konservatiivselt ja pean igasuguseid pere tähendusi kõigest muust kõrgemalseisvaks, mis tähendab, et pean nii ema kui ka isa rolli jalgpalluriks olemisest ja kõigest muustki tähtsamaks. Samas annan endale aru, et kõik ei saa sellisest maailmavaatest lähtuda, eriti oludes, kus planeet niigi ülerahvastatud.
Naiste jalgpalli menukuse tõusuga on viimase aasta-kahe jooksul mitmel pool tõstatatud küsimusi mees- ja naisjalgpallurite võrdse (finantsilise) kohtlemise teemal. Maailma parim naisjalgpallur, norralanna Ada Hegerberg ei mängi alanud MM-il, sest loobus 2017. aastal Norra koondise esindamisest protestiks selle vastu, kuidas alaliit ei taganud naiskonnale professionaalseid tingimusi. USA naismängijate ühendus on sealse alaliidu kohtusse kaevanud, süüdistades viimast soolises diskrimineerimises. Näiteid leiab veel. Kuivõrd palju on naisjalgpallurite pahameel põhjendatud? Kas sellised teemad võivad kuidagi mõjutada maailma jalgpallijuhtide suhtumist naiste jalgpalli?
Ma ei oska hinnata USA naiste jalgpalli majanduslikke eeldusi, aga enam-vähem kõikjal mujal finantseeritakse naiste jalgpalli meeste jalgpalli poolt teenitud tulude arvelt, mis minu jaoks on normaalne, aga mis peaks ühtlasi tähendama, et kõnealused protestid ei ole põhjendatud.
UEFA naiste Meistrite Liiga sai alles tänavu oma kaks esimest sponsorit, mis toetab minu eelnevat seisukohta. Samas usun, et juba lähiaastatel hakkab naiste jalgpall samm-sammult ise rohkem teenima.
Tegelikult on naiste jalgpalli suurimaks probleemiks täna liiga suur tasemevahe, aga selle teemaga tegeletakse. UEFA-s näiteks arutatakse naiste Meistrite Liiga uut mudelit, mis annaks nii väiksematele vajaliku mänguvõimaluse kui ka tippudele arendava konkurentsi.
Liikudes globaalselt tasandil lokaalsemale, siis 2017. aasta EM-il osalenud 16 naiskonnast esindas endist idablokki ainsana Venemaa. Ülejäänud 15 osalejat on Euroopa Liidu vanad liikmesriigid või muidu kõrge elatustasemega (Šveits, Norra, Island). See ei saa olla juhus. Millised on üldse endise idabloki riikide võimalused end Euroopa naiste jalgpallis mingil määral kehtestada?
See polegi juhus. Nagu eespool ütlesin, on naise roll ühiskonnas muutumas ja kuigi muutumas on ka mehe roll ja üldised inimeseks olemise tähendused ja seda kaugeltki mitte ainult heas mõttes, siis konkreetselt naiste jalgpalli osas on esimene neist kõige tähtsam. Kusjuures endise idabloki maadest on Eesti üks kõige jõulisemalt muutunuid/muutuvaid ja on loomulik, et see on toonud lisaks positiivsele kaasa ka probleeme, aga need pole selle intervjuu teema.
Siiski korraks veel kõrvale põigates – üks idabloki eksisteerimise positiivseid tähendusi oli, et ta hoidis edasiliikumise tempo madala ja tagantjärele tarkusena saab kontrollimatu tulevikku tormamisega inimesele tekitatud hädasid nähes vaadata täna tagasi ka teise pilguga.
Naiste jalgpalli arengu jaoks on eespool kirjeldatud foon pigem toetav, aga ma arvan, et idablokk oma kirglikkusega nõeluks tasemevahe pigem suhteliselt kiiresti kinni selletagi, sest põhimõtteline otsus arendada naiste jalgpalli on ka sellel territooriumil pea kõikjal tehtud.
Esmasel tasandil on naiste jalgpall – nagu ka meeste oma – eelkõige oluline liikumisharrastus, aga teisel tasandil samasugune atraktiivne ja kasvava tähendusega elukutse ja küllap paljude just kehvemates/probleemsemates tingimustes kasvanud tüdrukute jaoks oluline võimalus. Samuti eneseväljenduse ja –realiseerimise võimalus andekamatele. Lisaks on tüdrukud õrnemad ja lähevad lapsepõlves poistega võrreldes palju kergemini “katki” ja siingi on jalgpallil oma toetav roll täita.
Millised on Eesti Jalgpalli Liidu lühema ja pikema perspektiivi eesmärgid naiste jalgpallis?
Nagu meestegi jalgpallis püüame esimese asjana üles ehitada loogilise naiste jalgpalli püramiidi koos piisava hulga harrastajate, kõiki vanuseklasse hõlmavate noorteliigade, amatööride võistluste ja sportlikult atraktiivse tippliigaga.
Naiste Meistriliiga klubisid oleme litsentseerinud juba mitu aastat, just praegu toimub kõikide naiste jalgpalliga tegelevate klubidega individuaalsete kohtumiste seeria, peale mida plaanime võtta vastu otsuse konkreetsete tugimehhanismide käivitamiseks.
Üheks selliseks võiks olla näiteks üle-Eestiline tüdrukute U18 Eliitliiga koos transporditoetusega, mis võiks olla naiste jalgpalli solidaarsusmehhanismide esimene etapp. Mingite eelduste täitumisel võiks sealt edasi minna poiste omaga sarnaselt toimiva stipendiumisüsteemiga jne.
Sellest, millest praegu räägin, on kõneldud kitsas ringis ja konkreetsete otsusteni on siit veel jupp maad minna, aga eelkõige viitasin sellele, et tegeleme naiste jalgpalli arendamisega sama tõsiselt, kui meeste omaga.
