Intervjuu | Aleksandar Rogic: olen Levadias tehtud töö üle väga uhke (2)

2017. aastal FC Infonetti ning 2018-19 FCI Levadiat juhendanud Aleksandar Rogic töötab praegu Serbia U20 koondise peatreenerina. Foto: Brit Maria Tael

Serbia jalgpallitreener Aleksandar Rogic lahkus FCI Levadia juhendaja ametist 2019. aasta septembris ja naasis kodumaale, aga tema igapäevaelus on väike tükike Eestit siiani ja see killuke paneb ta tohutult siiralt küsima: mida tähendab sõna "sepapoisid"?

Miks see praegu Serbia U20 koondise peatreenerina töötavat Rogicit huvitab? Sest paari kuu eest leidis ta automaki külge ühendatud USB-pulgalt igihalja Eesti lastelaulu "Sepapoisid", mida tema tütred nüüd papa Rogicilt koolisõidu ajal sageli kuulata nõuavad.

"Ma mäletan seda laulu küll. Tallinna lasteaiakasvatajad õpetasid selle mu tütardele selgeks ja nad väga armastasid seda laulda. Ning kui avastasime hiljuti, et see on meil endiselt olemas, tahtsid nad seda taas kuulata. Tore laul, aga mida see "sepapoisid" tähendab?" uuris Rogic Soccernet.ee ekipaažilt.

Seoses FC Flora Konverentsiliiga mänguga Belgradi Partizani vastu Serbia pealinna külastanud Soccernet.ee kohtus mängupäeva hommikul Rogiciga, et meenutada tema aega Eestis ja rääkida Serbia jalgpallikultuurist.

Tunnistame ausalt üles, et kokkusaamine ei piirdunud intervjuuga, vaid kätkes endas linnatuuri Rogici juhtimisel ja samuti tutvustas 2017. aasta teises pooles FC Infonetti ning 2018-19 FCI Levadiat juhendanud treener meile Serbia köögi hõrgutisi, millest markantseim kahtlemata hautis vasikaajust. Maitses väga hästi!

Aga nüüd jalgpallijuttude juurde. Rogic töötab käimasoleva aasta algusest saadik Serbia U20 koondise peatreenerina. "Olen õnnelik, sest saan töötada suurte talentidega, kellest nii mõnedki neist jõuavad tulevikus Euroopa tippklubidesse. Samuti saan rakendada oma mänguplaani ja nägemust jalgpallist. Näiteks võõrsil Rumeenia vastu valdasime palli 74% mänguajast, väiksemate vastastega on see näitaja olnud 80% kandis.

Septembris alistasime võõrsil 1:0 Itaalia, kes on selle vanuseklassi EM-i finalist ja MM-i poolfinalist. See oli väga hea tulemus, mis lisas enesekindlust, et oleme õigel teel. Naudin nende andekate jalgpalluritega töötamist, sest tasemel mängijad on iga treeneri jaoks kõige tähtsam ressurss. Praeguses ametis mul seda jagub," räägib ta hakatuseks õhinal.

Aleksandar, kuidas sa praeguse ameti juurde jõudsid ning mis on selle töö eesmärgid?
Terve karjääri jooksul on mul alati olnud tugev side Serbia jalgpalliliiduga. See ulatub aega, kui töötasin A-koondise abitreenerina (2008-2010). Selle aja jooksul on mulle mitmel korral pakutud mõne noortekoondise juhendamist, aga otsustasin selle vastu võtta nüüd, kui koroonaviirus möllama hakkas, sest leidsin, et praegusel hetkel on mul kõige parem koos perega kodumaal elada.

Aleksandar Rogic andis neljapäeval Belgradis intervjuu Soccernet.ee ajakirjanikule Ott Järvelale. Foto: Brit Maria Tael

Asjad klappisid ideaalselt ning iga treeneri jaoks igal pool maailmas on see alati suur au, kui teda palutakse mõne kodumaa koondise peatreeneriks. Algne plaan nägi ette, et juhendan U19 koondist tänavuses EM-tsüklis ja eesmärk oli jõuda finaalturniirile ehk kaheksa parema sekka.

Kahjuks otsustas UEFA selle vanuseklassi tänavuse EM-i täies mahus ära jätta (see otsus võeti vastu veebruaris – O. J.). Seejärel oli loogiline jätkata tööd vanuseklassiga, et igapäevaselt juba meeste seas mängivad ning profikarjääri alustavad mängivad ei kaotaks mitmeks aastaks sidet rahvusvahelise jalgpalliga, mis on nende jaoks väga tähtis.

U20 koondise eesmärk on anda mängijatele rahvusvahelist kogemust, mis aitaks neil astuda väga keerulist sammu – saada talendikast noorest professionaalseks jalgpalluriks.

Olgu selgituseks öeldud, et Rogic juhendab praegu 2001. ja 2002. aastal sündinute koondist; 2025. aasta U21 vanuseklassi EM-il, mille valikmängud algavad 2023. aasta sügisel, on vanuse ülempiiriks 2002. aasta 1. jaanuar.

Kui praegune U20 koondis jõuab U21 vanuseklassi, siis kas sa liigud nendega kaasa ja asud juhendama Serbia kõige tähtsamat järelkasvumeeskonda?
Praegune plaan on tõesti selline, aga ma ei tee väga pikaaegseid plaane. Minu isikut ja töömeetodeid arvestades naudin olukorda, kus saan igapäevaselt treeningväljakul viibida ja iganädalaselt meeskonda võistlusmängus juhendada. Seega praegu olen ja töötan ma siin, aga eks näis, mis tulevik toob. Võib-olla jätkan U21 koondisega, võib-olla liigun klubijalgpalli.

Kui sageli sulle tööpakkumisi tehakse?
On väga oluline erinevus, kas tegemist on ametliku pakkumise või niisama huvi tundmisega. Seda viimast jõuab minuni igal nädalal. Ametlikke pakkumisi tehti mulle möödunud suvel paar tükki, enne seda samuti mõned. Olen rahul oma staatusega treeneriteturul ja regulaarselt tehtavate pakkumiste üle. Loodetavasti tuleb neid tulevikus veel rohkem.

Aga mu tähelepanu pole mitte pakkumiste hulgal, vaid sellel, kes neid mulle teeb ja milline projekt selle pakkumise taga peitub. Siis pean otsustama, kas näen end sinna projekti sobituvat. Arvesse tuleb võtta jalgpalli taset ja klubi eesmärke.

Aleksandar Rogic kodulinna Belgradi läbiva Sava jõe äärde hiljuti rajatud uuel promenaadil. Foto: Brit Maria Tael

Levadiast lahkusid sa kaks aastat tagasi pärast seda, kui olid Infoneti ja Levadia peatreenerina töötanud kokku kaks aastat. Kuidas see aeg sind treenerina kujundas? Kuidas sa Eestis töötatud ajale praegu tagasi vaatad?
Infonetti tööle tulles tahtsin alustada karjääri peatreenerina, aga ma polnud veel lõpetanud UEFA PRO-litsentsi kursust, mis on enamikes Euroopa riikides kõrgliigas peatreenerina töötamise eeldus. Eestis on aga võimalik selles ametis töötada ka siis, kui oled parajasti seda litsentsi omandamas.

Infoneti pakkumine tuli üllatusena ja seal veedetud kuute kuud võib nimetada eksperimendiks. Aga selle aja jooksul sain tuttavaks Premium liiga ja Eesti jalgpalliga ning siis pakkus mulle peatreenerikohta juba Levadia. Kokkuvõttes võin öelda, et ma ei teinud Eestisse tulles viga. Nautisin aega Eestis ja õppisin palju. Need aastad andsid mulle väärtusliku kogemuse, tänu millele olen praegu parem treener.

Levadia peatreenerina töötades märkisid sa mitu korda, et välismaise treenerina töötamise suur eelis on võimalus ilmnevatest probleemidest ja kitsaskohtadest ilma keerutamata rääkida, sest on teada, et mitte liiga kauges tulevikus liigub välistreener edasi järgmisele töökohale ega pea muretsema, kas keegi tema otsekohesust pahaks pani. Anna palun nüüd, kaks aastat pärast Eestist lahkumist, oma hinnang meie jalgpallile – mis on hästi ja mis peaks olema paremini?
Me kõik oleme inimesed, kelle maailmapilti kujundavad isiklikud mõtted ja väärtused, mis võetakse siis kaasa ka oma tööellu. Iga treeneri kohustus ja vastutus oma mängijate, klubi ja kogukonna ees on jääda alati ausaks ja otsekoheseks. See ei tähenda, et treeneril on alati õigus, aga ikkagi ei tohi karta olukorda jälgides tehtud järeldustest avalikult rääkida.

Muidugi tähendab see, et mõnedele inimestele sa meeldid ja teistele mitte. Oluline on, et jutt oleks argumenteeritud ja rajaneks oskusteabele. Minu maneerid Eestis olid täpselt samasugused nagu hiljem Poola kõrgliigas (Levadiast lahkumise järel töötas Rogic pool aastat Gdynia Arka peatreenerina – O. J.) või praegu Serbia alaliidus.

Ma ütlen alati oma arvamuse välja ja usun, et just nii saan ma olla professionaalne, aus ja lojaalne. Usun, et Eestis said kõik aru, et mu suur soov oli aidata. Ma ei otsinud tähelepanu, vaid tahtsin aidata. Muidugi kaitsesin ma samal ajal oma mängijaid ja klubi. Nüüd, kui ma pole enam Eesti jalgpalliga seotud, ei ole minust korrektne rääkida asjadest, mida oleks vaja paremini teha.

Usutavasti jääb su silm praegugi vahel Premium liiga tabelil ja tulemustel pidama ning kindlasti oled tähele pannud, et Levadia on praegu liider ja omab väga head võimalust meistriks tulla. Mis sa arvad, kui palju sinu tööd selles Levadia liidrikohas sisaldub?
Ilmselgelt tekib jalgpallitreeneril iga töökohaga mingi side, mis jääb alles ka sealt lahkudes. Ma pole küll tänavu kuigi palju Levadia kohtumisi vaadanud, aga tulemusi jälgin. Mul on väga hea meel, et Levadial on praegu väga hea võimalus pika aja järel Eesti meistriks tulla.

Kui see juhtub, on see mängijate, klubi, tema toetajate ja juhtkonna jaoks väga tähtis. Ning 2021. aasta hooajal saavutatud tulemuste eest tuleb kiita neid inimesi, kes seal praegu töötavad – mängijaid, treenereid ja juhtkonda. See edu kuulub ainult neile.

Kui vaatan tagasi oma ajale Levadias, siis tean väga hästi, mis oli mu stardipunkt ja milliste väljakutsetega silmitsi seisin. Olen Levadias tehtud töö üle väga uhke. Muud mul öelda pole.

Marko Savic töötas Levadias natuke aega sinu abitreenerina ja on praegu klubi peatreener. Olete te sõbrad, kolleegid või kuidas ta teie suhet kirjeldad? Eestis ringleb selle kohta mitmeid teooriaid!
Oleme kolleegid, kes töötasid vahepeal ühe projekti juures koos, aga läksid seejärel kumbki oma teed. Marko on väga hea treener ja näitab praegu koos Vladimir Vassiljeviga, et on Levadia jaoks igati paslik juhendaja.

Aleksandar Rogic 2019. aastal FC Levadia peatreenerina. Paremalt esimene ja teine on tema abitreeneritena töötanud Vladimir Vassiljev ja Marko Savic, kes moodustavad praeguse Levadia juhendajateduo. Foto: Oliver Tsupsman

Mis on su ambitsioon jalgpallitreenerina? Viia Serbia koondis peatreenerina MM-ile ja seal ühtteist korda saata?
Olen väga õnnelik selle üle, mida jalgpall on mulle andnud. Jalgpall oli mu suur armastus ja kirg varajasest noorusest. Olen kulutanud palju energiat ja töötunde, et ennast arendada, aga kõige eeldus on ikkagi suur armastus jalgpalli vastu.

Vastutasuks on jalgpall minu vastu helde olnud – olen elanud ja töötanud kuues erinevas riigis kolmel erineval mandril ning kogenud väga erinevat jalgpalli. Ma ei taha olla inimene, kes kogu aeg kurdab, et tahaks enamat, aga ambitsioonikus on loomulik osa inimesest.

Mina tahan jalgpalli nautida ja töötada keskkonnas, kus mängitakse väga head jalgpalli, kus on palju pealtvaatajaid, suur ajakirjanduse huvi, kõvad pinged, väga tugevad vastased ja põnevad kohtumised. Tahan kohtuda väga heade treenerite juhendatud meeskondadega, et endale väljakutse esitada ja oma oskusi parandada.

Kus see kõik võib juhtuda? Õnneks mängitakse jalgpalli igas maailma otsas. Enamiku jalgpalliga seotud unistusi olen ma praeguseks juba täitnud. Nüüd tahan lihtsalt jalgpalli nautida.

Ma küsisin Serbia koondise kohta põhjusel, et Balkanimaades ollakse riigi esindamise osas minu hinnangul mõnevõrra kirglikumad ja uhkemad kui Lääne-Euroopas.
Serbia on spordirahvas. Sport meeldib meile tohutult. Võistlemine samuti. Iga väikene Serbia poiss unistab professionaalseks sportlaseks saamisest. Ning meie riik ja ühiskond väärtustab kõiki spordisaavutusi kõrgelt, mis jääb lastele meelde ja paneb nad selle suunas pürgima.

(Rogic tegi Soccernet.ee ekipaažile Belgradis väikese tuuri ja peatus pikemalt raekoja juures ning näitas sealset rõdu, kust suuri spordivõite tähistatakse, ning ütles, et iga Serbia sportlase eesmärk on jõuda sinna rõdule nii, et selle ees laiuval väljakul tähistavad ta saavutust 50 000 kaasmaalast – O. J.)

Võitmine meeldib serblastele väga. Ning niivõrd tähtis pole kaasnev materiaalne hüve, vaid ikkagi võiduemotsioonist saadav nauding. See hoiak on meie regiooni suur tugevus ja seetõttu siit kandist palju mängijaid ja treenereid kõrgele tasemele jõuabki. Sest sport on ju võistlus, kus ei jõua kaugele ilma hea iseloomu, kõva töö ja suure kireta.

Pärast 2000. aasta EM-il veerandfinaali jõudmist (toona veel Jugoslaavia nime all mängides) pole Serbia enam kordagi EM-finaalturniirile jõudnud. MM-il on pärast seda mängitud kolm korda (2006, 2010 ja 2018), aga alati piirdutud alagrupiturniiriga. Käimasolevas MM-valiksarjas hoitakse viie vooru järel A-alagrupis Portugali järel 11 punktiga teist kohta. Otsepääsme teenimiseks oleks vaja tõusta esimeseks, mis eeldab ilmselt Portugali võõrsil alistamist, aga teine koht tagab koha play-off'is. Foto: Scanpix / Reuters / Novak Djurovic

Kust te siin kandis ikkagi selle kire võtate? Sport meeldib ju kõigile, aga Serbia ja teised Balkanimaad on võistkondlikes pallimängudes kohe eriti head. Jalgpall, korvpall, võrkpall, käsipall, veepall – te mängite kõrgel tasemel kõike.
Ma olen nõus, et see on fenomenaalne. Ma ei saa öelda, et see edu oleks mingi suurepärase spordisüsteemi tulemus, vaid põhineb suurel hulgal andekatel mängijatel ja treeneritel. Pole palju riike, kus oleks nii palju andekaid mängijaid kui Serbias. Ning iga treener, isegi lastetreener võtab tööd tohutu kirega. Seetõttu oodatakse läbi terve koolipäeva sellele järgnevat treeningut ning treeneri arvamus on Serbia laste jaoks tähtsam vanemate omast.

Heade geenide kõrval on väga tähtis roll ka spordipärandil. Kuna kõik serblased teavad, et oleme minevikus saavutanud suuri võite, siis kui meie jalgpallimeeskond kohtub võõrsil Itaaliaga, minnakse platsile arvates, et võit on võimalik. Miks ka mitte? Itaalia pole meie jaoks vastane, keda me väga kardame, vaid lihtsalt suur väljakutse. Võtmetähtsusega on mõttelaad ja motivatsioon, mingit suurt ja vägevat süsteemi meil pole.

Aga vägev spordikultuur jällegi on!
Jah, see on. Pärand samuti. Peame tänama varasemate põlvkondade treenereid, et nad on rajanud tugeva koolkonna. Samas on igal koolkonnal oma tugevused ja nõrkused. Meil on kõvasti arenemisruumi strateegia, organiseerituse ja arendustöö kohta, aga loomulik talent, arusaam jalgpallimängust ja kõrge motiveeritus on alati olemas ja neile saame loota.

Ning paistab, et see vägev pärand tekitab kõigis praegustes treenerites suurt vastutustunnet.
Tuleb olla tark ja kuulata neid, kes on varem edu saavutanud. Ning samuti tuleb omavahel kogemusi vahetada. Pea kõik Euroopas töötavad Serbia jalgpallitreenerid hoiavad omavahel sidet. Me suhtleme isekeskis suuremate barjäärideta ja vahetame kogemusi.

Näiteks Inglismaa esiliigaklubi Readingi peatreener Veljko Paunovic on mu väga hea tuttav. Ta juhtis Serbia U20 koondise 2015. aastal MM-tiitlini ja kui ma praegusel ametikohal alustasin, siis esimesel kohtumisel mängijatega meenutasin neile seda triumfi ning edastasin neile Paunovici tervitused, sest seadsin meile sama eesmärgi.

Mu heade tuttavate seas on ka Belgradi Partizani ja Belgradi Crvena Zvezda, samuti Moskva Lokomotiivi peatreenerid. Ja me tõesti vahetame pidevalt kogemusi ja mõtteid, sest oleme jalgpalli suhtes väga kirglikud.

Ei oleks üldse imelik, kui Partizani peatreener, kelle meeskonnal algab nelja tunni pärast mäng Floraga, tuleks praegu siia restorani, istuks minuga samasse lauda ja arutaks paar tundi erinevaid jalgpalliasju ning läheks siis staadionile mängule. See on kirg jalgpalli suhtes.

Jalgpallitreeneriks olemine on Serbias elustiil, mitte elukutse. Pole tähtis, et vabu päevi on vähe ja pühapäeva pidada ei saa. Seda me armastamegi.

* * *

Foto: Brit Maria TaelAleksandar Rogic

Sündinud: 3. augustil 1981
Abitreenerikarjäär: FC Floriana, Malta (2007-08), Serbia koondis (2008-2010), Ghana koondis (2011-12), Belgradi Partizan (2012), Shandong Luneng, Hiina (2013), Serbia (2014), Hebei Zhongji, Hiina (2015)
Peatreenerikarjäär: FC Infonet (2017), FCI Levadia (2018-19), Gdynia Arka, Poola (2019-2020), Serbia U20 (2021)
Saavutused peatreenerina: Eesti superkarikas 2018, Eesti karikas 2018

Kommentaarid

Riho Saksus   •  
Väga hea lugu!
delarenta   •  
Minu arust oli Rogic just serbi kohta liialt poliitkorrektne

Sisene
Enne kommentaari avaldamist tutvu Soccernet.ee kommentaaride hea tavaga.
PREMIUM LIIGA
OTSEPILT: Kalev sihib esimest võitu, Kuressaare esimest punkti  (Lepp alustab Kalevi väravas!)
Kristjan Jaak Kangur | 20 minutit näopeksu ja talutav kaotus Soomele – Eesti jalgpalli väärikuse uued mõõdupuud?
KUIDAS EDASI?
MÄNGIJATE MÕTTED
NAISTE JALGPALL
TÄNA OTSEPILT: kas ambitsioonikas uustulnuk suudab tiitlikaitsjat üllatada?  (kell 17!)
NAABRITE DUELL
HOOAJA EELVAADE
Saku astub hooajale vastu nii Rogicilt kui ka Arbeiterilt korjatud nippidega
JALKAJUTTE
UUE HOOAJA OOTUSES
Ajaloolise hooaja järel treeneritetiimi välja vahetanud Tammeka sihib taas medalit.
RISTNURK
 
Jalgpalluritel on ikka süda sees
TOREDAD VIDEOD
Jalgpalluritel on ikka süda sees (0)
 
Oeh, mis siin toimub?!
JALGPALLIMOOD
Oeh, mis siin toimub?! (0)
 
Võistkond
M
V
V
K
VV
P
1.
Tallinna FCI Levadia
3
3
0
0
14:0
9
2.
Paide Linnameeskond
3
3
0
0
8:2
9
3.
Nõmme Kalju FC
3
2
1
0
9:0
7
4.
Tartu JK Tammeka
3
2
1
0
7:1
7
5.
Tallinna FC Flora
3
1
1
1
5:4
4
6.
Pärnu JK Vaprus
3
1
0
2
3:6
3
7.
JK Tallinna Kalev
3
0
2
1
3:5
2
8.
FC Nõmme United
3
0
1
2
1:5
1
9.
FC Kuressaare
3
0
0
3
2:15
0
10.
JK Narva Trans
3
0
0
3
0:14
0
SOCCERNET TV
VIIMASED PILDIGALERIID