Menüü
Veebisait

Intervjuu | Gibraltari alaliidu peasekretär: klubid peavad arvestama ka koondise huvidega (0)

1895. aastal asutatud Gibraltari jalgpalliliidu peasekretär Dennis Beiso kinnitab, et UEFA ja FIFA liikmelisuse pälvimine vastavalt 2013. ja 2016. aastal andsid kaljuriigi vutielule meeletu tõuke. Ning sügisel saavutatud esimesed võidud ametlikes mängudes suurendasid oluliselt huvi koondise tegemiste suhtes.

"Müüsime laupäevase EM-valikmängu Iirimaa vastu lõpuni välja ja eeldame, et samamoodi läheb ka homse matšiga Eesti vastu. Entusiasm Gibraltari jalgpallimeeskonna suhtes on praegu seoses sügisel saavutatud heade tulemustega kõrge. Surfame selle meelsuse laineharjal!" sõnab täna pärastlõunal Gibraltari alaliidu kontoris Soccernet.ee-ga vestelnud Beiso.

Gibraltari jalgpalliliit pesitseb linna peatänavaga paralleelselt kulgeval jalakäijate tänaval Irish Town. Neljakorruselise maja esimesel paikneb pood, kus müügil kõikvõimalik Gibraltari koondisega seotud fänninänn ning vitriinis FIFA poolt alaliidule 2016. aastal liikmeks võtmise puhul antud vimpel. Ülemistel korrustel paiknevad kontorid, kus töötavad alaliidu 17 palgalist töötajat.

Härra Beiso, palun selgitage, kuidas on võimalik korraldada meeste kõrg- ja esiliigast, naiste liigast ning koondisest koosnevat jalgpallielu riigis, kus asub ainult üks jalgpallistaadion (Gibraltari lennurajast saja meetri kaugusel paiknev Victoria staadion on kaljuriigi sõna otseses mõttes ainus vutiplats – O. J.)? Ning seejuures veel ka tulemusi saavutada, sest sügisel alistasite ju Rahvuste liigas nii Armeenia kui ka Liechtensteini?
Suurte raskustega! Tegeleme siin igapäevaselt väikese ime kordasaatmisega. Jalgpall täidab Victoria staadioni kõigil seitsmel nädalapäeval pikkadeks tundideks. Kui oleks võimalik, täidaksime platsi ka 24 tunniks, sest jalgpallurite arv ja nõudlus trenniaegade järele oleksid olemas. Kõik toimib tänu jalgpallile pühendunud inimestele, kellest mitmed teevad oma tööd vabatahtlikkuse korras.

Aga tajume väga hästi, et olukord pole ei ideaalne ega jätkusuutlik. Seetõttu oleme väga õnnelikud, et koostöös Gibraltari valitsusega paraneb taristu olukord oluliselt juba käimasoleval aastal. Suve lõpuks rajatakse Gibraltaril kaks uut väljakut – Europa Point ja Lathbury Barracks. Seega peaks Gibraltari jalgpallitaristu juba mõne kuu pärast olema oluliselt parem ning vähendama praegu Victoria staadionil lasuvat survet.

Ning 2019. aasta lõpus või 2020. aasta alguses algab praeguse Victoria staadioni kohale uue 8000-kohalise rahvusstaadioni rajamine. Kahe aasta pärast peaks meie jalgpalliline panoraam olema praegusest juba oluliselt mitmekesisem ja kenam. See kõik on saanud võimalikuks tänu heale koostööle Gibraltari valitsusega.

Saan aru, et valitsus suhtub alaliitu soosivalt, sest jalgpall on üks hõlpsamaid viise, kuidas Gibraltar end maailmale tutvustada saab?
Vastab tõele, et valitsus suhtub alaliitu toetavalt, sest nad tajuvad, et Gibraltari jalgpallikoondis toimib rahvusvahelises kontekstis meie riigi suursaadikutena. Jalgpalli ja tema jõudu ära kasutades kõlab Gibraltari nimi maailma erinevates otstes. Ning jalgpalli abil saavad Gibraltari poliitikud luua kontakte ametnikega, kellega see muidu oleks keeruline või võimatu.

Näiteks mõlemal puhul, kui Eesti koondis meid A. le Coq Arenal võõrustas, kohtusin seal ka Eesti poliitikutega, kes uurisid minu käest Gibraltari kohta ja jagasid oma kontakte, mida saan omakorda edastada Gibraltari poliitikutele. See pole juhtunud ainult Eestis, vaid ka näiteks Portugalis. Kreekas istusin sealse spordiministri kõrval, kes tundis Gibraltari vastu elavat huvi. Jalgpalliliidu poolt pakutav otsene või kaudne poliitiline kontakt on terve Gibraltari jaoks tähtis.

Jalgpallitegevus Gibraltaril algas juba 19. sajandil. Kuidas nägi see välja enne UEFA liikmelisuse pälvimist?
Asutamisaastaga 1895 oleme Euroopa vanuselt seitsmes riiklik jalgpalliliit, aga rahvusvahelise tunnustuse pälvisime alles 2013. aastal. Vahepealsel ajal toetus jalgpall vabatahtlikele ja inimeste armastusele mängu suhtes. Enne 2013. aastat polnud alaliidul ainsatki täiskohaga töötajad, aga praegu on selleks arvuks 17.

Kasv on olnud väga kiire ja oleme muutunud oluliselt professionaalsemaks. Pilt on täiesti teine nii administratiivsest kui ka organisatsioonilisest aspektist. UEFA liikmelisus muutis Gibraltari jalgpalli totaalselt. Eelkõige paremuse suunas, aga on ka aspekte, mis nii minu kui ka mitme teise inimese arvates nii hästi ei mõju.

Üks neist on raha. Eelkõige see, mille klubid pälvivad eurosarjades osalemise eest ning mis annab neile ülejäänud Gibraltari kõrgliiga ees tohutu konkurentsieelise. See vähendab pidevalt meistriliiga tasavägisust, mis oli omal ajal hoopis etem kui praegu. See on oht, millega peame koostöös klubidega kogu aeg tegelema.

Kuidas klubid säärase talitusviisiga nõustuvad? Klubide ja jalgpalliliidu nägemused õigetest tegevustest ei pruugi ju alati ühtida, sest alaliit peab otsuseid langetades silmas pidama ka rahvuskoondise perspektiivi, klubid aga mitte.
Alaliidu suhe klubidega on väga hea. Klubidel on ka oma organisatsioon, mille koosolekutel me hääleõiguseta osaleme ehk meid kaasatakse. Koosolekutel arutame nii klubide ja alaliitude suhet kui ka klubide huvisid ning seda, mida saab alaliit teha, et nende kaitsmisele kaasa aidata.

Tõsi, meie ülesanne on klubide huvide kaitsmise kõrval seista hea ka Gibraltari koondiste käekäigu eest. Meie jalgpalliliiduna peame kaitsma Gibraltari jalgpalli tervikuna, klubid seisavad vahetevahel aga ainult oma kitsaste huvide eest. Aga üldiselt on olukord hea, sest meie suuremad klubid tajuvad, et neil lasuvad kohustused väiksemate kaasteeliste suhtes, sest põnev võistlus on lõpuks kõigi osapoolte ja kõrgliiga jätkusuutlikkuse huvides.

Kuidas suhtuvad klubid kohalike mängijate reeglisse, mille kohaselt peab kõigis meistrivõistluste kohtumistes igas võistkonnas algusest lõpuni platsil viibima vähemalt kolm jalgpallurit, kes omavad õigust esindada Gibraltari koondist? Enne käimasolevat hooaega oli nõudeks vaid ühe säärase mängija platsil viibimine.
Reegel kehtestati koostöös klubidega. Mõned suhtusid suurema, teised väiksema entusiasmiga, aga kõik nõustusid ja möönsid, et Gibraltari liigas peavad Gibraltari jalgpallurid pälvima rohkem mänguminuteid kui seni. Nende peamine mureallikas oli kvaliteedi nappus – kas leidub piisavalt Gibraltari passiga jalgpallureid, et kõigi klubide sportlik tase säiliks?

Kardeti olukorda, kus enamik Gibraltari tippmängijaid kuuluvad ühte või kahte-kolme klubisse ning ülejäänud peavad rahulduma ülejäägiga. Sain vähemedukate klubide muredest aru, ent tippjalgpall toimib igal pool nii, et parimad mängijad liiguvad tugevamatesse klubidesse.

Kokkuvõttes tegeleme delikaatset lähenemist nõudva tasakaaluharjutusega. Praegu kaalume kvoodi tõstmist viiele mängijale. See muudatus rakenduks juba järgmisel, 2019-20 hooajal. Võib juhtuda, et rahuldume esmalt neljaga ja tõstame kvoodi viiele enne ülejärgmist hooaega. Üldine eesmärk on, et võimalikult palju Gibraltari jalgpallureid mängiksid nädalast nädalasse meistrivõistluste kohtumisi.

Kui Gibraltar pälvis UEFA ja FIFA liikmelisuse ning liitus valiksarjadega, oli algus väga raske. Kahes esimeses valiktsüklis kaotas Gibraltar kõik 20 kohtumist, väravate vahega 5:103. Ent mullu sügisel mängitud Rahvuste liigas saavutasite nelja kaotuse kõrval kaks võitu ja näitasite hoopis uut taset. Too võistlus näis olevat täpselt see, mida Gibraltaril ja teistel väikeriikidel vaja?
Rahvuste liiga kontseptsioon on tõesti väga hästi läbimõeldud ja ahvatlev, sest meid ootab kuuemänguline seeria, kus saame alati minna platsile reaalse lootusega midagi saavutada, mis pole meie jaoks alati garanteeritud. Kui kohtume Saksamaa, Poola või Portugaliga, siis nendes kohtumistes on ülesandeks kahjude minimeerimine. Et esitus ja tulemus jääksid soliidsuse piiridesse. See on reaalne jõudude vahekord.

Rahvuste liigas oli olukord hoopis teine. Kui välja jätta kodune matš Armeeniaga, mille kaotasime 2:6, andsime alati hea lahingu. Võidud Jerevanis Armeenia ja kodus Liechtensteini üle olid meie koondise esimesed võistlusmängudes saavutatud võidud ning tekitasid Gibraltaril jalgpallielevuse, mis pole siiani vaibunud.

Teine oluline faktor meie sügiseses edus on uruguailasest peatreener Julio Cesar Ribas, kes muutis kogu koondise hoiakut. Kogu austuse juures tema eelkäijate suhtes on Ribas suutnud tekitada riietusruumis tunde, mida seal varem polnud võimalik kohata. Mängijad tunnevad end perekonnana ja usuvad, et on alati võimelised võitma.

Oleme Iirimaaga kohtunud kolmel korral. Esimesed kaks mängu kaotasime 0:7 ja 0:4. Nüüd laupäeval oli skooriks 0:1 ning kui ma nägin pärast mängu riietusruumi meeleheidet napist kaotusest meeskonnale, kes meid veel hiljuti põhjalikult nüpeldas, oli see minu jaoks märk hoopis uuest hoiakust. See on Julio Cesar Ribase töö.

SEOTUD LOOD
Kommentaarid

Kommentaare ei ole.

Sisene
Enne kommentaari avaldamist tutvu Soccernet.ee kommentaaride hea tavaga.
Ott Järvela | Jalgpallimaailmal lasub moraalne kohustus Inglismaad karmilt karistada ja nad ihaldatud vutipeost ilma jätta
FINAAL!
Luup peale | Kõik teed viivad Rooma ehk Itaalia spetsialistid sätestasid, et jalgpallil pole ette nähtud koju naasta
EUROOPA NÄITAS VÕIMU
STUUDIOJUTUD
EM-STUUDIO | Peep Pahv: mida vähem jalgpall muutub, seda parem, aga saan aru, et see on lootusetu
INGLISMAA TEGI AJALUGU
Luup peale | Pehme penalti? Ei, väga pehme! Aga VAR ei tohtinud sekkuda ja Taanile ei tehtud liiga. Mäng oli aus ja Inglismaa finaalis
IKKAGI ITAALIA
Ott Järvela | Inglismaa õelus ja kiuslikkus tuleb meelde jätta ning seda neile nina alla hõõruda
STUUDIOJUTUD
EM-STUUDIO | Koefitsiendi-ekspert: oma kõhutunnet on pakkumisi koostades mängus päris palju
SOCCERNET.EE BAKUUS
MÕTTETALGUD
STUUDIOJUTUD
EM-STUUDIO | Alvar Tiisler: taktikalaud oli mulle südameasjaks ning peagi näeme seda ka Premium liiga ülekannetes
KES, KUS JA KUIDAS?
STUUDIOJUTUD
NOPPEID AJALOOST
EM 1996 | Jalgpallilt oodati suurt kojutulekut, aga Saksamaa arvas teisiti