Intervjuu | Jürgen Henn: ego parima treeneri auhind muidugi paitab, aga tunnustus kuulub tegelikult tervele Florale (0)
Eesti aasta parimale jalgpallitreenerile omistatav Albert Vollrati auhind kuulub kolmandat aastat järjest Jürgen Hennile, kelle juhtimisel jõudis FC Flora esimese Eesti klubina eurosarja alagrupiturniirile.
Erinevalt eelmisest ja üle-eelmisest aastast jäi Flora Eesti meistritiitlist ilma, aga see osutus auhinna omaniku üle otsustava jalgpalliliidu juhatuse silmis iluveaks, mis ei varjutanud Eesti jalgpalli 2021. aasta suurimat saavutust, mida Konverentsiliiga alagrupiturniirile pääsemine ja seal teenitud punktid kahtlemata olid.
14 mängust koosnenud Flora euroteekond kätkes endas helgeid ja tumedamaid episoode, ent võtmehetkedeks suutis 34-aastane Henn oma meeskonna alati häälde saada. Ülimalt valusast penaltiseerias saadud kaotusest Nicosia Omoniale toibuti ning Konverentsiliiga play-off'is Shamrock Roversiga tehti head partiid nii kodus kui ka võõrsil.
Alagrupifaasis jäädi Famagusta Anorthosis vastu kaks korda 0:2 kaotusseisu, kust aga suudeti mõlemal puhul välja tulla. Ning Belgradi Partizani vastu tegi Henn Premium liiga huvides karmi otsuse, jättes mitmed põhitegijad pingile. Aga suutis sellele vaatamata meeskonna emotsiooni nii hiilgavalt paika timmida, et enesekindlus kaotsi ei läinud. Tasuks 1:0 võit.
Premium liigas ei kaotanud Flora meistriks tulnud FCI Levadiale ainsatki mängu (kaks võitu ja kaks viiki), aga tabeli tagumise poole meeskondadele loovutatud punktid ajal, kui euromängude tihe graafik kurnas, said lõpuks määravaks ning on õppetund, mis annab Florale ja tema peatreenerile uue hooaja eel mõtteainet ning kasvatab nälga.
Jürgen, võitsid Albert Vollrati auhinna kolmandat aastat järjest. Mida see tõik sulle näitab, ütleb ja tähendab?
Arvan endiselt, et seda auhinda on väga raske asetada lahku meeskonna saavutustest, sest jalgpall on võistkonnasport. Ei saa ju nii, et kui Flora meeskonnale paneme aasta eest hindeks nelja, siis ma enda kohta ütlen, et tegin supertöö ja väärin viite. Saavutame asju ikka üheskoos.
Auhind näitab, et oleme meeskonna ja abilistega suutnud leida väga hea klapi. Inimese ego see muidugi paitab, aga näen seda tunnustusena kogu Flora meeskonna ja klubi tööle.
Kolm sinu jaoks Vollrati auhinnaga lõppenud aastat on olnud eripalgelised. 2019 oli Flora läbimurde aasta, 2020 koroonapandeemiaga kohanemise aasta ja 2021 hoopis kolmandat sorti. Kuidas sa neid aastaid ise võrdled?
Minu enda jaoks oli 2021 mingis mõttes kõige erilisem. Kui eelmiste hooaegadega toimus kasvamine, õppimine ja arenemine Euroopa teekonna ettevõtmiseks, siis nüüd 2021. aastal õnnestus meil varasemate aastatega korjatud kogemused väga hästi realiseerida. Seega eelmised aastad olid ettevalmistus tänavuseks, kui õnnestus see kõik tulemuseks vormida.
Kas see kehtib ka sinu töö kohta, et tänavu lõid peatreenerina lauda möödunud aastatega kogutud kapitali?
Eks ma panin endale pinged peale. Teadsime, et 2020. aasta Eesti meistritiitliga kaasneb väga hea šanss alagrupifaasi pääseda, sest meil avaneb mitu võimalust seda üritada. Loomulikult pidi natuke ka loosimisel õnne olema, aga vedamiseks ma Shamrock Roversiga kokkusaamist ei nimetaks. Pean neid tugevaks võistkonnaks, kes on optimaalselt paberi peal meist tugevam.
Aga teadsime meeskonnaga, et 2021 on aasta, kui meil on võimalus Euroopas midagi teha. Tajusime pingeid, aga mul on hea meel, et suutsime neist üle olla ja pakkuda väga huvitava aasta.
Palju sa neist pingetest enda kanda võtsid? Sest kui võidab võistkond, siis kaotab teatavasti treener?
Olen enda suhtes väga nõudlik ja meeskonna suhtes samuti. See nõudlikkus pingeid tekitab ja loomulikult ma neid tundsin. Aga head meelt valmistab, et suutsime neist üle olla ja mängida Euroopas paremat jalgpalli kui 2020. Tulemuse mõttes tegime korraliku aasta ka mullu, aga tänavu astusime mänguliselt sammu edasi.
Sul on nüüd olnud aega paar päeva alagrupiturniiri settida. Kas hing jäi rahule?
Ei saa öelda, et täielikult. Vähemalt hetkel mitte. Aga ma ei ole veel saanud 2021. aastat ka kõrvaltvaataja pilguga vaadata, sest täna oli meil ju karikamäng (intervjuu toimus pühapäeval pärast virtuaalset jalgpalligalat, samal hommikul oli Flora alistanud 1/16-finaalis 14:0 oma klubi U19 meeskonna - O. J.). Seega praegu olen veel 2021. jalgpalliaasta sees ning hing täielikult rahul ei ole.
Kripeldama jäävad esimene mäng Gentiga ja kodumäng Anorthosisega. Teisalt võib-olla kuu aja pärast tänavusele hooajale tagasi vaadates on pilt teine. Jõudsime alagrupiturniirile esimest korda ning rohkete mängudega sügis oli meile väga raske periood. Häbisse me ei jäänud ja tegime korraliku tulemuse.
Samuti suutsime korralikult mängida – ükski kohtumine polnud selline, kus pealtvaatajatel tulnuks tribüünidel kannatada. Oli põnev vaadata ja oli, millele kaasa elada. Lisaks lõime väravaid ja teenisime punkte, mis esimese korra jaoks miinimumeesmärk, mida suutsime natuke isegi ületada.
Sa armastad rõhutada, kuidas juhid Flora esindusmeeskonda mitte üksi, vaid koos oma treeneritetiimiga. Kui möödunud kolme hooaega vaadata, siis kuidas su enda roll selles tiimis selle aja jooksul on muutunud?
Treeneritetiim on väike võistkond suure võistkonna sees. Rollide jaotust on vaja aja jooksul natuke kohandada. Tulevad uued ülesanded ja koormust juurde. Oli õpetlik aasta. Sarnaselt meeskonna arengule areneb ka treeneritetiim.
Aga minu roll suures pildis muutunud pole. Peenhäälestada siit-sealt on natuke vaja, aga põhirollid on meil paika saanud ja hästi toiminud. Oleme kõigile tiimi liikmetele leidnud rollid, milles nad on tugevad, milles nad end hästi tunnevad ja milles tahavad vastutust võtta.
Jose Mourinho oli tuntud selle poolest, et finaalkohtumise autasustamise järel võttis ta medali kaelast ja andis fännidele. Ta põhjendas, et on oma mõtetes juba ametis järgmiste väljakutsetega. Kuidas sinul? Kas reedel Belgiast tagasi lennates oli mingi sarnane emotsioon hinges?
Ei olnud, ausalt ei olnud. Veel mitte. Võib-olla on see seotud sellega, et me ei tulnud Belgiast tagasi hea emotsiooniga, sest mäng oli ju raske. Kui kõiki nurki objektiivselt vaadates, siis oli 0:1 kaotus okei ja korralik tulemus. Ei peaks end tundma nii kehvasti nagu tundsime. Aga samas ju teadsime, kuidas sündis vastase värav (selgest suluseisust – O. J.). Pluss see, mis oli nädal varem Premium liigas toimunud. Emotsioonid polnud kõige positiivsemad.
Seega 2022. aasta hooaega puudutav kompuuter pole sul veel peas tööle hakanud?
Veel ei ole. Arvan, et mu kõvakettamahust 90% tegeleb veel selle aastaga, ülejäänud 10% võib-olla vaikselt vaatab uude aastasse.
Positsioon, millelt Flora 2022. aastale vastu läheb, on ju hea, sest nälg ja tõestamisvajadus on kõrgel?
Kindlasti. Usun, et meeskond tunneb väga selgelt, et me ei mänginud Premium liigas maksimumi välja. Teadsime, et tuleb raske aasta, aga näitasime, et oleks olnud võimalik teha tulemust mõlemal rindel. Nii eurosarjas kui ka meistrivõistlustel. Meeskond tunneb, et meil jäi varu.
Just peades, kus me mõningates matšides ei mänginud tervet kohtumist maksimumiga. Need üksikud punktikaotused kujunesid otsustavaks. Meeskond tunneb seda, kahetseb seda ja tahab järgmisel aastal kindlasti parandada.
