Intervjuu | Jürgen Henn: ma ei tea, miks Flora mind peatreeneriks usaldas. Otsest põhjust ju polnud (3)
Parim hetk välismaal suure võidu saavutanud sportlase intervjueerimiseks on võistlusjärgne hommik, sest öö on vahel, adrenaliin maas ja pea selge, aga mälestused eredad ja mõtted kirgastunud, sest kodumaal paratamatult ohjad haarav argirutiin pole veel saanud tegudele asuda.
See pole mingi uut sorti raketiteadus, vaid lahingolukorras korduvalt tõestust leidnud rusikareegel. Seetõttu istus Soccernet.ee täna hommikul kell 10 Dublini äärelinnas asuva Radisson Blu St. Helen's hotelli maalilises iluaias koos FC Flora peatreeneri Jürgen Henniga pargipingile, et neljapäevane vägev saavutus intervjuu-röntgeniga läbi valgustada.
- Luup peale | Rohevalge triumf Dublinis! FC Flora kehtestas Eesti jalgpallis uue ajastu
- Mourinhot ja Kane'i ei tulnud: Flora sai ajaloolised eurovastased Serbiast, Belgiast ja Küproselt
Eesti klubijalgpalli jaoks enneolematul moel murdis Flora end eurosarjas alagrupiturniirile, kui alistas Tallaght' staadionil Iirimaa tšempioni Shamrock Roversi 1:0 ja oli kahe mängu kokkuvõttes parem 5:2. Lõpuvile kõlades enne vastaste peatreeneri käe surumist põlvedele langenud ja endale pisukese juubeldamishetke lubanud Henn kinnitas, et unetu öö tal selja taga pole.
Küll aga olevat uni olnud "lühike, ent intensiivne". Tavapärasest rutiinist – mäng peas läbi kedrata, kriitilisemad momendid lahti mõtestada – pole pääsu kunagi. Sõltumata võistlusest või sellest, kas tulemuseks võit või kaotus. Treeneritöö ongi teatud aspektides väga rutiinne. Asju, mis tuleb alati ilmtingimata ära teha, on väga palju.
Aga läbi löövad selles ametis need, kes suudavad rutiini kõrval säilitada isikupära, tema alluvusse usaldatud inimhingi tundeliselt ja õigesti sõrmitseda ning selle tulemusel jalgpalliorkestri harmooniliselt mängima panna. Henn on tõestanud, et tema seda oskab. 34-aastasena on ta juhtinud meeskonna kaks aastat järjest Eesti meistriks ja nüüd ka eurosarjas alagrupiturniirile.
Jürgen, mis mõtted hommikul ärgates peas olid?
Suurt võidurõõmu polnud, pigem kergenduse-laadne tunne. Nagu pärast suurt võitu päris sageli öeldakse, siis sellist suurt emotsiooni ei tekigi. Mind valdas samasugune tunne. Ning nüüd tagasi Tallinna lennates võtan lennukis arvuti lahti ja hakkan Legionit vaatama (Flora ootab pühapäeva õhtul Premium liiga mäng – O. J.).
Seega tundeks oli selline õnnis tühjus?
Korraks küll, aga siis täitsin hommiku sõnumitele vastamisega. Tõesti oli hea näha, et mulle saabus nii palju toetavaid sõnumeid.
Kui palju?
Rohkem kui sünnipäeval.
Seega sadades?
Peaaegu. Arvan, et kokkuvõttes küll.
See võib ikka vägev tunne olla.
Jah, on kihvt! Mitte ainult otsesed tuttavad, vaid ka tuttavate tuttavate tuttavad soovivad õnne. See on äge.
Millised neist sõnumitest kõige tähtsamad olid? Ilmselt tuleb siin isiklik ja ametialane tasand lahku lüüa.
Täpselt nii tuleb teha, sest kui Eesti jalgpallilegendid, näiteks Martin Reim ja Andres Oper, saadavad sõnumeid, on see väga hea tunne. Aga lähedaste sõprade õnnesoovid on jälle erineval moel tähtsad. Arno [Pijpers] kirjutas, õnnitlejaid jagus igasse kategooriasse.
Just Arnolt sa 2018. aasta alguses Flora juhendamise üle võtsid ja sama aasta suvel tuli ta sind natukeseks toetama. Kui sageli te viimasel ajal suhtlete?
Käesoleval aastal mitte väga palju. Varem olen küll nõu küsinud, aga tänavu mitte nii palju. Mul oli küll plaan, et äkki puhkuse ajal õnnestub kokku saada. Ning kui on minu või tema sünnipäev, siis ikka põgusalt kirjutame. Aga jalgpallisuhtlust on olnud pigem vähe, kuigi mõned korrad ikka on
Varasematel aastatel on see suhtlus minu arusaamist mööda olnud laialdasem ja tähtsam?
Arvan, et see on mind aidanud hetkedel, kui on vaja teha tähtsaid otsuseid. Enamasti olen ise kindel, mida tahan teha. Aga hea on üle küsida inimestelt, kes on paljud need asjad oma karjääris juba läbi teinud või elanud. Minu meelest on tark kasutada teiste inimeste kogemusi, kui endal neid veel napib.
Sul käib Flora peatreenerina neljas hooaeg. Kui tihti oled selle aja jooksul mõelnud küsimuse üle, et miks Flora sind sellesse ametisse usaldas?
Ikka korduvalt! Nii seda, et miks mind usaldati kui ka seda, miks ma selle vastu võtsin. Sest tagantjärgi vaadates, siis otsest põhjust ju [mind usaldada] polnud. Ma polnud midagi saavutanud. See oli klubilt väga julge otsus.
Milliste vastusteni sa nende küsimuste üle mõeldes jõudnud oled?
Ega otsesteni ei olegi, ausalt öeldes. Ju nad nägid midagi, mida ma ise tol hetkel näha ei osanud. Nemad analüüsisid minu tugevusi ja nõrkusi treenerina rohkem kui ma ise.
Praeguseks oled kindlasti jõudnud ka ise ennast analüüsida. Mis teeb sinust hea ja eduka treeneri? Kaks Eesti meistritiitlit ja FC Flora alagrupiturniirile viimine tõestavad, et oled seda. Mis on sinu trumbid?
Muidu on Henn kiire jutuga mees, kes hakkab intervjuu käigus vahel vastama juba enne, kui küsimus lõppenud. Aga nüüd jäi ta kümneks sekundiks täitsa vait ja silmitses mõtlikult enda ette. See oli üks väga kandev paus!
Ausalt öeldes ma täpselt ei tea, sest ma ise ei tunne, et teeksin midagi väga erilist või midagi väga teistmoodi. Kindlasti on suur roll meie staff'il. Aiko Orgla, Joel Indermitte ja kõigi teiste töö on tõesti väga tähtis. Iga edukas treener ütleb, et üksi pole võimalik midagi ära teha.
Olen leidnud meeskonnaga hea klapi. Saan aru, mis meie meeskonna puhul toimib ja mis mitte. Ning ju ma noore treenerina sobitun sellesse mustrisse. Asjad on toiminud. Olen jäänud iseendaks. Ma ei tee midagi sellist, mida ma tavaelus ei ole. Olen jäänud selliseks, nagu ma olen.
Äkki loomulikuks jäämine ongi su peamine trump? Tippspordiga kaasnevad ju suur tähelepanu, suur vastutus ja suur pinge, mille valguses kipuvad inimesed sageli tegema asju, mis ei ole neile loomulikud ning siis hakkabki rappa kiskuma?
Täitsa võimalik. Olen proovinud ka tähtsate mängude eel end piisavalt vaba ja lõõgastununa hoida. Näiteks taktikaliselt pole ma eurosarjamängude eel teinud asju, mida muidu ei teeks. Võib ju tekkida kiusatus midagi muuta, sest nüüd on hästi tähtis hetk, milleks tuleb valmis olla. Ent nii võib ununeda kõik see, mis on meid siiani edasi aidanud. Soovides teha head, võivad sündida kiirustatud või tagantjärele vaadates suisa rumalad otsused.
Rasketest hetkedest ülesaamine paistab olevat asi, mis on hästi käpas nii sul kui ka Floral. Halva seeria peale te naljalt ei satu ning isegi halva mängu järel ei paista sa kunagi pinges olevat. Kuidas sul see õnnestub?
Tulen jälle sama asja juurde tagasi. Meile toob edu see, et jääme nii võitude kui ka kaotuste järel tasakaalukaks. Ma ise mõtlen alati, et asjad pole kunagi nii hästi, nagu nad tunduvad, aga ka mitte nii halvasti, kui nad tunduvad.
Meeskonna stabiilsel foonil hoidmine on minu silmis ülitähtis. Et oleks piisavalt ärevust ja samas piisavalt lõõgastatust. Sportlik sooritus on kõige parem hetkel, kui ei olda liiga pinges ega liiga vabad. Õige ärevuse foon toimib Flora meeskonna puhul kõige paremini.
Kõik see, millest äsja rääkisid, puudutab treeneritöö psühholoogilist osa. Sinna lisanduvad taktikaline ja tehniline pool. Kuidas need segmendid igapäevatöös jaotuvad? Kas on nii, et peatreeneri-ametis on kõige tähtsam just see psühholoogiline osa?
Ütlen ausalt, et teadlikumalt olen seda hakanud puudutama alles viimasel aastal. Mul ei olnud ju varem vastavat kogemust. Nüüd olen rohkem teadvustanud, milliseid aspekte jälgida ja kuidas valmistada meeskonda uueks mänguks ette pärast võitu või pärast kaotust. Mida teha enne mänge tugevamate vastastega ja mida siis, kui vastaseks on tabeli tagumise otsa meeskond.
Olen õppinud seda kõike teadlikumalt tegema. Eelmistel aastatel keskendusin väga taktikalisele ja ka tehnilisele poolele. Tänavu olen otsinud erinevaid võimalusi, kuidas mentaalset poolt mängijates arendada.
Peatreeneri-amet on vist selline, mis kunagi lõpuni selgeks ei saa?
Jah, kindlasti. Arvan, et juba järgmisel aastal vaatan tagasi tänavusele ja mõtlen, kuidas ma küll nii rumal olin.
Millises valdkonnas sa endal kõige rohkem reservi näed?
Kõiges, absoluutselt kõiges. Mind väga huvitab, kui kaugel on maailma tippjalgpall sellest, mida meie teeme. Ma pole kordagi arvanud, et olen midagi selgeks saanud või kuhugi kohale jõudnud. Tahan teada, kuidas näevad jalgpalli tipptreenerid, et saada aru, milles on varu minul ja milles meie meeskonnal. See huvitab mind väga.
No mõõtmatult kaugel tippjalgpall vist ei ole, kui Flora eurosarja alagrupiturniirile jõudis?
Võib-olla. Aga tahan teada võimalikult täpselt, et milliseid nüansse, mida meie veel märgata ei oska, näevad maailma tipptreenerid.
Kui sind huvitab nii kirglikult see kõige tipmine tase, siis peegeldab see ju kõrget ambitsiooni treenerina?
See ei peegelda mu ambitsiooni treenerina, vaid mind huvitab see inimesena. Kui ma tavaelus midagi kätte võtan, siis mind tõesti huvitab, kuidas seda kõige kõrgemal tasemel tehakse. Praegu väljendub see omadus mul jalgpallis, aga kehtib muudes valdkondades samamoodi.
Ma ei tea, kas sa ise oled kursis, aga jutud, kuidas Hennust tuleks õige varsti koondise peatreener teha, ikka siit ja sealt kostavad. Ent sinuga vesteldes jääb mulje, et oma praegusest töökohast sa ikka absoluutselt kaugemale ei vaata?
Sul on õigus, nii on. Olen ka varasemalt öelnud, et kui järgmine töö on Flora U21 meeskonna juhendamine või kuskil naiste jalgpallis või mine tea, kus mujal, siis keskendungi ainult sellele ja ümberringi toimuv mind ei kõiguta. Olen alati rahul olnud seal, kus ma parajasti olen. Ning teinud kogu hingest seda tööd, mis mul sel hetkel on.
