Intervjuu | Oliver Jürgens Itaalias tippjalgpalli nuusutamisest: esimesel korral olin päris närvis, ikkagi Serie A tiim (+ koondisest, vigastusest, positsioonist) (9)
Eesti jalgpalli üks silmapaistvamaid tulevikulootusi Oliver Jürgens jääb Itaalias Hellas Verona akadeemias seni veedetud poolaastaga rahule. Muuhulgas rääkis Jürgens Soccernet.ee-le, miks tal on seni jäänud U17 koondisesse tulemata, kuidas ta oma tulevikku seoses koondises mängimisega näeb, kuidas suhtub sisemisse konkurentsi eakaaslase Aleksandr Šapovaloviga, milline on elu Itaalias ning milline on tema nägemus teeklaasis tormi põhjustanud vahejuhtumist aastalõputurniiril.
Esmalt kõige pakilisem küsimus – said Esiliiga turniiril vigastada, kuidas jalg praegu on?
Ei ole midagi hullu. Põlve pihta sain löögi, aga läks lihtsalt vastu närvi. Täna on juba päris okei. (Intervjuu Jürgensiga toimus pühapäeval Premium liiga turniiri ajal ja saalis liikus ta ringi pealtnäha täiesti vaba sammuga, lonkamata. – K. J. K.)
Kuidas sa oma eluga Itaalias rahul oled?
Päris rahul, probleeme pole. Hästi läheb, saan mängida. Ja esindustiimiga olen neli-viis trenni teha saanud. Põhiaja olen oma tiimi juures, vahepeal ka U19-ga. Usun, et arenen kogu aeg. Kõige rohkem seni ilmselt kehamängus, sest Itaalias on kaitsjad tihedamalt sinuga koos, alati sinu küljes. Pead oskama neist vabaneda.
Aga liigas oleme kolmandad, napilt Milano Interi järel. Praegu läheb hästi. Ja usun, et tulevikus läheb veel paremini.
Tavaelu on Veronas mõnus?
Jah, linn on tore, inimesed on sõbralikud. Mingeid muresid ei ole. Itaalia keel veel kahjuks suus ei ole, sest tunde on vähe. Ja õpime ainult mingeid artikleid, nende abil ei saa veel rääkida. Aga need on olulised ja õpetaja ütleski hiljuti, et umbes ühe aastaga hakataksegi tavaliselt rääkima. Mul on seega veel aega, püüan.
Meeskonnas on teil peamiselt Itaalia poisid?
U17 tiimis on Kreeka väravavaht, üks Albaania kaitsja ja mina. Ongi kõik, teised on itaallased. U19-s on rohkem välismaa poisse, näiteks Hollandist ja Surinamist. Töö käib itaalia keeles, jalgpalliterminid on mul ikka selged.
Millise mulje esindusmeeskonnaga koos treenimine jättis?
See tempo – sellega ei olnud harjunud. Ikka väga-väga-väga kõrge! Verona pole ju päris Serie A tipp, nad on tabeli keskel, aga tase oli väga-väga hea. Esimesel korral olin päris närvis, ikkagi Serie A tiim. Nüüd on juba lihtsalt huvitav.
Esindusmeeskonna peatreeneriga (horvaat Ivan Juric – K. J. K.) oleme mõned sõnad vahetanud, aga ta üldiselt mängijatega väga palju ei suhtlegi. U19 meeskonnast üks poiss räägib temaga natuke rohkem, sest oskab sama keelt.
Ei saa jätta sinult endalt küsimata U17 koondise kohta. Kuidas sa sellele kõigele ise vaatad?
Kui mind kutsuti, oli alati mingi probleem. Kui oli suvine turniir Leedu, Liechtensteini ja Fääri saartega, olid mul väga-väga olulised sisseastumistestid. Ma ei teadnud siis veel, kas lähen välismaale või jään Eestisse. Meil on väga hea kool, tahtsin sinna jääda.
Teiste mängude puhul olin reisil, ei saanud kahjuks tulla. Ja kui oli viimane sõprusturniir (septembris Portugali, Sloveenia ja Hispaaniaga – K. J. K.), olid meil klubiga tähtsad mängud, näiteks Interiga liigas. Mind lihtsalt ei lasta sealt keset hooaega tulema. Itaalias see nii käib.
Oled sa ise klubis rääkinud, et tahaksid koondises käia?
Olen. Aga ma olen põhiründaja ja nad ei tahtnud minust ilma jääda. Mäng Interiga oli väga oluline, sest nad on teised, meie oleme kolmandad. Võitsime 4:1 (Jürgens lõi selles mängus kübaratriki – K. J. K.).
Kui mul on vähegi võimalus, pole mingit reisimist või kooli sisseastumist – miks mitte, ma tulen. Aga viimastel kordadel on lihtsalt olnud nii, et raske on olnud tulla. See ei ole alati väga minust sõltunud.
Eesti U17 koondis mängib tavaliselt ühe puhta ründajaga. Sellele kohale konkureerivad praegu kaks poissi, sina ja Aleksandr Šapovalov. Kuidas sa sellele vaatad?
Sellega on nii, et … Ma võin ka number kümne peal mängida. Aga siis, kui võistkond on ründav. Meie koondis on ju kaitsvam. Olen kümne peal mänginud, muidugi ma teen siis ka kaitsetööd. Aga see ei ole lihtsalt minu tugevaim külg. Mulle lihtsalt tundub, et sellel positsioonil ma ei saa olla meeskonnale sama kasulik nagu üheksa peal. Selline on muidugi lihtsalt minu arvamus.
Mul ei ole mitte midagi Aleksandri vastu. See on normaalne konkurents, et me mängime mõlemad sama kohta ja see sobib meile. Kõik on lõpuks treeneri valik ja otsus.
Suvisel kodusel EM-finaalturniiril tahaksid ju ikka osaleda?
Kui ütleksin, et ei tahaks, poleks see normaalne. Aga aega veel on, vaatame, kuidas asjad lähevad. Ei taha praegu oma pead sellega liialt vaevata.
Kuidas sa siia aastalõputurniirile üldse mängima sattusid?
Seda ei olnud, et keegi oleks öelnud, et ma pean minema mängima. Et isa ütleks või ema ütleks – seda polnud. Martin Klasen (Nõmme Unitedi peatreener – K. J. K.) küsis, kas ma tahan. Ütlesin, et muidugi tahan. Küsis ka isalt, isa vastas, et küsige Oliveri käest – kui ta tahab, siis mängib. See oli puhtalt minu initsiatiiv.
Ja et sul natuke õnnetult läks – juhtub?
Jah, juhtub, eriti saalis. Läks veidi ... noh, käest ära. Aga õnneks ei ole midagi tõsist, täna on jalg juba palju parem. Isa võttis natuke emotsionaalselt, võib-olla isegi natuke liiga emotsionaalselt (muigab). Aga see on tema asi, mida ta teeb. Ta on nagu fänn. Ja fännid ongi emotsionaalsed!
Õnneks me kõiketeadjad jalgpallifännid ei pea tagantjärgi targutama kui rumal on mängida aastavahetuse turniiri, said õnneks väikse kõksuga ise selle kogemuse ja vastuse küsimusele "miks mitte?"
Edu noormehele!
