Ivar Lepik: Vana hea Arsenal (0)
"Sõbrad ei tee minu üle enam isegi nalja, vaid tunnevad kaasa," nentis üks Arsenali fänn eile päeval Emiratesi ees Sky Sportsile. Olukord Põhja-Londonis on jõudnud kriitilise piirini.
Teate küll seda elutervet lõõpimist, mis jalgpallifänlusega paratamatult kaasas käib ja millega Arsenali fännid juba harjunud on, sest "neljas koht on ka trofee". Pärast eilset on aga Arsenali kohal õige tumedad pilved ja selles ei ole süüdi keegi teine kui klubi juhtkond ja Arsene Wenger.
Suvi algas Arsenali fännidele üle ootuste hästi - klubi rekordost Alexandre Lacazette on tipptasemel ründaja, kes peaks kergendama üha enam Alexis Sanchezi õlule vajunud raskust; Schalkest tasuta saadud Sead Kolasinac aga mitmel rindel tubli meeskonnamängija, kelle hankimist kuidagi valeks pidada ei saa.
Need tehingud said allkirjad juuli esimesteks päevadeks, mis jättis Arsene Wengerile veel ligi kaks kuud, et tuua lisa ja kindlustada uute lepingutega Sanchez, Mesut Özil ja Alex Oxlade-Chamberlain. Minimaalselt vajati uusi nägusid kaitseliini ja ühte loovat mängijat Özilile appi.
Mis edasi juhtus? Suve alguses räägiti Arsenalist kui võimalikust kosilasest Kylian Mbappe'le, aga post-Neymar muutus turg Wengerile vastuvõetamatuks. Vähe sellest, et lisa ei saadud, lubati teiste seas lahkuda mullu 19 liigamängus osalenud Gabriel Paulistal.
Pea iga aasta augustis on üks mäng, pärast mida Wenger maruliselt üleminekuturul reageerib, kuid tänavune lõikuskuu oli erandlik. Neid mänge, mis vajanuks reaktsiooni, oli kolm - ja Wenger ei reageerinud. Isegi 0:4 kaotus Liverpoolile, mis erilise kriitikarahe Wengeri ja mängijate krae vahele valas, ei saanud vastureaktsiooni.
Ja siis saabus eilne. Polnud uusi mängijaid, polnud uusi lepinguid ja Oxlade-Chamberlainil lubati lahkuda Liverpooli, kes paar päeva varem Arsenali pihuks ja põrmuks oli löönud. Küll aga olid 100 miljoni euro suurune hädapakkumine Thomas Lemarile, et Sanchezist vabaneda, prantslase loobumine ja Sanchezi vastu tahtmist jäämine, olles juba vaimselt klubist lahkunud. Kasumiga lõpetamine olukorras, kui kulutamine oli vältimatu.
Igasugused jutud sellest, et Sanchezi hoidmine võimaldab Arsenalil tiitlit püüdma minna, võib kohe unustada. Hetkel on küsimus pigem selles, mis seis on liigarindel jaanuariks ja kas tasub Sanchezi eest midagigi vastu võtta või mehel kevadel vabalt minna lasta? Ja mis saab Özilist?
1996. aastast Arsenalis vägesid juhatanud Wenger väärib igavesti tunnustust selle eest, et Arsenal uue staadioni ehituse kõrvalt suutis kõigi asjaolude kiuste tippude hulka jääda, aga ta on jäänud selgelt liiga kauaks. Tagasiteed enam ei ole. Vana hea Arsenal tähendab nüüd midagi muud.
