Jalgpall pärast pausi: sakslased otsisid kadunud karikat, Balkan murenes sõja haardes, revolutsioon kinkis Realile Puskase (2. osa) (0)
Kuhu kadus Viktoria? Mis vallandas Saksamaa kõrgliigas negatiivsete rekordite saju? Mil moel sõjakurjategija eurosarjast sammu kaugusele jõudis? Kuidas sai ühes riigis olla kolm erinevat liigat, mis üksteist tunnustada ei tahtnud? Ja miks peab Madridi Real tänama Ferenc Puskase eest Ungari üliõpilasi?
Jätkame uurimist, kuidas on ajaloos varem talitatud, kui riikide kõrgliigad on sunnitult pooleli jäänud. Mida teha siis, kui riik on hoopis ümber jagatud, keegi kellegagi liitunud, keegi kellestki lahku löönud? Kas minna edasi samamoodi nagu enne sõda ja kas niimoodi üldse saab edasi minna?
Tegu on teise osaga kaheosalisest ülevaatest selle kohta, kuidas Euroopas on minevikus pärast liigade katkemist jalgpalliga edasi mindud. Esimene osa, mis keskendus Lääne-Euroopa tippliigadele, ilmus Soccernet.ee-s laupäeval.
Saksamaal oli Kolmas Reich juba 1930ndate alguses kõrgliiga regioonipõhiseks muutnud. Erinevalt näiteks Inglismaast jätkati mängudega mingil kujul 1945. aastani, kui hooaeg lõpuks pooleli jäi. Kuna liigat peeti jätkuvalt karikasüsteemis, polnuks ka 1948. aastal jätkamine seetõttu organisatoorses plaanis suur probleem.
Küll aga seisnes häda selles, et Saksamaa enda võimu alla saanud liitlased olid riigis suurema osa organisatsioone laiali saatnud, mistõttu polnud ka enamikust klubidest midagi alles. Seetõttu mängiti paar aastat vaid regionaalliigasid, kuniks 1948. aastal selgus taas Saksamaa meister.
Liitlaste okupatsioonitsoone koondava Oberliga ja itta jääva Ostzonemeisterschafti parimad kaheksa meeskonda selgitasid meistri välja turniirisüsteemis, finaalis alistas Nürnberg 2:1 Kaiserslauterni. Ida-Saksamaalt võeti tol hooajal kampa vaid Nõukogude okupatsioonitsooni meister SG Planitz (tänaseks FSV Zwickau), kuid alates 1949. aastast mängisid meistritiitlile juba ainult Oberligade ehk Lääne-Saksamaa okupatsioonitsoonide parimad.
Lisaks anti 1949. aastal esmakordselt võitjale üle uhiuus Meisterschale auhind, sest aastatel 1903-44 Saksamaa meistrile kuulunud Viktoria kuju, mille jalgpalliliit oli saanud enda valdusesse preemiana 1900. aasta suveolümpial osalemise eest, oli sõja lõpupäevil salapäraselt kadunuks jäänud. Viktoria ilmus välja alles pärast Lääne- ja Ida-Saksamaa taasliitmist ning selle omaaegne täpne peidupaik polegi tänaseni teada – ühed pakuvad tema vahepealseks valdajaks Ida-Saksamaa valitsust, teiste väitel varjati karikat hoopis ühes Ida-Berliini keldris. Igatahes tänasel päeval saab Viktoriat imetleda Dortmundi rajatud Saksamaa jalgpallimuuseumis.
Plaanist terve Saksamaa meistri selgitamist jätkata ei saanud niisiis sõja järel asja ning kuni 1990. aastani jagati Läänes ja Idas eraldi tiitleid. Läänes muutus regioonipõhine turniirisüsteem alles 1963. aastal Bundesliga asutamisega, kuhu kaasati viiest tsoonist 16 klubi. Tülideta ei saadud muidugi läbi siingi – nii Aacheni Alemania kui ka Offenbachi Kickers pidasid ennastki kõrgseltskonna vääriliseks, viidates viimase tosina aasta keskmistele tulemustele. Lõpuks võeti Bundesliga moodustamisel aluseks siiski viimase paari hooaja tulemusi.
Sahkerdajatele näidati ust, asendusest kujunes farss
Segased lood liigasse kuulumisega ei saanud sellega lõppu, sest hooaja 1964-65 teises pooles selgus, et Berliini Hertha oli sahkerdanud mängijate palkade, boonuste ja üleminekutasudega – isolatsioonis olevasse Berliini ei tahtnud paljud mängijad minna, mistõttu Hertha otsustas nende meelitamiseks kasutada keelatud võtteid. Hertha visati liigast välja, ent vältimaks vaidlusi selle ümber, kes saavad jätkata, kasvatati liiga 16 meeskonnalt 18 peale.
Tänu sellele jäid püsima nii Karlsruhe kui ka Schalke, esiliigast liitusid esmakordselt kõrgseltskonnaga tutvust teinud Müncheni Bayern ja Mönchengladbachi Borussia. Mida hakata aga peale Berliiniga? Poliitilises plaanis oli ju siiski hädavajalik, et ka üks sealne klubi ikkagi Bundesligas mängiks. Tennis Borussia oli jäänud oma grupis viimaseks ja kõne alla ei tulnud. Berliini regionaalliigas teise koha saanud Spandauer ütles alaliidu pakkumisele ära. Kolmanda koha saanud 1800 Tasmania aga nõustus.
Tulemus oli paraku täpselt nii õnnetu nagu ta kaks nädalat (!) enne liiga algust liitunud meeskonna puhul olema pidigi – Tasmania võitis 34 mängust vaid kaks, kogus hooaja lõpuks 8 punkti, lõi ise 15 ja lasi endale lüüa 108 väravat ning püstitas ka hooaja negatiivse publikurekordi, kui nende mängu Gladbachiga käis 100 000 inimest mahutaval Olümpiastaadionil vaatamas kõigest 827 inimest! Bundesligasse ei pääsetud enam mitte kordagi ning 1973. aastal läks klubi sootuks pankrotti.
Ülejäänud Euroopa tippliigad olid ammu ühtsed, kui Berliini müür 1990. aasta oktoobris viimaks langes. Juba alanud hooaeg mängiti vanaviisi lõpuni, ent kahe Ida-Saksamaa meeskonna lisamiseks kasvatati liiga hooajal 1991-92 korraks 20-liikmeliseks. Hooaja lõppedes kukkus välja neli meeskonda ja sestpeale on mängitud tänaseni tavapärast 18 meeskonnaga kodus-võõrsil süsteemis liigat.
1989 - The Berlin Wall Falls. More pictures: https://t.co/z37mXR67jV pic.twitter.com/E7Dzw4rvcr — History Lovers Club (@historylvrsclub) March 27, 2020
Natsi-Saksamaa mõjutas ka Austria liiga toimimist. Okupatsiooni ajal Saksamaa liigasüsteemi liidetud klubid vabanesid sealt 1945. aastal, ent kuigi hooajal 1937-38 oli korraks eksisteerinud ka üleriiklik liiga, jätkasid pärast sõda meistri väljaselgitamist taas vaid Viini klubid. Pealinna ning ülejäänud Austria omavahelised tülid profi- ja amatööristaatuse ümber varjutasid ühise liiga teket veel tükk aega. 1949. aastal õnnestus lõpuks ühine Staatsliga siiski luua, ent Viini klubide enam kui pool sajandit kestnud valitsemisaja lõpetas alles 1965. aastal Linzi LASK.
Belgia pidi kõrgliigale kriipsu peale tõmbama koguni kaks korda. Esimese maailmasõja järel peeti alustuseks hooaeg, mille lõppedes vastavalt kokkuleppele keegi välja ei langenud. Teise maailmasõja tõttu vaid üheksa vooru järel pooleli jäänud 1939-40 hooaega õnnestus jätkata aastatel 1941-42 ning osalesid samad meeskonnad, kes olid liigasse kuulunud ka enne sõda.
Korraks katkestas sõda veel mängud, ent 1945. aastal õnnestus pall jälle mängu panna. Alaliidu otsusega tühistati sõja-aastate väljalangemised ja nii jagasid tiitlit tol hooajal koguni 19 meeskonda. Alles 1947. aasta kevadel kukutati esiliigasse koguni viis meeskonda, et saada kõrgliiga 14 osalejani. Naabrite hollandlaste elu oli lihtsam: kuigi Teise maailmasõja tõttu jättis nende Eredivisiegi ühe hooaja vahele, mängiti Hollandis toona veel regioonipõhiselt ja meistri selgitasid kõigi piirkondade võitjad omavahel, mis muutis liigaga jätkamise ka pausi järel märksa kergemaks.
Poola saatus: piiride pidev ümberjoonistamine
Poolas jäi kõrgliiga 1939. aasta 31. augustil pooleli, kui kümme meeskonda olid jõudnud ära pidada 12 vooru. Plaanitud koondisepaus venis sõja puhkemise tõttu üheksa-aastaseks ja jätkamine oli ütlemata keeruline – olid ju Poola riigi piirid sõja tõttu tundmatuseni muutunud.
Enne sõda Poola jalgpalli keskuseks olnud Lwow kandis nüüd Lvovi nime ja kuulus Nõukogude Liidu koosseisu. Kõik sealsed klubid, sealhulgas 1939. aastal enne hooaja katkemist kõrgel kolmandal kohal olnud Lwowi Pogon, lakkasid tegutsemast. Poolakatest mängijad ja ametnikud liikusid aga lääne poole, Poola aladele, asutades seal uusi klubisid nagu Bytomi Polonia, Opole Odra ja Szczecini Pogon. Teisalt saadi endale varema Saksamaa valduses olnud suured maa-alad, kust Poola koosseisu ning Poola jalgpalliliigasse lisandusid näiteks Wroclawi Slask ja Zabrze Gornik.
Nii mängiti 1946. aastal tiitel välja karikasüsteemis regionaalliigade võitjate vahel, 1947. aastal selgitasid meistri aga miniturniiril alagruppide parimad. Alles 1948. aastal jõuti tavapärase kodus-võõrsil süsteemis meistriliigani, kuid alagrupisüsteemi kasutati ka hiljem ning näiteks 1951. aastal liiga küll toimus, ent Poola alaliit otsustas kuulutada Poola meistriks hoopis karikavõistluste võitja.
Ent kuidas 1948. aastal liigasse mahtunud 14 meeskonda välja selgitati? 1946. aasta sügisel otsustasid kõik Poola klubid alaliidu üldkogul heaks kiita endise jalgpalluri ja hilisema Poola koondise peatreeneri Andrzej Przeworski kava, mille kohaselt peeti paralleelselt liigamängudega ka karikasüsteemis turniir, kust sõelutigi välja kõrgliigasse pääsejad. Võib-olla ei ole kirjeldatu valguses üllatav, et poolakad on hiljemgi silma paistnud liigasüsteemi võrdlemisi sagedase muutmisega?
Imedemaa Balkanil
Balkani poolsaare kirev ja poliitikast läbi põimunud jalgpallielu vääriks omaette peatükki, kuid piirdugem vaid mõningate olulisemate tähistega. Enne Teise maailmasõja puhkemist mängiti regionaalliigade kuue parima meeskonna osalusel peetud miniturniir, kus osalesid klubid Zagrebist, Belgradist, Sarajevost ja Splitist. Meistriks kroonitud Zagrebi Gradanski nimi kadus ühes sõjaga jalgpallikaardilt, ehkki just selle klubi varemetele ehitati hiljem üles kuulus Zagrebi Dinamo.
1945. aasta Jugoslaavia meister selgitati aga välja kiirkorras läbi viidud nädalapikkusel turniiril, kus tegid kaasa koondmeeskonnad Serbiast, Montenegrost, Horvaatiast, Bosniast ja Hertsegoviinast, Makedooniast ning autonoomsest Vojvodinast. Vastavalt aja vaimule täitis viimase kaheksanda koha turniiril Jugoslaavia Rahvaarmee võistkond. Hilisem Jugoslaavia koondise kõigi aegade suurim väravakütt Stjepan Bobek lõi armeelaste ridades küll turniiri parimana kolme mänguga kaheksa väravat, tiitli võttis aga endale siiski Serbia meeskond.
Stjepan Bobek scored 425 goals in 478 games for Partizan. I found this street art in Belgrade which commemorates him. pic.twitter.com/1GnIhmkRfn — Phil Stead (@ffwtbol) June 15, 2017
Järgmine hooaeg peeti juba moodsa liigasüsteemi järgi. Kaasa tegid valikturniiride kolm paremat Serbiast ja kolm Horvaatiast, üks klubi Montenegrost, üks Makedooniast, üks Bosniast ja Hertsegoviinast ning üks Sloveeniast. Ülejäänud neli kohta kuulusid Vojvodina, Istria ja Trieste esindajatele ning loomulikult armeeklubile, mis tegutses nüüdsest juba Belgradi Partizani nime all. Enamik neist klubidest on elujõulised siiani – nagu ka vaidlused selle üle, keda saab lugeda kelle õigusjärglaseks ja kes ikkagi kui mitu tiitlit on seetõttu läbi aegade võitnud.
Jugoslaavia kõrgliiga ametlikult viimaseks jäänud hooaeg 1991-92 kujutas endast suurt segadust. Horvaatia ja Sloveenia klubid olid lahkunud juba enne mängudega alustamist, hooaja keskel kuulutasid end iseseisvaks ka Makedoonia ning seejärel Bosnia ja Hertsegoviina riik. Puhkes Bosnia sõda, mille tõttu näiteks Sarajevo Zelježnicar jättis liigahooaja sootuks pooleli. Veel kolm Bosnia ja Hertsegoviina tiimi lahkusid kuus vooru enne hooaja lõppu, kuid Banja Luka Borac otsustas ikkagi Jugoslaavia liiga lõpuni mängida, sama tegid Makedoonia klubid.
Järgmine hooaeg tõi kaasa veel suurema kaose. Näiteks Bosnias ja Hertsegoviinas jõudsid "oma" liiga luua nii sealsed horvaadid (Hertsego-Bosnia kõrgliiga), serblased (Serbia Vabariigi esiliiga) ja bosnialased (Bosnia ja Hertsegoviina meistriliiga). UEFA kuulutas lõpuks ametlikuks viimase, kuid ega arusaamatused sellega veel lõppenud: Banja Luka meeskond otsustas ikkagi kaasa lüüa 19 meeskonnaga Jugoslaavia (ehk Serbia ja Montenegro) liigas, kuhu jäädi 1995. aastani.
Samas toimis liiga mitmetest eelkirjeldatud näidetest selles plaanis lihtsamini, et lahkunud klubide asemele võeti lihtsalt madalamast liigast järjepanu meeskondi asemele. Samuti paistis liiga juhtkond silma sellega, et oludele vastavalt kohandati liigasüsteemi jooksvalt sügis-kevad hooajast tulenevalt, kus sügisel mängiti kahes grupis, kevadel jätkasid aga tugevamad meistritiitli jagamist ning nõrgemad püsimajääjate selgitamist.
1998. aastal otsustati üle minna 18 meeskonnaga ühisele tabelile, ent probleeme jagus: Kosovos valitseva olukorra tõttu liigutati seni Jugoslaavia liigas mänginud Priština Kosovo liigasse, tabelis teist kohta hoidnud ja seetõttu europääset omanud Obilic jäeti sellest aga ilma, kuna nende omanik oli kurikuulus (sõja)kurjategija, kaks aastat hiljem ühes Belgradi hotellis tapetud Željko "Arkan" Ražnatovic. Tagatipuks tuli kogu liiga mais 24 vooru järel pooleli jätta, sest NATO väed asusid Jugoslaaviat pommitama.
FK Obilić Belgrade, the champion of YU 1998, with his boss Arkan, a war criminal and a football maecenas. pic.twitter.com/VDvSUwxjAk — EBFootball (@EBlocFootball) January 4, 2016
Kui liigamängudega 1999. aastal jätkati, kasvatati liiga koosseis korraks 21 meeskonna peale, mis võimaldas kõigil 1998. aasta klubidel kõrgtasemel jätkata. Väljalangejaid oli seekord koguni viis ning mõnevõrra rahulikumatel järgnevatel hooaegadel püsis liiga 18 meeskonna peal. 2003. aastal sai Jugoslaavia liigast Serbia ja Montenegro liiga ning 2006. aasta suvel Serbia liiga, kui lahkusid Montenegro meeskonnad Zeta, Podgorica Buducnost ja Bijelo Polje Jedinstvo. Serblased täitsad tühjaks jäänud kohad taas vajaliku arvu esiliigameeskondade edutamisega ning on sestpeale mänginud oma kõrgliigat traditsioonilises süsteemis algul 12 ja seejärel 16 klubiga.
Kui Horvaatia ja Sloveenia 1992. aastal Jugoslaaviast lahku lõid, mängisid ühed alustuseks pooliku, teised aga täispika hooaja. Horvaatia esimesed meistrivõistlused kestsid vaid kolm ja pool kuud, 12 osalevat klubi nopiti kokku Jugoslaavia jalgpallipüramiidi eri tasanditelt – neli kõrgliigast, neli esiliigast ja neli veel madalamalt. Kuna riik oli veel sõjast räsitud ning paljud klubid ei saanud kasutada oma kodustaadionit, otsustati kedagi liigast välja mitte kukutada ning hooajaks 1992-93 kasvatati liiga 16 osalejani. Sama kordus aasta hiljem, kui kõrgliigasse otsustati lisada veel kaks meeskonda.
Kes on ikkagi Liivimaa parim ratsutaja?
Iseseisva Sloveenia esimesel kõrgliigahooajal osales 21 klubi – 16 regionaalsest liigast ning viis Jugoslaavia kõrgliigast. Hiljem on nii sloveenid kui ka horvaadid korduvalt muutnud nii liigasüsteemi kui ka osalejate arvu, kuid teinud seda alati tavapärase väljalangemisreegli abiga. Viimastel aastatel on mõlemas liigas olnud kasutusel sama süsteem nagu Eestis: kümme klubi mängivad omavahel neli vooru läbi. 2006. aastal serblastest lahku löönud Montenegrol polnud vaja sarnaselt sloveenidele oma liigat leiutada, sest see oli varemgi madalamal tasemel tegutsenud. Liideti vaid kolm Serbia ja Montenegro kõrgliigast tulnud meeskonda.
Kõige keerulisem oli olukord Bosnias ja Hertsegoviinas, sest esiteks käis seal pikalt sõda, teiseks aga kippusid kõik osapooled oma liigasid moodustama, nagu eespool juba mainitud. Teatud aastatel korraldati isegi liigavõitjate vahelisi kohtumisi, et see üks ja õige meister välja selgitada. Selgus sai lõplikult majja alles 2002. aastal, kui Bosnia ja Hertsegoviina kõrgliigaga liitusid ka etniliste serblaste klubid ning meistrit võis hakata tõepoolest kogu riigi parimaks nimetama.
Bosnialaste ja serblaste eraldi liigad jäid siiski kompromissina alles, kuid esiliiga tasandil – see on võimaldanud serblaste klubidel (peaasjalikult neist edukaimal ehk eelmainitud Banja Lukal) samuti võidelda eurokohtade eest, sest UEFA tunnustas pikalt vaid n-ö bosnialaste liigat. See tähendab muidugi ühtlasi, et kõrgliigast ei kuku hooaja lõppedes välja mitte kaks kehvimate tulemustega meeskonda, vaid nõrgim Bosnia ja nõrgim Serbia klubi.
Žalgiris käis grusiinide tallatud teed
Nõukogude Liidus alustati ühtse liigaga 1936. aastal ning kui suurriik üle poole sajandi hiljem viimask kokku varises, toimusid olulised sündmused veel enne seda, kui peeti 1991. aasta ametlikult viimaseks jäänud hooaeg. 1990. aasta kevadel loobus liigakohast Tbilisi Dinamo, samuti talitasid esiliigas mänginud Kutaisi Torpedo, Batumi Dinamo ja Lantšhuthi Guria. Kuna viimane oli taganud pääsu kõrgliigasse, jäi sinna alles vaid 14 ning avavooru järel 13 meeskonda – loobus ka Vilniuse Žalgiris, andes sellega ühtlasi ära eelmise hooaja neljanda koha eest teenitud pääsme eurosarja.
Kui neli nimetatud Gruusia klubi liitusid oma riigi meistrivõistlustega, siis Žalgiris mängis 1990. aastal 18 osalejaga Balti liigas ja võitis selle oodatult kindlalt, kaotades 32 mängust vaid ühe. Läti ja Leedu klubide kõrval esindas Eestit terve hooaja jooksul vaid kümnendana lõpetanud Tallinna Sport, Tallinna Fosforiit loobus poole hooaja pealt, olles saanud 14 mängust vaid ühe võidu ja ühe viigi ning 12 kaotust. Lisaks oli liigas koht ka Kaliningradi oblastis asunud Tšernjahhovski Progressil.
Küll aga ei kroonitud Žalgirist tol aastal Leedu tšempioniks, kes selgitati koduse esiliiga nelja parema meeskonna ja Balti liigas viiest esimesest kohast neli hõivanud Leedu tugevaima neliku vahelistes kohamängudes. Poolfinaalis jäädi kahe mängu kokkuvõttes alla Panevežyse Ekranasele, kes kaotas finaalis omakorda penaltitega Klaipeda Sirijusele.
Nõukogude Liidu lagunemise järel aitas jalgpallielu suuresti ümber korraldada seegi, et 1991. aastal kõrgliigasse kuulunud 16 klubist olid tervelt 12 kas Venemaalt või Ukrainast. Ülejäänud neli ehk Jerevani Ararat, Minski Dinamo, Taškendi Pahtakor ja Dušanbe Pamir liitusid lihtsalt vastavalt Armeenia, Valgevene, Usbekistani ja Tadžikistani liigadega, mida madalamal tasemel juba niigi peeti.
Venemaal löödi kokku kuus kõrgliigas mänginud ja 14 esiliigasse kuulunud meeskonda, et saada 20-liikmeline kõrgliiga, kus esialgu mängiti kahes divisjonis. 1993. aastal kärbiti koosseisu 18 ja aasta hiljem 16 peale, sellisena on Venemaa meistriliiga püsinud tänaseni. Ukraina korjas 1992. aastaks erinevatest Nõukogude Liidu liigadest samuti kokku 20 meeskonda, kuid alustas lühikese hooajaga, et minna kohe üle sügis-kevad süsteemile, mille kasuks Venemaa otsustas alles 2011. aastal.
Rumeenia pidi kõrgliigajalgpalli pausile panema 1941. aastal, ent juba enne seda jagus liiga komplekteerimisel probleeme – osa sportlikult sinna koha taganud klubisid nagu näiteks Baia Mare ja Oradea olid jäänud Ungari võimu all olevatesse piirkondadesse, poliitilistel tagamaadel keelati aga töölisklubide Timisoara, Aradi ja Braila osavõtt.
Pärast sõja lõppu plaaniti esialgu tippjalgpalliga jätkata 1947. aastal, ent klubide survel otsustati 1946. aasta augustis, et liiga läheb kohe käima. Liiga juhtkond lubas peamiselt geograafilisel põhimõttel liigasse 14 tugevamat meeskonda, kusjuures mitmed sama linna või piirkonna klubid pidid eelnevalt kahe mängu kokkuvõttes selgitama, kumb neist kõrgliigasse pääseb.
Revolutsioon purustas Honvedi
Ungari pidi Teise maailmasõja lõpus liiga pooleli jätma 1944. aastal, kui jõuti ära mängida vaid kümme vooru. Meistritiitlit ametlikult välja ei antudki ning 1945. aastal jätkasid meistri selgitamist vaid tosin Budapesti klubi.
Et seejärel sõjaeelne olukord taastada, löödi järgmiseks hooajaks 28 kõrg- ja esiliigaklubi kokku ning peeti meistrivõistlused kahes tsoonis ja kahes faasis. Esimese faasi kaheksa kehvemat kukkusid otse esiliigasse, kaheksa paremat asusid selgitama meistrit ja vahepealsed meeskonnad veel kuute väljalangejat.
Hooaeg jäi Ungaris pooleli ka 1956. aasta suvel, kui riigis puhkes rahvaülestõus. Tiitlit välja ei andnud ja ka esiliigasse ei kukkunud keegi, järgmisel aastal alustasid samad meeskonnad uuesti nullist. Valusaimalt tabas revolutsioon Budapesti Honvedi meeskonda, kes viibis ülestõusu puhkemise ajal parajasti Hispaanias, kus peeti Euroopa karikavõistluste avaringi duelli Athletic Bilbaoga.
Honvedi meeskond, kuhu kuulusid tollal teiste seas Ferenc Puskas, Sandor Kocsis ja Zoltan Czibor, keeldus kodumaale naasmast ning pidas vastu Ungari alaliidu ja FIFA tahtmist sõpruskohtumisi Itaalia, Portugali ja Hispaania klubidega. Mehhiko (!) pakutud võimalusest nende liigaga liituda keelduti ja sõideti hoopis turniirile Brasiiliasse. FIFA kuulutas võistkonna seepeale ebaseaduslikuks moodustiseks ja keelas neil Honvedi nime kasutada, samuti karistati mängijaid pikkade mängukeeldudega.
Honved, including Puskas pic.twitter.com/hy6SEI4oXv — The League Magazine (@Theleaguemag) April 14, 2014
Euroopas naasnutena läks meeskond laiali – Kocsis ja Czibor liitusid peagi Barcelonaga, vahepeal Austrias ja Itaalias elanud Puskas pärast kaheaastase mängukeelu lõppu aga Realiga, aidates neil 1960ndate alguses võita viis järjestikust tiitlit. Paljud mängijad naasid Ungarisse, kuid ei tohtinud platsile joosta. Sel moel kokku tervelt kaheksa põhimeest kaotanud Honved sai küll lõpuks ikkagi 1957. aastal oma nime all liigas jätkata, kuid seal jäädi eelviimaseks ja pääseti väljakukkumisest vaid tänu sellele, et liiga juhtkond otsustas osavõtjate arvu suurendada.
Sarnaselt Ungarile jäi 1944. aastal pooleli ka Bulgaaria kõrgliiga. Muutunud riigipiiride tõttu – enne sõda mängisid Bulgaaria meistrivõistlustel näiteks Skopje ja Kavala – tuli liiga ümber korraldada. Aastatel 1945-48 peeti neli hooaega regiooonipõhiseid Vabariiklikke meistrivõistlusi, kus tsoonide parimad selgitasid meistri kohamängudega, seejärel naasti taas üleriiklike meistrivõistluste juurde.
Tšehhoslovakkias alustati kõrgliigaga 1925. aastal, ent sarnaselt mitmele teisele Euroopa riigile osalesid vaid pealinna klubid. Aastatel 1938-44 lubasid natsivõimud tšehhidel ja slovakkidel mängida eraldi liigasid, kuid 1945. aastal taastati ühised meistrivõistlused. Kuna tšehhide liigas oli 14 ja slovakkia omas 12 klubi, 26 meeskonda olnuks aga ühise liiga jaoks ilmselgelt liiga palju, loodi kaks gruppi, mille abil kärbiti järgmiseks hoojaks liiga koosseis 14 meeskonnale.
1993. aastaks oli Tšehhoslovakkia taas lagunenud, mis tähendas, et tol hetkel ühises liigas olnud kuus Slovakkia meeskonda kolisid oma liigasse ja said kaaslasteks kuus paremat klubi seni esiliiga staatuses olnud liigast. Tšehhid jätkasid kümne kõrgliigasse alles jäänud meeskonnaga ja lisasid samuti kuus paremat esiliigast.
* * * * *
Mida me siis teada saime? Eelmise sajandi keskel, rääkimata algusest, võis endale teinekord liigakoha lunastada ka väikese valskusega. Sõda pakkus ettekäändeid, vahel otsituid, vahel tõelisi. Kui erinev on selles plaanis pandeemia, mis tänaseks rünnanud ühtemoodi kogu Euroopat (peale Lukašenka kangelaslike Belarussi-sõltlaste)? Võimalik, et mitte väga, sest ettekäändeid enda päästmiseks kiputakse keerulisse olukorda sattununa leidma täpsetest oludest sõltumata.
Liigahooaegade nullimist esines ka eelmisel sajandil harva, kuid vahel siiski. Vaidlused selle üle, kes on ikkagi "õige" meister ja kes kelle õiglusjärglane, on jalgpallifolkloori lahutamatu osa. Kas hakkame kunagi samas kontekstis rääkima ka Liverpooli, Juventuse, Barcelona, Bayerni 2020. aasta meistritiitlist? Või annab viirus järele ja liigad mängitakse lõpuni ning suurem osa Euroopa klubisid õnnestub pankrotist päästa? Paar järgmist kuud annavad arutust.
