Menüü
TV
Veebisait

Jalgpall - puhas emotsioon (2)

Foto: Kaarel Karolin

On laupäeva varahommik. Nagu Inglismaal kombeks, on ilm niiske ja udune. Jõuan kümmekond minutit enne seitset Norwichi bussijaama, et asuda teele Londonisse etendusele, mille esitavad täna pärastlõunal Londoni staadionil, Kuninganna Elizabethi olümpiapargis, West Ham United ning West Bromwich Albion ja seda inglise FA karikasarjas.

Bussil eristuvad teistest reisijatest mõned: üks ameerika-inglise keelt kõnelev paar, kelle peamiseks jututeemaks on ameerika jalgpall, paar vanemat inglise härrasmeest, kes ligi kolmetunnise bussisõidu jooksul Stratfordi, Londoni äärelinna, ainult jalgpallist räägivad, ning üks ema ja tütar, kellel mõlemal on kaelas West Hami fännisallid. Kui viimase kahe puhul võis eeldada, et ilmselt on ka neil suund sama mis mul, siis nagu õhtul tagasiteel Norwichi selgub, käivad kõik ülesloetletud kaemas sama etendust ning nii avastan tagasiteel bussis juba hommikust tuttavad näod.

Jõuan Stratfordi bussijaama veidi enne kümmet hommikul ning võtan suuna lähima Wetherspoon’s pubiketi pubi poole. Kuigi on mängupäev, siis tänavapildis tundub kõik tavaline, ei ühtki märki, et sealsamas kandis oleval staadionil koguneb õhtul ligikaudu 60 000 pealine publik vaatamaks kohaliku meeskonna ponnistusi inglise karikasarjas.

Astun pubi uksest sisse ja jõuab kohale teadmine – täna on tõesti mängupäev. Kuigi mänguni on veel ligi neli tundi aega, on klientideks peamiselt West Hami särkides ja sallides inimesed, sealhulgas pered väikeste lastega, kellel seljas fännisärgid oma lemmikute nimedega. Pubi nurgas on viis lauda, kus vanemad meesterahvad, välisel vaatlusel samuti West Hami toetajad, endale mängueelse pindi õlut lubavad ning omavahel tänase mängu võimalikke algkoosseise arutavad. Luban endale samuti ühe pindi kesvamärjukest ning linnupetteks traditsioonilise inglise hommikusöögi. Mõnekümne minuti jooksul täitub pubi Hammers’ite fännidega pea täielikult ning järjekord baarileti taga kasvab iga minutiga.

REKLAAM

Foto: Kaarel Karolin

On keskpäev, väljun pubist ning võtan suuna staadionile, mille tee peale jääb Westfieldi ostukeskus. Läbi keskuse jalutades on nüüd juba märgata üha enam jalgpallisümboolikat kandvaid inimesi. Staadioni ning kaubanduskeskuse vahele jääb 2012. aastaks ehitatud olümpiaujula, mille ees juba käputäis kohalikke müügimehi mängupäeva salle müüvad. Ostan endale mälestuseks West Hami Unitedi fännisalli ning luban endale jalutuskäigu olümpiapargis, haaran kosutava karastusjoogi seal asuvast West Ham Unitedi fännide pubist ning seejärel sean sammud juba staadioni suunas.

Erinevalt varasematest külaskäikudest jalgpallimängudele, toimub siinne turvakontroll enne staadionialale sisenemist ning tund enne mängu avavilet on sealsed järjekorrad juba päris pikad. Pärast mõningast ootamist pääsen sealt läbi ning jõuan staadionialale, mis on palistatud erinevate söögi- ja joogikioskitega. Ühes neist mängimas koduklubi fännilaul "I’m forever blowing bubbles" ning sealsed kliendid on seda kindlameelselt kaasa laulmas. Melu staadioni ümber on võimas ning erinevalt paljudest varasematest kordadest Inglismaal jalgpallimängudel paistab siin olevat meeste ja naiste osakaal publiku hulgas võrdsem.

Avavileni veerand tundi. Otsin üles oma sektori ning lähen oma kohale kolmandas reas küljetribüünil. Staadion on uus ja uhke, küll aga puudub vanakooli inglise jalgpallistaadioni tunne, kuna tribüünid on mänguväljakust omajagu kaugel. See aga ei vähenda vähimalgi määral seda, mis kohe algamas on. Meeskonnad sammuvad väljakule, staadionil pannakse mängima ikooniline fännilaul "Bubbles" ning kogu staadionitäis, kui välja arvata West Bromwichi fännisektor, üürgab üht tuntuimat jalgpallilaulu kaasa laulda. Kõlab mängu avavile ning kogu laulmisprotseduur kordub taas. Staadion hingab ühes.

Foto: Kaarel Karolin

David Moyesi käe all mängiv West Ham on mängu algul krampis, kuigi alustatakse eeldatavalt vaat et parimas võimalikus koosseisus. Viis korda oma ajaloo jooksul FA karika võitnud West Bromwich alustab seevastu mängu isukalt ning asub juba 9. minutil tänu West Hami mängijate lohakusele Conor Townsendi väravast juhtima. Staadionitäis fänne vakatab. Haudvaikus. Kuulda on ainult staadion teises otsas asuvate West Bromwichi fännide juubeldamist. Lisaks väljakul olevale kodumeeskonnale paistab šokis olevat ka kogu kodupublik. Ja kui häält tehaksegi, siis tuleb sealt sõim ning vandesõnad oma lemmikute tegutsemise kohta, eriliselt jäävad fännide pahameeletormi alla keskväljamees Carlos Sánchez ning kaitseliinis tegutsev Fabián Balbuena.

Mitme kaitseprohmaka ning West Bromi väga sümpaatse mängu saatel kulgeb kogu esimene poolaeg ning poolaja lõpuvile kõlades saadavad kohalikud oma meeskonna puhkama üle kogu staadioni kajava vile ning "buutamise" saatel. Poolajal lahutab meelt kahe maskoti võidujooks ning loetakse ette skoorid samal ajal toimuvatest teistest karikamängudest. Minu selja taga arutavad paar poolehoidjat teemal, kuidas vastu saada sel nädalal eesootavas Liverpooliga vastasseisus hetke liiga ülekaalukatele liidritele. Lisaks pakutakse, et poolajal tuleks mängu tuua nii klubi kapten Mark Noble kui ka edurivi mees Michail Antonio.

Poolajapaus on läbi ning väljakule jookseb mängijate tunnelist esimesena Michail Antonio. Publik juubeldab maruliselt. "Nüüd tuleb koju!", hüüavad noormehed minu taga. Lisaks on peatreener Moyes teinud veel kaks vahetust ning väljakule pääseb ka Noble ning Balbuena asemele tuuakse kaitseliini lappima Angelo Ogbonna. Paraku pakub aga kodumeeskond fännidele pettumuse. Mängupilt paraneb veidi, kuid teise poolaja keskel kontrollib mängu siiski aste madalamas liigas, Championship’is mängiv ning seal hetkel liidrikohta omav West Brom. Viimane lootus tärkab ligi 20 minutit enne mängu lõppu, kui vastaste kaitsija Semi Ayayi oma teise kollase kaardi saab ning varakult dušši alla saadetakse.

Foto: Kaarel Karolin

Külla sõitnud West Brom tõmbub kaitsesse ning olenemata vähemuses mängimisest kontrollitakse mängu edasi. Viimasel kümmekonnal minutil suudavad West Hami mängijad küll korduvalt end löögile mängida, kuid iga kord lähevad löögid napilt väravaraamidest mööda. Ilmselgelt frustratsioonis kodumeeskonna fännid otsustavad end hakata välja elama turvameeste peal, kes väljaku ääres seisavad. Ja seda teevad nii mehed kui naised, ka minu lähedal istuva pere järeltulijad võtavad vanematest eeskuju ning kostitavad turvamehi inglisekeelsete roppustega. Korrakaitsjad on ilmselt aga juba taoliste olukordadega harjunud – kes muigab, kes ütleb viisakalt vastu, et tema teeb ainult oma tööd ning kes jälgib tuima näoga tribüünidel olevaid inimesi edasi. Kolm minutit enne mängu lõppu on suurepärane võimalus kapten Mark Noble’il, kuid ka tema suudab nahkkera sisuliselt tühjast väravast üle virutada.

Kõik. Mäng on läbi. West Ham United kaotab esimest korda pärast 1997. aastat FA karikamängu madalamas liigas pallivale meeskonnale. Juba mõni minut enne mängu lõppu tühjenema hakanud tribüünid on nüüdseks juba pooltühjad ning pettunud Irons’ite poolehoidjad lahkuvad kiirel sammul väljapääsude suunas. Seevastu vastasmeeskonna poolehoidjad juubeldavad ning tänavad ilusa mängu eest omi, mõnetunnine sõit Birminghamist pealinna sai tasutud väärika esitusega oma sangarite poolt.

Lahkun staadionilt suunaga Westfieldi kaubamaja suunas. Teekond sinna on aeglane – kogu rahvamass staadionilt liigub samuti sinnapoole. Seega kujuneb tavaliselt kümmekond minutit kestev teekond rohkem kui poole tunniseks. Rahvahulgas valitseb täielik leinameeleolu, isegi mitte niivõrd kaotuse pärast, kuivõrd klubi otsuste ning juba mitmendat mängu näidatud viletsa mängupildi pärast. Maha tehakse nii mängijaid, äsja uuesti klubiga liitunud David Moyes’i kui ka klubi juhtimispoliitikat. Paari fänni ebasündsam vihapurse ning kõnekasutus sunnib aga rahvamassiga liikuvaid lapsevanemaid oma järeltulijatele selgitama, mis siis tegelikult pahasti on. Fännide meeleolu ei tõsta ka see, kui saadakse teada, et vihane rivaal Millwall on oma samal ajal toimunud karikamängu samuti kaotanud.

Foto: Kaarel Karolin

Ootan bussi. Julgen öelda, et olen taaskord rikkam inimene, just elamuste ja kogemuse mõttes. Suurepärane melu ja meeleolu enne mängu staadionil ja selle ümbruses, näha kurbust ja viha mängu ajal ja pärast seda fännide seas – igal juhul võimas emotsionaalne laeng ja võimalus kogeda midagi uut. Buss sõidab peatusesse, reisijad hakkavad peale minema ning kohtan juba tuttavaid nägusid hommikusest reisist, kõigil West Hami sümboolikaga sallid kaelas. Jõuan bussijuhini, kes piletit kontrollib ning seejuures küsib ka, mis mängu seis jäi. Vastasin üks-null, West Bromwich võitis. Bussijuhi pilk ütles kõik, sealt peegeldus pettumus ja hämmeldus. Aga selline on jalgpall – puhas emotsioon.

Kommentaarid

Simon Aabrams   •  
Väga põnev lugemine! Kindlasti kirjutage veel säärastest personaalsetest elamustest. Eriti Briti jalgpalli kohta on huvitav lugeda. Tänan.
Martin Uusimaa   •  
Super Kaarel! Edu ja kordaminekuid seal kaugel!

Sisene
VÄLISMAA MÄNGUD
TASKUHÄÄLING
Pikk ette (ja intervjuu) | Tammeka kapten Tekko: tahad ja unistad ikka, aga reaalselt on paljud uksed juba sulgunud
ÜLEMINEKUD
PIKEMAT LUGEMIST
25-aastasest koondislasest sai pealtvaataja. Lepik: naiste jalgpall ei ole Eestis prioriteetide seas ja selleks, et midagi muutuks, hakkab aeg otsa saama
Ta ei oska räppida, aga see ei olegi tähtis
RISTNURK
VIIMASED PILDIGALERIID
 
Võistkond
M
V
V
K
VV
P
1.
Tallinna JK Legion
0
0
0
0
0:0
0
2.
Nõmme Kalju FC
0
0
0
0
0:0
0
3.
Paide Linnameeskond
0
0
0
0
0:0
0
4.
Tartu JK Tammeka
0
0
0
0
0:0
0
5.
Viljandi JK Tulevik
0
0
0
0
0:0
0
6.
FC Kuressaare
0
0
0
0
0:0
0
7.
Tallinna FCI Levadia
0
0
0
0
0:0
0
8.
JK Tallinna Kalev
0
0
0
0
0:0
0
9.
Tallinna FC Flora
0
0
0
0
0:0
0
10.
JK Narva Trans
0
0
0
0
0:0
0