Joosep Susi: Omadusteta mees (0)
Kui me kunagi koolimaja kõrval tibatillukesel muruplatsil või Nõmmel suurte männipuude all kändude vahel vutti tagusime, unustasime argipäeva. Küll aga elasime nende pikkade tundide vältel läbi kõik need emotsioonid, mida olime igapäevas märksa nõrgemal kujul vaevalt nuusutada saanud. Vihkasime ja armastasime, nääklesime ja naersime. Lõpuks olime ikkagi õnnelikud. Jalgpall oli mäng selle kõige puhtamal kujul – mäng, mille eesmärk pole midagi muud kui mäng ise.
Lugu ilmus esialgselt märtsikuu Jalkas.
Mõistagi polnud meile tarvis kohtunikku. Kedagi, kes hoolitseks mängu voolavuse või reeglite täitmise eest. Isegi kõige tulisemad vaidlused kestsid vaevalt minutikese, sest kõigi kihk asuda taas mängima, võtta üles järjekordne rünnak kaalus üle kaks tõde, millest kumbki polnud ei õige ega vale. Me olime vabad ja ausad. Ja neil õnnetutel päevadel, kui mõni koolivend oli haige või vigastatud ja võttis enda kanda kohtuniku tänamatu töö, ei muutunud mäng sugugi õiglasemaks. Vastuoksa, kohtunik suutis kuidagi meie mängu ja loomust ikka ja alati muuta. Me ei mänginud enam üksnes iseendale – kõige keskel töllerdas keegi, kes ei kuulunud päriselt meie sekka, kelle ees pidime head nägu tegema, keda manipuleerima ja üle kavaldama. Nendel õnnetutel päevadel võisime ööpimeduseni vaielda, kas kohtunikul oli õigus või mitte.
Esimene märk sellest, et mäng ei ole enam pelgalt mäng, et selle raames aetakse taga muid eesmärke, on kohtuniku eksistents.
Objektiivsus ja ebatäielikkus
Möödunud kuu Jalkas käsitlesin jalgpalli olemuslikku poliitilisust ja väitsin, et jalgpall on ja peabki olema paljudel tasanditel poliitiline. Pärast platsile tulekut ei ole aga midagi poliitilisemat kui kohtuniku institutsioon – tema ongi Seadus ja Võim. Tema kehastab ühtaegu nii korda kui ka reegleid. Pole ime, et paljud (eriti endistes idabloki riikides) vihkavad kohtunikke – ta meenutab ekspluateerivat võimuaparatuuri, midagi, millele väikene inimene ei saa vastu hakata. Kõik ülestõusukatsed surutakse aegsasti maha, kasutusele võetakse robustseid manipulatsioonivõtteid, et kodanike emotsioone taltsutada.
Sestap on mõistetav ka Pierluigi Collina kahe aasta eest intervjuus välja käidud arvamus, et jalgpallikohtuniku otsus on alati objektiivne. Collina pidas eeskätt silmas seda, et otsus tuleb langetada vähem kui sekundiga, vaimselt ja füüsiliselt tipptasemel vahemees valib olemasoleva informatsiooni, teadmiste ja kogemuse põhjal olemasolevatest variantidest parima.
Siiski võib Collina väide paista esmapilgul pisut kentsakas (võime aru saada, et kohtunik ei eksigi – kas jumala käsi oli siis objektiivne?), siis näib, et sedapuhku tabas Collina kümnesse! Ja küsimus pole niivõrd selles, et pärast vilet või vilistamata jätmist ei tekiks automaatselt alternatiivseid versioone, mis vastaksid jalgpallireeglitele ehk pareminigi, vaid hoopis selles, et kohtuniku positsioon ja jalgpallimängu sisemine loogika toovad paratamatult kaasa kohtuniku objektiivsuse. Enamgi veel, kohtuniku otsused pole mitte üksnes objektiivsed, nad on samal ajal alati ka ebatäielikud ja subjektiivsed.
Collina postuleeritud objektiivsus lahkneb esmapilgul ametlikust statistikast. Nimelt teeb kohtunik uuringute kohaselt näiteks Inglise kõrgliiga mängus umbes kaks ja pool sada otsust, millest umbes 200 on tõlgendatavad olukorrad. Tõsi, neist valdav osa (umbes 165) on otsused, mida vaataja ei tarvitse märgatagi – mäng jätkub ja vile ei kõla. Keskmiselt tehakse mängus viis eksimust, mis teeb õnnestumisprotsendiks 98.
See muljetavaldav õnnestumisprotsent võtab aluseks kohtuniku oma perspektiivi, mida on viimastel aastatel eri küsimustes tehtud liigagi sageli. Parim näide on videokorduste kasutamine, mis peaks muu hulgas maandama kohtuniku pingeid, nihutama ta tähelepanu keskpunktist tagaplaanile. Tegelikult ei huvita ilmselt suurt kedagi, kui paljud otsused on õiged kohtuniku arvates. Olulisem on küsimus, kui palju eksib kohtunik minu (olgu ma kes tahes) või jalgpalli kui sellise perspektiivist. Kui neist kahest esimene on ennustamatu, oleneb vaataja positsioonist, teadlikkusest, kontekstist ja emotsioonidest, siis teise puhul on vastus lihtne: kõik kohtuniku otsused on õiged. See üksiklane keset murulapikest – ja ta on alati üksi, olenemata sellest, kas teda küljejoone taga keegi aitab või temaga kõneleb – on sisse kirjutatud jalgpallireeglitesse. Tema käitumine, ka nii-öelda eksimused, on osa mängu seesmisest dünaamikast.
Ebatäpsus. Jaotaksin jalgpalli seadused kõige üldisemalt kolmeks: kirjutatud ja üheselt tõlgendatavad reeglid (väljakumängija ei tohi palli mängida käega); reeglite lisad, mis aitavad neid tõlgendada (kuidas ja mis olukorras määrata käega mäng); kohtunikele antavad suunised (nii-öelda kirjutamata reeglid).
Seth Vannatta on kohtunike fenomenoloogiat käsitledes väitnud, et "(s)eadused ja jalgpallimäng on alati ainukordsed ja mitte kunagi universaalsed; üldiste reeglite rakendamine partikulaarsele tähendab tugevalt kontekstitundlikes mängudes radikaalset määramatust (indeterminate – toim.)".
Mida see tähendab? Esmalt seda, et kohtuniku töö on loominguline: iga vastu võetav otsus on alati tõlgendus ja hea kohtunik teab seda. Ta on oma otsuses enesekindel, aga valmis alati tunnistama, et langetatud valik on vaid üks võimalikest. Keskväljakul vilistamata jäetud olukord võib mõnes teises mängus ja teisele kohtunikule olla viga. Suur osa olukordadest ei ole 100 protsenti selged, vaid kohtuniku interpretatsioon, iga otsusega aktualiseerub kohe hulk võimalusi, kuidas oleks võinud selle veel lahendada.
Ungari kirjanduse suurkuju Peter Esterhazy on raamatus "Teekond karistusala sügavusse" – mille võib peaaegu iga jalgpallimõtiskluse puhul viljakaks aluseks võtta – kirjeldanud seda nii: "Kohtunikud on teadlikud, et nad pole kõikvõimsad, ja on tavaliselt vägagi õigustatult kurdid kõigi tagantjärele tehtud protestide koha pealt; nad teavad, et nad tunnevad ainult üht mängu versiooni, ja kui neil on õnne, siis ka enamiku versiooni, ning tõest ja tegelikkusest pole siin kunagi juttugi."
Objektiivsus. Kui igal otsusel on mitu tõlgendusvõimalust ning tõest ja tegelikkusest ei maksa rääkida, siis määravaks saab see, et lõppsõna jääb ikkagi kohtunikule. Kui jalgpalli üheks kesksemaks võluks ja iluks võib pidada inimese ebatäielikkuse lakkamatut avaldumist, siis tuleks kõhklemata väita, et ka kohtunik ja tema otsused ja eksimused on osa mängust.
Kohtunik on monarh (ehk isegi diktaator?), kelle otsustega pole mõtet vaielda. Tema vastutab mängu eest! Tema vile on seaduseks. Õiglane on see, mida otsustab kohtunik. Ei tasu segamini ajada nii-öelda tegelikkuse ja mängu tõde – mängusisene õiglus on midagi muud kui õiglus väljaspool platsi.
Küsimus objektiivsuse ja ebatäielikkuse kohta oleneb aga otseselt vahemehe positsiooni määratlemisest: kas kohtunik on mängu osa või iseseisev mänguväline institutsioon, mis vastutab üksnes mängu läbiviimise eest? Tegemist on küsimusega, millele pole ühte kindlat vastust. Läheneda võiks ilmselt nii, et paljudes käsitlustes peetakse kohtunikku pigem mängu osaks ja teistes jällegi mitte – tegemist on mängu seesmist ja välist tasandit ühendava struktuuriga. Küsimuse kaalukus on aga selge: kui kohtunik ei ole osa mängust, pole vaja arvestada ka tema inimlikkusega platsil, võib keskenduda küsimusele, kuidas jõuda kõige efektiivsemalt vajalike otsusteni. Kui kohtunik on osa mängust – mis, tahaks loota, vastab vähemalt mingil määral tõele –, tuleks loobuda taotlemast tema eksimatust – ta kehastab ka mängu seesmise tasandi kooshoidvat struktuuri: just tema tõuseb esile siis, kui mängumaailm hakkab paigast loksuma, kui fiktsioonis tekivad häired.
Sellest kerkib mu meelest kõige suurem kohtunikega seotud praegusaja probleem: liialt palju küsitakse, mida kohtunik vajab, just kohtuniku kui huvirühma perspektiivist. See on kaasa toonud kohtunike mängust kaugenemise – neist on saamas institutsioon, mille põhiülesandeks on oma võimupositsiooni kehtestamine. Olulisem oleks küsida, millist kohtunikku vajab jalgpall kui selline. Vastaksin esmalt nii: kohtuniku seesmist ja välimist ühendav struktuur peab säilima, mis toob kaasa kohtuniku kui mängu olemusliku osa ebatäielikkuse ja objektiivsuse.
Kui aga viimatine küsimus veel labasemalt sõnastada: milline on siis ideaalne kohtunik? Ühelt poolt midagi kunstnikusarnast, kelle tegevust ei tohiks vägisi reglementeerida (reeglid on juba nii või teisiti olemas) ja nivelleerida. Ta peab leidma isikliku stiili, oma käekirja. Filosoof Jonathan Crowe on väitnud, et nii-öelda autentne kohtunik on selline, kes "vastutab oma otsuste eest, aga teeb seda oma autoriteediga liialdamata ja eitamata oma positsiooni tinglikku olemust".
Teisisõnu, kohtuniku ideaal on ebatäielik inimlik mängija, keda – olgugi et türann – on meil kõigil võimalik sõimata, aga kes nagu võimuesindajatele kombeks ei tee seda kuulmagi (ta teab, et see on mäng ja et tema on osa mängust). Kes kukub vahel läbi. Ja kellel lasub muu hulgas vastutus tekitada elulisi tundeid, mida jalgpalli kontekstis sümboolselt läbi mängida. Näiteks ebaõiglust. Aga iseäranis inimlikku ausust ja õiglustunnet.
Jalka varasemaid numbreid saab lugeda siit.
