Menüü
TV
Veebisait

Kas väravavaht on trummar? Kas publikuta vutilahing jääb alla PlayStationile? Kas ainult kiites jääb tippmängija sündimata? Jalka konverents selgitas (0)

Kas jalgpall ilma publikuta on üldse jalgpall? Ka selle üle arutleti Jalka konverentsil. Foto: Brit Maria Tael

Teisipäeval toimus teist korda ajakirja Jalka konverents. Kui mullu arutleti vutimänguga kaasneva üle saalitäie publiku ees, siis tänavu suunati arutelu huviliste kodudesse ekraani vahendusel. Ekraanid ja tehnoloogia olid üsna keskel kohal ka eri ettekannetes ja arutelus.

Tänavusel konverentsil oli viis ettekannet - milles aitasid jalgpalli olemust, mõju, rolli, kasutusala ja kandvust mõtestada Reelika Turi, Peeter Torop, Jaak Tomberg, Mihhail Lotman ja Mika Keränen - ning arutlev vestlusring Tõnis Kahu, Jan Kausi, Siim Kera ja Joosep Susi osalusel.

Kuigi koroonaviiruse leviku tõttu otseülekandena peetud konverentsi on võimalik kõigil soovijatel järele vaadata, vahendab Soccernet.ee lugejateni mõned kõrvujäänud katked ja konverentsi peakorraldaja Indrek Schwede mõtted asetleidnu osas.

Ainult kiites tippjalgpallurit ei kasvata

REKLAAM

Konverentsi avas jalgpallikohtunik ja Raasiku kooli direktor Reelika Turi, kelle ettekanne pealkirjaga "Pedagoogiliste põhitõdede kasutamise potentsiaalist jalgpallis" võrdles jalgpallimatši kontrolltööga. 

Turi sõnul aitaksid jalgpallurite arendamisel kaasa mitmed võtted, mida kasutavad õpetajad koolis. Kasvõi see, et keskenduda saab vaid lühikest aega, mistõttu võiks näiteks ühe tehnikaelemendi äraõppimine olla jaotatud pikema aja peale lühikeste sutsudena. Kiire õppimine pole võimalik, mistõttu on tulemuslikum hajutatud harjutamine: natuke ja pidevalt, mitte palju ja ühe korraga.

Jalgpallikohtunik ja koolijuht Reelika Turi. Foto: Liisi Troska / jalgpall.ee

Pidev treenimine ja korduste tegemine on vajalik eelkõige selleks, et põhioskused kujuneksid automaatseks. Automaatsus ehk asjade tegemine intuitsiooni baasil loomulikuna on Turi hinnagul edu alus. Teisisõnu kui jalgpallur võtab näiteks kõrge palli omaks sellele mõtlemata, mida ta peab täpselt tegema, et pall maha saada, vaid ta keha lihtsalt käitub loomulikult, on ta oma arengus õigel teel.

Jalgpallimaailmas on tihti arutletud ka selle üle, kas tänapäevases maailmas toovad edu pigem karmid või vastupidiselt innustavad treenerid. Turi hinnangul ainult kiitusega tippu ei tõuse. "Tagasiside võiks olla eelkõige protsessi, mitte valesti tehtud asjade osas," rääkis Turi, et lähtuda võiks 1:4 kuldreeglist. See tähendab, et iga negatiivse märkuse kohta tuleks öelda neli asja, mida noor teeb hästi. Ainult kiidulaulu aga esitada ei saa. "Ainult positiivne tagasiside devalveerib," sõnas ta, et üksnes kiites muutub tagasiside tühiseks. Ka ootuspärane ja etteaimatav tagasiside ei kanna Turi sõnul efekti.

Ühes asjas on treeneritel õpetajate ees aga suur eelis: jalgpallis on suur pilt kõigile selge. Laps saab aru, et paremaks jalgpalluriks saamiseks on tal vaja treenida siseküljesöötu ja võhma jne. Koolis võib aga kõva selgitamist nõuda Pythagorase teoreemi või riigieelarve elluviimise protsesside õppimise vajalikkus.

Jalgpallimäng ei lõpe 90 minutiga, vaid võib kesta nädalaid

Tartu ülikooli professor semiootik Peeter Torop, kelle poeg Kaarel on mänginud Tartu Tammekas ja Eesti noortekoondistes, vaatles jalgpalli kui vahetut osaluskultuuri. Toropi arvates moodustavad jalgpallikultuuri muuhulgas jalgpalli ühendus äri-, vaatemängu-, tõlgendus-, fänni- ja tarbimiskultuuridega. Kõik need kokku loovadki ühe terviku ehk jalgpalli.

Toropi hinnagul on praegu viiruse tõttu tavaks saanud ilma publikuta jalgpall hoopis midagi muud kui tavaline mäng. Jalgpallikultuuriliselt on just inimeste roll üks peamiseid. "Mäng ei lõpe 90 minutiga, vaid võib lõppeda päevi või isegi nädalaid hiljem sotsiaalmeedias," tõi ta näite, et kultuurilisest tähendusest kestab jalgpallimatš seni, kuni sellest räägitakse.

Kui pealtvaatajaid staadionil ei ole, on vaja mõelda mängu ruumilisele simulatsioonile kui multimodaalsuse kompenseerimisele - teisisõnu staadionil olles näed liikumist, tajud helisid ja lõhnasid, rütmitunnet, ühtehingamist, mida kodust teleri vahendusel jalgpalli jälgides sulle ei suudeta pakkuda. Televisioon üritab multimodaalsust kompenseerida näiteks ärritavana mõjutavate tühjade pinkide katmise tekstiili või arvutigraafikaga, helitaustade kasutamisega fännilaulu imiteerimiseks jne.

Peeter Torop esines virtuaalsel konverentsil tänu tehnoloogiale oma Tartu kodust. Foto: Liisi Troska / jalgpall.ee

"Dialoogi puudumine publikuga hävitab aura ja staadioni atmosfäär ei innusta ka televaatajat," leidis Torop. Ta tõi näite, et kui inimesel on valida telekast tühjade tribüünide ja atmosfäärita mängude vaatamise ja mängukonsoolil arvutimängu mängimise vahel, siis viimane on täna atraktiivsem. "PlayStation muutub staadioniga võrdseks ja tõelised fännid saavad ise oma meeskondi mängitada oma nägemusele vastavalt," sõnas Torop.

"Kui praegu me ei näe platsile jooksmas [Virgil] van Dijki või näen pärast koroonaviiruse põdemist alavormis [Mo] Salah'd, siis PlayStationil saan ma neid kõiki näha parimas vormis ja veel ise nendega ka manipuleerida," lisas ta.

"Osaluskultuuri viiruslik muutumine mängustab jalgpalli ja muudab tavalisi suhteid meediumite vahel. TV ekraan ja PlayStation samal ekraanil võrdustuvad ja mingil hetkel muudab viimase multimodaalsus vaatemängu ehedamaks, kui seda teeb otseülekanne mängust tühjade tribüünide ees. Ja muidugi kasvatab see olukord janu tõelise, manipuleerimata osaluse järele."

VAR-ist, jalgpallitaktika kolmest murrangulisest muudatusest ja jalgpallist kirjutamisest

Tartu ülikooli nüüdiskirjanduse vanemteadur Jaak Tomberg küsis oma ettekandes, kust läheb punane joon. Ta keskendus videokohtunike ehk VAR-i tulekule ja selle mõjule: vutiringkond on jagunenud kaheks, kus romantikud vaatavad VAR-ile kahtleva pilguga ja realistid leiavad kõigele selgitusi.

Jalgpalli tehnoloogilisest suluseisust kõneledes leidis Tomberg, et tehnika kasutuselevõtt on muutnud muuhulgas jalgpallist saadavaid emotsioone. "Tehnoloogia tehtud kaheldav otsus on palju räigem, kui inimese tehtud vale otsus. Otsuse kujutamisviis peab veenma tehnika kasutamise puhul," sõnas ta ja arvas muuhulgas, et oma olemuselt ründava loomusega jalgpallis (pead lööma vastasest rohkem väravaid) töötab VAR hoopis kaitsjate kasuks.

Riigikogu liige Mihhail Lotman. Foto: Liisi Troska / jalgpall.ee

Riigikogu liige ning professor Mihhail Lotman Tallinna ja Tartu ülikoolist rääkis detailse põhjalikkusega jalgpallitaktika kolmest murrangulisest muudatusest, mida nimetas ise tinglikult Inglise, Hollandi ja Hispaania revolutsioonideks. Eri taktikaliste muudatustega kaasnenud jalgpallilistest suursaavutustest kõneledes puudutas Lotman ka tänaste tehnoloogiliste vahendite rakendamist minevikukeskkondadesse. Näiteks 1966. aasta MM-i finaali, kus Inglismaa 4:2 võidumängus Lääne-Saksamaa üle lõi Geoff Hurst oma kolmanda värava sedasi, et tänapäevane VAR või väravajoonetehnoloogia poleks pruukinud tabamust ära lugeda.

"Mul on huvitav vaadata, kuidas jalgpallurid eksivad, mitte kuidas kohtunikud eksivad. See on huvitav võib-olla ainult nende lähikondsetele," ütles Lotman, et tema pooldab VAR-i kasutamist jalgpallis.

Kuigi Manchester Unitedi toetaja, on Lotman alati imetlenud totaalset jalgpalli. Ka jalgpallitaktikate muutused on tema arvates peamiselt olnud eri püüdlused totaalse jalgpalli suunas. Ja kuigi näiteks Hispaania tiki-taka on väga selgelt mõjutatud Hollandi koolkonnast, oli selle revolutsiooniline väärtus totaalse jalgpalli üleviimine rünnakult ka kaitsemängu.

Taktikajuttude järel avas Soomest pärit kirjanik Mika Keränen aga tausta selle osas, miks ta oma raamatutes ikka ja jälle jalgpallist kirjutab. Ta kirjeldas oma armastus-viha suhet vutiga ning seda, kuidas tekkisid tema teostesse tegelased nagu Kivimäe Armando, Supilinna Mari ja Kalle Salonen, kes oleks võinud olla hoopis Saluneem ja mängida ühes Lõuna-Eesti klubis, mitte Vantaas.

Keränen selgitas, kuidas ta on leidnud jalgpallis vahendi, aitamaks noortel toime tulla koolikiusamise, naiseks ja meheks kasvamise, aga ka muuga. "Raamatud ei kuulu mulle, kui need on ilmunud. Siis kuuluvad need lugejatele," ütles ta, et lubab teoste valmimise järel teha lugejatel täpselt sellised järeldused, nagu nad ise soovivad. Seetõttu oligi konverentsil haruldane võimalus kuulda, mida kirjanik ise on mõelnud ja oluliseks pidanud.

Indrek Schwede, Joosep Susi, Tõnis Kahu, Jan Kaus ja Siim Kera. Foto: Liisi Troska / jalgpall.ee

Väravavaht on rokkbändis trummar

Jalka konverentsi lõpetas aruteluring teemal "Jalgpall ja popkultuur".  Sel teemal vestlesid Tallinna ülikooli popkultuuriteooria lektor Tõnis Kahu, kirjanik Jan Kaus ning melomaan, luuletaja ja jalgpalliajakirjanik Siim Kera. Jutuajamist suunas Tartu ülikooli nooremteadur ja Tallinna ülikooli kirjandusdidaktika lektor Joosep Susi.

Kahu leidis, et jalgpall on tegelikult isegi popkultuuri osa, kui ta on vahendatud läbi massikommunikatsiooni vahendite. Kera tõi näite, kuidas ilma popkultuurita ei teaks ta, kes on Diego Maradona, sest oma nooruse tõttu ei näinud ta Maradonat mängimas, küll aga teadis just tänu popkultuuri eri osadele palluri ikoonilist staatust.

Kaus võrdles jalgpalli sarnasusi postdramaatilise teatriga ja leidis Kera abiga analoogi muusikast. "Ühte jalgpallivõistkonda ei ole üldse keeruline võrrelda bändiga. Väravavaht on trummar, sest kui trummari rütm laguneb, laguneb terve lugu. Kaitsjad on bassimehed - nemad on rütmisektsioon, mis hoiab mängu paigal. Ees saavad soleerida kitarristid ja vokalist - Cristiano Ronaldo või ükskõik kes," tõi Kaus leidliku näite.

Vestlusringis tuli juttu ka fänniks olemisest, müütidest ja sellest, kuidas suurtööstus tahab jalgpalli inimestelt ära võtta ja kuidas inimesed seda ära anda ei taha - kõrvalpõikega, et võib-olla tegelikult suurtööstus mitte ei ürita röövida, vaid hoopis aitab kujundada meile meeldivat jalgpalli.

Kõik ülaltoodu on vaid killuke ja fragment sellest, mida konverentsil räägiti. Kes soovib huvitavaid mõtteid kontekstist väljakiskumata kuulata, saab Jalka konverentsi järele vaadata siit:

Indrek Schwede. Foto: Liisi Troska / jalgpall.ee

Konverentsi peakorraldaja: silmade sära on olnud meeldivalt palju

Vahetult pärast konverentsi lõppsõna lausumist andis Jalka kolleegiumi esimees, konverentsi peakorraldaja, jalgpalliajakirjanik ja -ajaloolane Indrek Schwede Soccernet.ee-le lühiusutluse, kus rääkis, kuidas konverentsi korraldamiseni jõuti.

Indrek, teine Jalka konverents on selja taga. Sa veel ei tea publiku tagasisidet, sest vahetut publikut tänavu ei olnud. Aga kuidas sulle endale tundub: kas üritus läks korda?
Ikka läks korda! Arvan, et kõik esinejad andsid siin mingisugust mõtteainet juurde sellele, kuidas me jalgpalli näeme, tajume ja mõtestame. Selle heaks näiteks on kasvõi see, et hilisemad ettekandjad ja ka vestlusring viitasid väga palju eelnevatele ettekannetele. Sealt saadi järelikult mõtteainet ja -tuge. Järelikult jäi jutt meelde.

Kui keeruline oli sel aastal üritust korralda? Idee poolest eeldaks konverents vahetut sidet kuulajatega, mida oli tänavu keerulisem pakkuda.
Ettevalmistus algas tegelikult aasta tagasi. Alati kui oled millegi sellisega maha saanud nagu kasvõi konverentsi korraldamine, siis ikka ju mõtted tegelevad sellega, mis oli ja kuidas edasi. Arvan, et esimesed kontaktid lõin juba jaanuarikuus, kui ei olnud veel Covidit. Toona ühtegi sellist inimest ei olnud, kes oleks öelnud, et ma ei tule esinema. Oli küll selliseid jutte, et ei teata, kus täpselt ollakse 1. detsembril ja kas tulla saab, aga alus sai pandud siis. Hiljem oli tõepoolest üks keerulisem hetk ning oli vaja mõelda selle peale, kas saame seda teha või mitte.

Kui korraldamisega sai alustatud aasta tagasi, siis mõned teemad jätsime ikkagi ka lahti. Eelkõige vestlusringi. Seda seetõttu, et kui viirus juba tuli, kaalusime, kas oleks mõttekas see sisse tuua siia vestlusringi. Lõpuks ei toonud, sest tundus, et mida tarka me ikka oskame sel teemal siin konkreetselt öelda.

Miks sa teed seda konverentsi?
Miks me teeme? Sel konverentsil on kaks autorit. Üks on Aivar Pohlak, kes kunagi ühel ajakirja Jalka toimetuse kolleegiumil käis välja mõtte, et võime talveperioodil, kui hooaega ei ole, hakata avaldama publitsistlikke lugusid, esseesid. Tema tegelikult ütles niimoodi, et miks mitte hakata tellima ja avaldama mitte ainult jalgpalli asju, vaid üldse spordipublitsistikat - tehagi erinumber. See idee jäi õhku üles. Ja nüüdne kaaskonverentsikorraldaja Joosep Susi ütles, et esseede erinumbrisse on kõige parem saada kaastöid konverents korraldades - konverentsi esinejate sõnavõtud lähevadki sinna. Kahe inimese ideed kokkupanduna tähendaski seda, et konverents on sündinud.

Jan Kaus. Foto: Liisi Troska / jalgpall.ee

Kuidas te neid inimesi siia rääkima leiate?
See käib niimoodi, et kui hakkasime esimest konverentsi tegema, koostasime nimekirja, kes üldse võiksid olla need inimesed, kel on eeldatavasti või meie teada kindlasti side jalgpalliga, kes võiksid rääkida huvitavalt oma mätta ja künka otsast. See nimekiri on pidevalt pikenenud. Nüüd tulebki ainult fail avada, vaadata, kes seal kirjas on, välja noppida juba käinud ja kooslus kokku panna.

Aga see on küll väga hea, et ma tõesti ei mäleta ühtegi äraütlemist. Võib-olla keegi on olnud, aga meelde mulle ei tule. Pigem on probleem olnud selles, kas ajaliselt sobib.

Kui neid inimesi pole olnud väga raske siia saada, siis mis on nende esimene emotsioon või reaktsioon olnud, kui sa ütled neile, et me korraldame ajakirja Jalka konverentsi ja me tahaksime, et sa räägiksid jalgpallist, aga mitte päris otse jalgpallist, vaid tegelikult mingisugusest laiemast mõõtmest?
Emotsioon on olnud väga positiivne. On olnud neid, kes on olnud üllatunud, et oh-hoo, kas tõesti mind kutsute?! Siis on olnud ka neid, kes üllatust on vähem välja näidanud, aga kes on tegelikult väga põlema läinud, et oo-oh, selline üritus, nii vahva! Eriti esimesel aastal, kui ei olnud midagi varasemast ette näidata. Silmade sära on olnud meeldivalt palju. Esimese konverentsi puhul kuulsin mitmest allikast, kuidas ettekandjad ise, kui nad hiljem rääkisid oma esimesest kogemusest, olid ikka veel elevil.

Mis sulle tänasest kõige enam meelde või kõrvu jäi?
Pean natuke setitama neid mõtteid. (Mõtleb viivuks). Oli mitmeid väga õnnestunud üksikuid kujundeid. Kasvõi kõige värskem oli vestlusringis, kus Jan Kaus nimetas jalgpallipublikut etenduse muusikaliseks kujundajaks. See tundus väga põnev kujund, mille peale on hea edasi mõelda. Aga ma ei taha kellelegi liiga teha. Peaksin veidi pikemalt mõtlema selle üle.

Järgmisel aastal tuleb jälle konverents. Siin ei ole kahtlust.
Ma arvan, et ei ole kahtlust. Ma ei kujuta ette, mis saaks olla see takistav asjaolu. Loomulikult ega me keegi ei tea, mis tulevik toob, aga tehnoloogia on nii kõikvõimas, et küll saame kolmanda konverentsi ka tehtud ja jõuame kunagi äkki ka 30ndani.

SEOTUD PILDIGALERII
Fotograaf: LIISI TROSKA
SEOTUD LOOD
Kommentaarid

Kommentaare ei ole.

Sisene
MILANO ON TÄNA SININE
Milline derbi: Zlatan kakles Lukakuga, sai punase ning Inter võitis mahakantud mehe seitsmenda üleminuti väravast
PREMIUM LIIGAST
ÜLEMINEKUD
PÕNEVAT
TASKUHÄÄLINGU VÄRSKE OSA
Pikk ette (ja ise järele) | Noorusliku jalgpalli kehastajaks kerkinud Flora ähvardab äkitselt vananeda
SOCCERNET TV
RISTNURK
VIIMASED PILDIGALERIID
 
Võistkond
M
V
V
K
VV
P
1.
Tallinna FC Flora
29
26
2
1
76:17
80
2.
Paide Linnameeskond
30
21
1
8
80:43
64
3.
Tallinna FCI Levadia
29
17
6
6
66:37
57
4.
Nõmme Kalju FC
30
14
7
9
52:31
49
5.
Tartu JK Tammeka
28
8
8
12
33:44
32
6.
Viljandi JK Tulevik
28
9
4
15
30:46
31
7.
Tallinna JK Legion
30
8
7
15
26:44
31
8.
JK Narva Trans
30
6
7
17
31:49
25
9.
FC Kuressaare
30
5
9
16
28:63
24
10.
JK Tallinna Kalev
30
5
5
20
20:68
20