Menüü
TV
Veebisait

Katrin Loo – tingimusteta võitleja, kes annab alati endast maksimumi ning paneb ka kõik teised pingutama (0)

FC Flora kapten Katrin Loo ja peatreener Aleksandra Ševoldajeva. Foto: Liisi Troska

Eelmisel kolmapäeval saabus pommuudis, kui Tallinna FC Flora ja Eesti naiste koondise kapten Katrin Loo teatas ootamatult, et tema mängijakarjäär on lõppenud. 29-aastane Loo kirjutas end aastatega nii Flora kui ka rahvuskoondise ajalukku.

"Temaga oli lihtne pürgida raskete eesmärkide poole, sest Katrin aitas tõsta kogu naiskonna taset, saavutada tulemusi ja edu. Ta on võitja!" ütles Flora peatreener Aleksandra Ševoldajeva Soccernet.ee-le Loo lahkumisüritusel. "Katrin on tingimusteta võitleja. Ta annab alati endast parima ja see viib lati nii kõrgele. Tal ei ole ühtegi takistust, et anda endast parim," lisas Ševoldajeva, kelle juhendamisel on Flora tulnud kolm aastat järjest Eesti meistriks.

Mõistagi oli Lool nende aastate jooksul Floras märkimisvärne roll. "Ma arvan, et iga mängija, kes temaga koos treenib, peab kogu aeg oma taset tõstma nii palju, et suudaks sellega kaasas käia. Tegelikult mitte ainult mängijad, vaid ka treenerid, sest kui tulin Florasse, siis mul olid Eesti parimad mängijad, üks neist muidugi Katrin. Ma mõtlesin, kas olen üldse piisavalt hea, et sellise inimesega koos töötada, aga õnneks meie väärtused ja arusaamad klappisid. Teadsin, et mul on kapten ja mängija, kes annab alati parima ja nõuab seda ka minult," lausus Ševoldajeva.

Loo oli Floras aastatel 2005-2013 ja 2016-2020, mängis klubi eest 284 mängu ning lõi 425 väravat. Müstilised numbrid! Lihtne matemaatika ütleb, et 2018. aasta Eesti parim naisjalgpallur Loo lõi keskmiselt ühe mängu kohta 1,5 väravat. Pöörane! Vahepealsel ajal mängis Flora legend Soomes, kus esindas NiceFutise ja Merilappi Unitedi klubisid. Lisaks õppis Loo veidi USA-s ning mängis sealse ülikooli Dayton Flyersi naiskonna eest.

REKLAAM

Eesti rahvuskoondises mängis Loo rekordilised 114 mängu ning lõi 20 väravat. Tema klubi- ja koondisekarjäär on aga läbi saanud. Soccernet.ee rääkis Looga ning uuris, miks sündis nüüd elumuutev otsus ja mis saab edasi. Lisaks meenutasime tema karjääri säravamaid hetki.

Katrin, oled alles 29-aastane, võib-olla isegi karjääri parimas eas. Miks otsustasid nüüd ja praegu selle otsuse langetada?
Tegelikult ütlesin seda Flora pressiteates, et tunnen, et nüüd on aeg. Arvan, et iga sportlane tajub selle hetke ära - see on tunnetuse küsimus. Enda jaoks tegin selle otsuse juba mõnda aega tagasi. Lasin sellel natuke settida, mõtlesin edasi ja tagasi, põrgatasin igatepidi ning ühel hetkel sain aru, et see on õige otsus. 

Lõik klubi pressiteatest: "Eks iga sportlane teeb ühel või teisel ajahetkel selle otsuse. Usun, et see on suuresti tunnetuse küsimus - mingil hetkel tekib tunnetus ja teadmine, et nüüd on see hetk ning on aeg edasi liikuda. Tõsi, ma ei saa küll kõigi lõpetanud sportlaste nimel seda väita, ent minu puhul toimis see just nõnda." 

Kas selle juures mängis rolli, et oled nii Eesti koondises kui Floras on juba nii palju saavutatud ning enam ei ole justkui millegi peale mängida?
On ikka millegi peale mängida. Ma olen alati jalgpalli armastanud. Mulle tohutult meeldib võistkondlikult võita, mulle tohutult meeldib väravaid lüüa ning mulle tohutult meeldib kõik, mis jalgpalli ümbritseb.

Teisisõnu, motivatsiooniprobleeme mul ei ole. Mida aga väga tahaksin, on see, et Floraga saaksime mängida rohkem Meistrite liiga tasemel mänge. Selliste mängude emotsioon on midagi, mida tahaksin kogeda vähemalt üle nädala. Taoliste mängude atmosfäär ja pinge, kus hetkekski ei saa jalga sirgu lasta ja fookust kaotada, funktsioneerivad edasiviiva jõuna. Need annavad võistkonnale võimaluse kasvada. Ma ei väida siinkohal, et muidu on kogu aeg hästi lihtne, aga mingil ajahetkel erinevaid mõtteid mõlgutades mõjutas minu lõpliku otsust ehk ka see, et tundsin sellistest mängudest puudust.

Katrin Loo - kolmekordne Eesti meister. Foto: Brit Maria Tael

Eesti koondisel ootavad ees valikmängud Türgi ja Sloveeniaga. Need on olulised punktimängud, mis oleksid võinud ära pingutada, sest klubihooaeg alles lõppes. 
Mõtlesin ühe korra, kaks, viiskümmend, sada, sada viiskümmend korda. Otsustasin korduvalt ümber, aga siis mõtlesin, et jah, meil on võimalik saada koondises punkte, aga me ei püüa enam valiksarjas esikohta. See on päris selge. Kui lähen koondisesse, on alati võimalus, et võtan kellegi teise mänguaja ära. Tean seda, et mina ei mängi järgmisel aastal, sest see otsus on mul tehtud, aga seal on väga palju mängijaid, kes mängivad järgmisel, ülejärgmisel ja võib-olla veel viis või kümme aastat. Ma leian, et see oleks nende suhtes ebaaus.

Kas rahvuskoondise treenerid tahtsid, et osaleksid nendes mängudes?
Ei ole niimoodi sellest rääkinud. Algul rääkisin Flora peatreeneri (Aleksandra Ševoldajevaga - K.I) ja hiljem koondise peatreeneriga (Jarmo Matikaineniga - K.I) ning mõlemad suhtusid minu otsusesse mõistvalt. Me ei arutlenud sel teemal, kas peaksin koondises need viimased mängud mängima. Arvan, et see põhjendus, et teistel mängijatel on seda mänguaega rohkem vaja, on väga adekvaatne ja aus.

Kui läheme sinu karjääri alguse juurde, siis tegid Flora eest debüüdi Eesti meistriliigas 15-aastasena. Seejärel tulid ulmelised numbrid Floras. Milline oli 15-aastase Katrini mõttemaailm?
Kui ausalt ütlen, et kui jalgpalli juurde tulin, siis ma ei mõelnud numbritele. Tunnen, et olen kõik need aastad andnud endast maksimumi ning olen kogu oma ülejäänud elu jalgpalli järgi tööle pannud, mitte vastupidi, kuigi olen amatöörsportlane. Olen üdini armastanud seda mängu, armastan siiani.

Mäletan hästi selgelt, et kui olin 15-aastane ja käinud pool aastat trennis, siis ütlesin, et tahan saada profimängijaks, väravaid lüüa ja kogeda sellega kaasnevaid emotsioone. See on see, mis paneb silma särama. Inimesi, kes ütlesid, et eestlased ei saa profijalgpalluriks, oli rohkem kui üks. Esimene kord, kui mulle seda öeldi, siis mõtlesin ... okei. Jäin selle mõttega. Kui mõned päevad hiljem ütles keegi samamoodi, siis mõtlesin, et aga mina saan. See oli kindlasti minu jaoks üheks liikumapanevaks jõuks, sest tahtsin seda nii väga. Ma käisingi algul pallikott seljas, sest mul oli tehnika null, mul olid kõik asjad null, aga põlesin soovist saada paremaks. Tundsin, kuidas harjutatud tundide abiga läksid kõik asjad paremaks ja paremaks ning sain sellest kogu aeg innustust juurde.

Mis on kõige säravam hetk sinu Flora-karjääris?
Ma arvan, et Flora kõige esimene karikavõit [2007. aastal]. Mäletan, et mängisime veel korda tegemata Kalevi staadion Pärnus. Olime seal vettinud ja räämas riietusruumis, vastaseks Levadia, keda polnud Flora sel ajal veel võitnud. Võib-olla teen hetkel Levadiale natuke liiga, aga arvan, et nad tulid mängule ... noh, Floraga. Sel ajal domineerisid naiste jalgpalli Levadia ja Pärnu. Võitsime selle mängu 4:1. Arvan, et see ei lähe mul kunagi meelest, sest lõin kaks väravat ja minu kõrval olnud ründaja lõi kaks väravat. See oli täiesti ülim emotsioon. Tuled eikuskilt ja suudad oma taset nii palju tõsta. Kvaliteedi mõttes - Levadial oli tohutult palju koondislasi - oli vastane tol hetkel meist kindlasti parem. Ka meil olid mõned koondislased, aga Levadial kordades rohkem. See oli tohutult hea tunne ega unune kunagi.

Mängisid kolm aastat klubijalgpalli Soome meistriliigas. Kuidas seda aega meenutad?
Suurepäraselt! See oli väga suur väljakutse. Mäletan, et kui läksin esimestele mängudele, siis mul oli esimese kümne minutiga kops koos. Olin esimeses mängus äärel ja minu vastu mängis Soome U23 koondislane, kes jooksis kogu mängu üles-alla. Mäletan, et vaatasin 70. minutil kella ... ei ole võimalik, et 20 minutit veel, aga sain sellega hästi hakkama ja kolmandas mängus enam kella ei vaadanud. Harjusin päris kiiresti tempoga. Mulle tohutult meeldib, et tempo on nii palju kõrgem, mäng on võitluslik ning klubid väga professionaalsed ja oma mängijaid hoitakse.

Palun võrdle Eesti ja Soome naiste jalgpalli. Mis on peamised erinevused?
Soomes on mängijaid rohkem, mis tähendab, et konkurents on tugevam ja mängijaid tuleb kogu aeg peale. Mina mängisin natuke väiksemates klubides. Kemis oli seda eriti tunda, et mängijate ümber on hästi suur kogukond. Mänge käiakse vaatamas ja tribüünid on täis. Poes tuleb keegi vastu ja ütleb, et käis vaatamas ja oli hea mäng. Need on küll pisikesed asjad ja mõtled, et nad tulevad ja räägivad, aga tegelikult on see hästi tore ja tekitab sooja tunde.

Arvan, et seda on raske võrrelda, sest Eestis olen kogu elu mänginud Floras ning olen öelnud, et ma ei taha kunagi sellisel tasemel mõnes teises Eesti klubis mängida. Tunnen, et olen Floras olnud osa ühtsest naiskonnast, mis samastub mingil tasandil kogukonnatundega. Võrdlusena võib lihtsalt välja tuua, et kui Eestis mängime karikamänge, siis on taoline atmosfäär, mis on Soomes igal liigamängul. See on asi, mille kallal saab Eestis tööd teha.

Seda, et sind on Floras hinnatud, näitab, et sinu number 6 on nüüd külmutatud. 
Olen päris hästi hakkama saanud, aga pean tunnistama, et mul tuli korraks pisar silma, kui sellest teada sain. See tähendab mulle väga palju, sest see klubi on mulle väga palju andnud. Hindan seda väga. Mul tuli selle number 6-ga üks naljakas lugu meelde. Kui mulle kunagi öeldi, et ükski ründaja ei ole number 6, siis ütlesin, et aga mina olen ja teen selle numbri enda omaks - ründaja omaks.

Katrin Loo, number 6, ründaja. Foto: Brit Maria Tael

Oled koondises mänginud 114 mängu ning löönud 20 väravat. Mis sulle esimesena meenub, kui mõtled koondisekarjäärile?
See on mu vennaga seotud. Oleme perekonnaga väga lähedased ning seetõttu on see mulle hästi meelde jäänud. Aeg-ajalt sellele mõeldes tuleb endiselt muie näole.

Värav Itaaliale? Palun räägi see lugu.
Saime endale vastaseks Itaalia. Kuna minu vend (profijalgrattur Martin Loo - K.I) on elanud Itaalias, siis suhtlesime parasjagu ning tegime nalja. Vend ütles, et lööksin siis Itaaliale värava. Ma ütlesin: davai, lööngi. Sellega see suhtlemine siis piirdus. Vend jõudis mängule hiljem, aga astus täpselt enne minu väravat staadionile. Kui värava lõin, siis esimene mõte oli: ohh, tuligi ära. Kui riietusruumi sain, oli vennale vaja kohe teatama minna. Nägid!? Soovisid! Said!

Sinu jalgpallurikarjäär on nüüd läbi. Mis saab edasi?
Sellele küsimusele on kindlasti huvitavam vastata, kui oled profijalgpallur ja sinu päevad ongi koosnenud peamiselt sellest, et teed trenni, taastud ja siis valmistud uueks trenniks, aga mina käin päevatööl ja õhtul trennis.

Olen lõpetanud antropoloogia bakalauruses ja kommunikatsiooni magistris. Praegu jätkan rütmis, et ärkan hommikul üles ja lähen tööle. Varsti algab mul puhkus ja olen mõelnud, et võtan hetkel aasta lõpuni aja maha ja puhkan jalgpallist. Puhkuse ajal tulevad alati head mõtted. Ma ei ole mingeid suurejoonelisi plaane teinud. Jah, see on mingil tasandil eluline muutus, aga mitte kardinaalne, sest muud kohustused ju ära ei kao.

Töötan praegu Politsei- ja Piirivalveametis personaliosakonnas. Tegelen politseiharidusega ja annan sinna oma panuse.

Treeneritöö? Oled treeninud erinevaid noortegruppe.
Kui läksin päevatööle, siis mu päevad olid sellised, et läksin hommikul 8.30 tööle, lõpetasin tööpäeva kell 17.00, siis läksin töölt lastetrenni kell 18.00 ja pärast lastetrenni jooksin oma treeningule. Tegin niimoodi aasta aega. Mul olid 12- või 14-tunnised päevad ning tundsin, et ei suuda enam. See on reaalsus. Ma ei suutnud algul lastegrupist loobuda, sest mulle väga meeldib treeneritöö. Noorte arengut on silmaga näha ning ise õpin samuti väga palju. Andsin märtsis lastegrupi ära, sest lastega on ka liigamängud ja tekib olukord, kus on null vaba päeva.

Näed naiste jalgpallis kedagi, kes astub koondises sinu saabastesse ja purustab sinu rekordid?
See on väga hea küsimus. Tegelikult arvan, et naisjalgpallurid Eestis ja mujal ei aja taga neid numbreid. Eesti võtmes on koondislased tohutult panustanud jalgpalli ja nad on väga pühendunud. See on asi, mis on oluline ja mida tuleb rõhutada. Enamik meist ei ole profijalgpallurid. Ma ei oska sellele küsimusele vastata. Pean tunnistama, et ma isegi ei tea, kui palju on kellelgi mänge, aga nii kaua, kuni inimesed jaksavad ja tahavad, siis laske käia.

Katrin Loo mullu A. Le Coq Arenal mängus Hollandiga. Foto: Liisi Troska

Eesti naiste koondisel ei ole eriti palju kodumänge ning sel aastal jäid paljud kodumängud suuresti koroonakriisi tõttu ära. Mida tähendab Eesti koondislastele kodusel A. Le Coq Arenal mängimine?
Kodus on ülihea mängida. Juba sellepärast, et minu taust on Flora, siis minu jaoks on Arena miljöö väga kodune. See on koduväljak, kus mulle on alati tohutult meeldinud mängida - väga kvaliteetne väljak. Erilise tunde tekitab ka publik. Meil on suurematel mängudel, näiteks Itaalia ja Hollandi vastu, palju rahvast käinud. Mulle meeldib see, et kui seisan seal rivis ja tean, et keegi lähedastest on mängul, siis proovin nad silmadega üles leida.

* * *

Katrin Loo

Sündinud: 2. jaanuar 1991 (29-aastane)
Positsioon: ründaja
Klubikarjäär: Tallinna FC Flora (2005-2013, 2016-2020), Dayton Flyers (2011-2012), NiceFutis (2014-2015), Merilappi United (2015)
Koondisekarjäär: 114 mängu ja 20 väravat (debüüt 25. mail 2007 Läti vastu)
Saavutused: Eesti meister 2018, 2019, 2020, Eesti karikavõitja 2007, 2008, 2013, 2018, 2019, 2020, Eesti aasta naisjalgpallur 2018, Eesti naiste meistriliiga parim väravakütt 2007, 2018, 2019, 2020

SEOTUD LOOD
Kommentaarid

Kommentaare ei ole.

Sisene
MILANO ON TÄNA SININE
Milline derbi: Zlatan kakles Lukakuga, sai punase ning Inter võitis mahakantud mehe seitsmenda üleminuti väravast
PREMIUM LIIGAST
ÜLEMINEKUD
PÕNEVAT
TASKUHÄÄLINGU VÄRSKE OSA
Pikk ette (ja ise järele) | Noorusliku jalgpalli kehastajaks kerkinud Flora ähvardab äkitselt vananeda
SOCCERNET TV
RISTNURK
VIIMASED PILDIGALERIID
 
Võistkond
M
V
V
K
VV
P
1.
Tallinna FC Flora
29
26
2
1
76:17
80
2.
Paide Linnameeskond
30
21
1
8
80:43
64
3.
Tallinna FCI Levadia
29
17
6
6
66:37
57
4.
Nõmme Kalju FC
30
14
7
9
52:31
49
5.
Tartu JK Tammeka
28
8
8
12
33:44
32
6.
Viljandi JK Tulevik
28
9
4
15
30:46
31
7.
Tallinna JK Legion
30
8
7
15
26:44
31
8.
JK Narva Trans
30
6
7
17
31:49
25
9.
FC Kuressaare
30
5
9
16
28:63
24
10.
JK Tallinna Kalev
30
5
5
20
20:68
20