Kevor Palumets: et vibunool lendaks, tuleb seda tagasi tõmmata! (0)
Paide Linnameeskonna 19-aastane poolkaitsja Kevor Palumets tegi karjääris tähtsa sammu, sõlmides lepingu Belgia kõrgliigaklubiga Zulte Waregem. Avaldame Linnameeskonna loal nende klubiajakirja Pallipoiss juulikuu numbris ilmunud intervjuu Palumetsaga, mis on tehtud kahe kuu eest Tbilisis, päev enne kohtumist sealse Dinamoga. Paide võitis selle ja pääses lõpuks edasi nii sellest kui ka järgmisest Konverentsiliiga eelringist, vandudes alles siis alla Belgia tippklubile Anderlechtile. Palumetsa usutles Paide Linnameeskonna turundusjuht Marek Tiits.
Oma töös kümneid jalgpallureid intervjueerinuna tean, et alati, kui intervjuuks istub maha noor mängija, pean olema ette läbi mõelnud olulise nüansi: kuidas minu vastas istuvat noort sportlast mõjutab see, kui temast pikk lugu kirjutada. Seetõttu küsisin Linnameeskonna spordidirektorilt Gert Kamsilt, kas noor poolkaitsja, Linnameeskonna tõusev täht Kevor Palumets värske Pallipoisi numbri kaanele panna oleks hea mõte või viskab äkki kutil katuse sõitma.
"Pfft," kostis Kams. "Null probleemi. Sellel vanal on jalad nii maas, et ..."
Nõnda istusimegi Kevoriga 6. juulil tulipalava Tbilisi konditsioneeritud õhuga hotellitoas, et enne kohaliku Dinamo vastu peetavat eurosarja avamängu temaga juttu ajada. Minu vastas tugitoolis võttis platsi pikk ja sihvakas blond noormees, kelle siiralt särav naeratus ja omamoodi babyface'ilik olek osutusid väga petlikuks.
Kamsil oli olnud õigus.
Kevor Palumets, kes sa oled ja kust sa tuled? Sa ei ole Paide poiss, oled pärit hoopis Keilast.
Olen Kevor, tulen Keilast, tõesti. (Naerab). Esimesed seitse aastat mängisin ka jalgpalli seal. Mingil hetkel kutsus Risto Sarapik mind Tabasallu ja siis käisin ise veel Keilas elades Risto satsiga turniiridel. Ühel hetkel kutsus ta mind päriselt Tabasallu ja arvasime perega, et see on hea mõte. Olin siis 14-aastane.
See on juba mängumehe iga.
Suurel väljakul mängisime siis juba, jah.
Aga mis oli lõplikuks tõukejõuks, et just selles eas klubi vahetada?
Mängisin Keilas endast kaks aastat vanemate poistega. Selles vanuses, kui olin 14, tuli juba füüsiliselt suur vahe sisse. Tasemelt sain hakkama, aga kehaliselt oli sel hetkel raske. Kuna pere otsustas, et kolimegi Tabasallu, siis käis klubi vahetamine lõpuks päris lihtsalt.
Tahtsin ka ise väga Tabasallu minna, sest Tabasalu oli tol ajal minuealiste meister ning Risto Sarapikku tundsin juba hästi.
Kes sinuealistest Tabasalu pundi poistest tänaseks sinuga samale tasemele on kerkinud?
Minu pundi kuttidest mängib Kristo Hussar Tallinna FC Floras ja Sten Jakob Viidas on Portugalis, Vitorias (Vitoria Guimaraes SC; interjvuu avaldamise hetkeks on Viidas kodumaale naasnud ja liitunud Paide Linnameeskonnaga - toim.). Ja mina olen siin, Paides. Teised kas mängivad veel Tabasalus või on jalgpalliga üldse lõpetanud.
Ühe väikese noortepundi kolm meest tipptasemel ei ole tegelikult üldse paha tulemus.
See on päris hästi, jah.
Mis positsioonil sa alustasid? Väga tihti alustatakse ründes ja lõpetatakse kaitsjana või siis on esimesed mängud tehtud üleüldse väravavahina.
Mina olen eluaeg olnud keskpoolkaitsja. Väikesel väljakul mängisin ka ründes. Varasemalt olin ründava suunitlusega, aga nüüd viimased kaks ja pool aastat olen pidanud kaitsvamat ametit, alumise poolikuna. Mentaalsuselt olen endiselt ründav, mulle meeldib rünnakutega kaasa liikuda, aga Paides olen, jah, mänginud alumises poolkaitses. Mulle meeldib mängu ehitada, tunnen ennast selles rollis mugavalt. Olla, kuidas öeldagi ... Orkestri juht, mängu käivitaja.
Noortekoondisesse jõudsid sa üsna hilja.
Jah, oma esimese valikmängu pidasingi alles U-21 koondises. Ma võin ausalt öelda, et ma ei olnud isegi oma Tabasalu pundi kõige tugevam mängija, alustasin tihti pingilt. Ma polnud mingi lapsstaar, kes tuleb ja igal pool vajutab väravaid. Ajasin rahulikult oma asja ja olin vist ... Ma arvan, et olin äkki 15 või 16, kui käis mingi plõks ja asjad hakkasid hästi minema. Tegin siis hea hooaja, lõin 34 väravat ja siis sain kutse pooleks aastaks Itaaliasse mängima minna.
Räägi sellest lähemalt.
Milanos oli miskit sorti noorte jalgpallurite kogunemine, mina sain selle info Risto Sarapiku kaudu. Seal oli 22 poissi, mängiti omavahel, kolmel päeval oli kolm mängu, iga päev vahetati tiime. Neid mänge olid vaatamas mitu skauti mitmest erinevast klubist. Mul oli kohe esimeses mängus hea hoog sees, minu tiim võitis 2:1, ma lõin värava ja andsin ühe resultatiivse söödu. Mängisin hästi ka järgmistel päevadel, sest esimene päev andis hea emotsiooni ja enesekindluse.
Siis tulin Eestisse tagasi ja läks mööda umbes kuu aega, kui Risto kaudu tuli info, et Bologna, Parma ja üks Serie B klubi, mille nime ma kahjuks ei mäletagi enam, tahavad mind katsetele. Läksingi Bolognasse, see võis olla äkki 2018. aasta novembrikuu. Kolm päeva testiti mind ja tulin Eestisse tagasi. Paar nädalat hiljem käisin end samamoodi näitamas Parmas.
Kui pärast Parmas käiku koju jõudsin, oli kaks kuud täielik vaikus. Jõudsin juba mõtlema hakata, et nonii, ei miskit, ongi kõik. Et tegin katsed ära ja sain kogemuse kätte, aga ju ma siis mängin Eestis edasi. Ja see mõte oli mu jaoks täitsa okei. Aga detsembris läksin Tabasalus hooaja ettevalmistuse trenni, kui Marko Kristal ja Risto tulid minu juurde ja ütlesid, et nüüd on asi nõnda, et pead nelja päeva pärast Itaalias olema, Bologna tahab sind. Võta või jäta.
Pakkisin asjad ja valmistasin end vaimselt ette ja olin nelja päeva pärast valmis. Ja läksingi.
Kuidas läks?
Algus oli väga raske. Väga. Mängisin U-17 meeskonnas. Ma ei olnud füüsiliselt kõige tugevam. Aga kuu ajaga harjusin ära, tulid võhm ja jõud ja mängutempoga harjumine. Ja hakkas minema hästi, treener usaldas mind ja sain tähtsates mängudes minuteid. Liigas ma küll ei alustanud põhis, aga kõigis mängudes, kus olin koosseisus, sain ka peale. Turniiridel mängisin palju.
Aga siis ... Liiga oli just lõppenud, paar päeva hiljem oli meil trenn. Mingi löögiharjutus oli, mulle tuli tsenderdus. Lõin pallist mööda, astusin hüppeliigesele kuidagi valesti ja käis raksakas. Algul ma ei saanud arugi, et midagi tõsist oleks, proovisin edasi mängida, aga iga kord kui natuke teistmoodi astusin, käis uus raksatus. Näitasin füsiole ja see ütles kohe, et operatsiooni on vaja.
Tol hetkel pidin just Eestisse tulema, aga siin seda operatsiooni ei tehtud, öeldi, et paneme pooleks aastaks kipsi ja pead arvestama, et see võib uuesti juhtuda. Lõpuks Bologna meditsiiniosakond sebis mulle Itaalias operatsiooniaja, nii et alles kolm nädalat pärast vigastada saamist pääsesin lõikusele. See tehti ära, siis olin kolm ja pool kuud kipsis.
Sel ajal, kui mina oma kipsiga ringi lasin, tegi U-19 ehk Primavera meeskond uue treeneri all hooaja ettevalmistust. Kuna mina olin vigane ja Primavera satsi 28-liikmelisse koosseisu pääses kõigist U-17 poistest üldse ainult kaheksa, öeldi mulle kohe ära, et minuga Primaveras ei arvestata. Lihtsalt õnnetu asjaolude kokkulangemine.
Ennist ütlesid, et kui kutse Itaaliasse tuli, panid end nelja päevaga vaimselt valmis. Kuidas see vaimne pool pärast seda õnnetut pauku vastu pidas, kuidas sa hakkama said?
Eks ta raske oli, muidugi. Kuna sain kipsi peale täpselt sellise ajastusega, et pidin vastust, kas U-19 treener mind tahab või mitte, ootama kuu aega. Ja, noh, vastus tuli selline. Kahjuks ei pandud just tol aastal ka U-18 satsi välja, nii et mul polnudki enam varianti. Õnnetu, lihtsalt õnnetu olukord.
Ma ei oska vastata sellele, kas oleksin täna Itaalias, kui toda õnnetut hüppeliigese raksakat poleks käinud. Ju see võimalus oleks olnud suurem, oleksin saanud end uuele treenerile tõestada. Kahjuks läks nii.
Tagasi ma ei vaata, ei saa seda endale lubada. Tuleb ainult edasi panna. Olen uhke ja tänulik, et sain seal üldse käidud ja kogemuse noorena Eestist välismaale minna. Nautisin iga päeva, mis seal veetsin. Aga mõtet, et ühel päeval lähen taas, ma maha matnud ei ole. Töö käib ja kui tuleb sobiv pakkumine, lähen kindlasti.
Aga järgmine etapp. Kuidas sa Paidesse jõudsid?
Tulin Bolognast Tabasallu tagasi, sain end korda ja mängisin pool aastat veel Tabasalu eest. Lootsin, et saan end seal uuesti vormi ajada, eks sellega oli nagu oli. Esimestes mängudes hüppeliiges väga ei liikunudki. Aga harjusin ära, sain korda ja mängisin kümme mängu Tabasalu eest.
Hooaja lõpus tuli Marko Välja, kes on mu isa tuttav ja tunneb ka Gert Kamsi. Marko ütles Gerdile, et mul on üks hea poiss pakkuda, kas oled huvitatud? Tegin Paidega nädal aega trenne, Slava (Vjatšeslav Zahovaiko - toim.) oli siis peatreener ja nii Kams kui Slava ütlesid, et tahavad mind Paidesse. Ja siin ma nüüd omadega olen. Esimese aasta mängisin duublis, aga treenisin algusest peale esindusmeeskonnaga.
Kuidas kohanesid?
Duubel mängis siis esiliiga B-tasemel. Aga esindusega trennis ... Noh, oli ikkagi raske. Bolgona U-17 poiste trennide tase ja Premium liigaga esindusmeeskonnas treenimine on ikka füüsiliselt väga, väga erinevad. Kui Bolognas harjusin kuu ajaga, siis Paide esindusmeeskonnaga kulus mul harjumiseks pool aastat, et end vähegi enesekindlalt tundma hakata.
Esiliiga B-s läks aga tol hooajal väga hästi, sain parima mängija tiitli ja see ka aitas enesekindlust kasvatada. Duubli mängudes särasin ja esindusega treenides proovisin ikka igat moodi märku anda, et äkki oleks juba aeg mind ka esindusse arvata. (Naerab). Vähehaaval hakkasin ka esinduses võimalusi saama.
Kas sa oma esimest premmis pealesaamist ka mäletad?
(Naerab pikalt). Mäletan! 92. minutil Tammeka vastu, 2020. aasta juunis. Pall visati mängu, löödi ette ja siis sai mäng läbi. Siis sain korra veel neli minutit Kalevi vastu ja esimest korda sain pikemalt mängida augustis, taas Tammeka vastu. See oli pärast Leedus peetud euromängu. Mängule sõites läksin bussi ja Slava küsis, et noh, Kevor, oled valmis? Vastasin, et olen, ja alustasingi Tammeka vastu põhikoosseisus. Võitsime 3:1 ja ma andsin meie viimasele väravale söödu. Esimese päris mängu kohta võis rahule jääda.
Eksin ma, kui ütlen, et päris läbilöögihooajaks võid pidada tänavust? Või pigem juba eelmist, 2021 aasta hooaega?
Võib-olla saan seda isegi eelmise hooaja kohta öelda. (Palumets mängis 2021. aastal Paide eest Premium liigas 20 mängus 1522 minutit, sai kirja ühe värava ja ühe väravasöödu - toim.). Hooaja alguses oli tookord palju vigastatuid ja sain võimaluse. Ma usun, et kasutasin selle hästi ära. Slava usaldas mind kogu hooaja vältel ja see pani aluse sellele, kus praegu olen. Nüüd võin ehk juba päriselt öelda, et olen täieõiguslik esindusmeeskonna liige.
Praeguse hooajaga olen siiani rahul. Ainuke asi on ... Ikka see koroona. Hooajaeelsetes mängudes alustasin vist kõigis, aga siis sain koroonaviiruse külge ja pärast seda ei saanud ma end kuidagi füüsiliselt tagasi endisesse vormi. Enne haigust olin väga heas jooksuvormis, aga pärast tagasi tulles võttis käimasaamine ikka omajagu aega ja tuli sisse halvemaid mänge. Kadusin veidi pildilt ära ja kukkusin pingile. Tegin tööd ja sain uuesti hoo üles, praegu olen tagasi põhikoosseisu serva peal.
Tänavune Tipneri karikafinaal oli see, kus sa järsku särama lõid. Sinu senise karjääri suurim mäng, võib vist öelda?
Kindlasti. See andis erilise motivatsiooni ja inspiratsiooni. Esiteks juba A. Le Coq Arena: kui jalgpallur sinna astub, on see hoopis teine tunne kui ükskõik mis teisel väljakul Eestis. Vaatad ümberringi, kõik on nagu päris jalgpallis. Kuna mu varasem aleka-debüüt ei olnud läinud kõige paremini, 32 minutit ja esimese poolaja vahetus, siis oli tuhh kõvasti üleval. Oli tegelikult juba Floraga peetud poolfinaalis. Pärast seda olin kõigis mängudes, mis me A. Le Coqil järjest pidasime - Levadiaga, siis Floraga Premium liiga ja lõpuks Nõmme Kaljuga finaal - enesekindlust ja julgust täis. Ja rahu.
Kuidas sa mänguks valmistud, on sul mingid kindlad rutiinid või rituaalid?
Rutiinid on. Kuna eelmisel ja üle-eelmisel aastal olin tihti krampidega hädas, siis nüüd magan alati enne mängu vähemalt üheksa tundi ja uni peab olema kvaliteetne. Päev enne ja mängupäeval joon liitri soolavett ja mängupäeva hommikul võtan sisse magneesiumitableti. Nii olen nüüdseks krambihädast lahti saanud.
Kindlat muusikat ma ei kuula ja rituaale mul pole, pigem on sellised tehnilised rutiinid.
Praegu räägime sinuga Tbilisi hotellis, avavileni eurosarja mängus Dinamo Tbilisi vastu on 28 tundi. See tähendab, et varsti on vaja üheksat hea une tundi. Kellega sa ühes toas oled, tuleb küsida?
Robi Saarmaga. Tema õnneks laseb hästi magada. (Naerab). Pole probleemi! Ta ei norska ega jutusta, on täitsa tip-top.
Mis tunne praegu, enne avamängu Dinamoga sees on?
Tegemist on kindlasti raske vastasega. Gruusia satsid on kõik väga tehnilised, lõunamaa stiiliga. Mängivad kogu hooaja heas kliimas, treeningväljakud on ideaalses korras. Tiim tundub pallihoidva stiiliga. Kui me kaitses oma ülesanded ära täidame, siis usun, et meil on edasipääsuks parem võimalus kui mullu Wroclawi Slaski vastu oli.
Paneme nüüd jalka korraks kõrvale ja räägime sinust. Mida sulle väljaspool jalgpalli teha meeldib?
Kogu mu vaba aeg kulgeb spordilainel. Väga palju mängin sõpradega korvpalli. Viimastel aastatel oleme leidnud meeskonnakaaslastega kettagolfi ja noolemängu. Kettagolfis on kõige kibedam käsi Hindrek Ojamaa ja noolemängus Kristofer Piht. Tiimisiseselt on nad neil aladel põhimõtteliselt löömatud. Piht ja Kristjan Pelt on isegi Paide dartsiklubi turniiridel osalenud.
Oled vabal ajal sporti tehes võidu peal väljas või naudid niisama?
Eks ma ikka naudin ka, aga ega mulle kaotada ei meeldi! (Naerab). Tavaliselt mängime ikka kasvõi väikese šokolaadi peale, et oleks pinge üleval. Kaotamine ajab närvi.
Puhata tuleb muidugi ka osata, aga sõpradega rahulikku sporti tehes puhkangi. Niimoodi, nagu Fred Jüssi on öelnud, et inimene peab oskama molutada, mina ei oska. Ma ei suuda isegi oma tüdruksõbraga rannas käia, ma ei jaksa niisama päikese käes lamada, saan kohe vastu pead, sest ei püsi paigal. Otsin alati mingi tegevuse, äkki saab kusagil võrku taguda või miskit. Niisama passimine on mu jaoks raske.
Jutu algul mainisid mitu korda oma pere ja isa. Pere on sul samuti jalgpallis täiega sees? Näen Linnameeskonna sotsiaalmeediamonitooringus, et su ema jälgib meeskonna tegemisi väga pingsalt ja elab kaasa.
Jah, kõik pereliikmed elavad mulle ja meeskonnale täiega kaasa. See on mul lapsest saati nii. Ka Tabasallu kolimine käis meil põhimõtteliselt jalgpalli pärast, sest mind kutsuti sinna mängima.
Pere on kogu aeg ja alati mu selja taga seisnud ja olen neile selle eest väga, väga tänulik.
Mul on ka noorem vend. Tema jalgpallur ei ole. Ta on pigem selline loomeinimene, joonistab hästi ja on kuldsete kätega. Sporti teeb ka, mängib korvpalli ja muid asju. Jalgpallist teab kõike ja vaatab seda koos minuga, aga valis ise hoopis saalihoki ja kossu. Siseküljesööt on tal muidugi ikka paigas, see peab olema! (Naerab).
Su vasakul käel on tätoveering. Olemuselt ja disainilt lihtne, aga mulle tundub, et oma looga. Mis lugu selle taga on?
(Palumets tõstab üles oma vasaku käsivarre, mille tagaküljele on tätoveeritud pikk vibunool).
Et vibunool lendaks, tuleb seda tagasi tõmmata. Kui on raskemad ajad, tuleb püsida positiivne, et paremad ajad saaksid uuesti tulla. Kuna ma olen üsna ülemõtleja tüüpi, siis tuleb aegajalt seda noolt vaadata ja endale meenutada, kuidas elus asjad käivad.
Ja kuna ma olen ülemõtleja, on ka mu ema mulle alati öelnud, et elaksin päeva korraga ja võtaksin igast päevast maksimumi. See ei tähenda, et mul poleks sihte, kuhu tahan välja jõuda, aga et nendeni jõuda, tuleb iga päev maksimaalselt ära kasutada.
Tahan jõuda välislepinguni ja esindada Eesti koondist. Ja teha seda võimalikult ruttu, ent alles siis, kui olen selleks ise küps.
Jullie nieuwe nummer 16 😍#Trotsomboertezijn pic.twitter.com/jCLwbVKLWO — SV Zulte Waregem (@ESSEVEELIVE) September 6, 2022
