Menüü
TV
Veebisait

Koroona lennutas Reiteli värvikast Aafrikast Tulevikku – miljonärist suurinvestori puudumisel mängijate usuga kõrgemale (0)

Tänavu juhendas Jaanus Reitel Rwanda kõrgliigas Heroes FC-d. Uuel hooajal tüürib ta Premium liigas Viljandi Tulevikku. Foto: Ivar Heinmaa

36-aastane Paidest pärit Jaanus Reitel on treeneritööd teinud varsti juba kaks kümnendit. Meeste profivutis proovis ta juhendajana tänavu läbilööki Aafrikas Rwanda kõrgliigas, kus koroonaepideemia katkestas projekti. Nüüd võtab ta Viljandis üle seni Sander Posti tüüritud Tuleviku, sihiga klubiga samm edasi astuda.

Jaanuaris nimetati Reitel Rwanda tippliigas Heroes FC peatreeneriks eesmärgiga aidata väljalangemistsooni kuuluval profivõistkonnal kõrgseltskonda püsima jääda. Asjad liikusid tõusvas joones, kuniks vallandus koroonaepideemia. Reitel alustas oma perioodi Rwandas viigi ja võiduga. Seejärel saadi kohalikelt tippklubidelt kaks nappi kaotust, millele järgnes ka kolmas, suurem - võistkonna keskkaitsjast kapten andis mängu kihlveopettusega ära, misjärel pallur klubist minema löödi.

Märtsis sai Heroes punkti otseselt konkurendilt ja siis ka tabeli esimesse poolde kuulvalt vastaselt, mis aidanuks nad väljalangemistsoonist välja. Märtsi keskel peatas Rwanda jalgpalliliit koroonaviiruse tõttu aga kõrgliiga hooaja. Kui esialgselt teatas kohalik vutiliit, et kedagi liigast välja ei kukutata, siis ühel hetkel mõeldi ümber ja tühistati Heroesi viimase kohtumise tulemus. Ühtegi põhjust selleks ei olnud. Aga see oli ainus variant, kuidas Heroesil oleks vähem punkte kui nende otsesel rivaalil Espoiril, kelle endine president on praegu Rwanda jalgpalliliidu asepresident. Espoir jääb püsima, Heroes langeb.

Eestlase klubi asus õigluse nimel võitlema, aga lõpuks midagi ei muutunud ja uuel hooajal tuleb jätkata esiliigas. Kuna koroonanumbrid on Aafrikas endiselt kõrged ning pole teada, millal seal vutimänguga jätkata saab, otsustas Reitel asuda uute väljakutsete otsingule. Novembris lõi ta käed Tulevikuga. Pärast pikki aastaid välismaal naasis ta nüüd koju. Soccernet.ee vestles treeneriga, et uurida tema filosoofia, mõtete ja uue ametiposti kohta.

REKLAAM

Koroonaviiruse tulek rikkus Jaanus Reiteli plaanid. Foto: Ivar Heinmaa

"Tihti teeme elus plaane ja jubedalt mõtleme, aga elul on mingid omad keerdkäigud. Arvan, et see koroona asi on inimestele pannud päris suure põntsu. Näen seda oma sõprade pealt, kellel läksid firmad metsa. Samamoodi on kahju Rwanda ajastusest. Tuleb selline asi, mis rikub su plaanid ära. See oli mulle emotsionaalselt päris raske, aga suutsin end kokku võtta ja edasi minna. Eks see ongi elus nii, et vahepeal kaotame – siis tuleb raske hetk üle elada ja pea püsti edasi panna. Uskuda sellesse, mida sa teed," ütleb Jaanus Reitel.

Aasta alguses läksid Rwandasse. Siis tuli see koroonaepideemia peale ja see periood seal jäi ainult mõne kuu pikkuseks. Kuidas sa ise sellele ajale tagasi vaatad ja seda kõike meenutad?
See oli midagi sellist, mida ma ei kahetse. Koroonaviiruse tulek oli force majeure, mille vastu me ei saa. Mul oli siiras tahtmine see hooaeg seal lõpuni panna. Oleks see lõppkoht tulnud, mis ta oleks, aga mu sisetunne ütles ja töö, mis tegin, ka näitas, et oma missiooni oleksin ära täitnud.

Kripeldama jääb võib-olla see – ma ei ole see vend, kes kuidagi sõnadega tahab mängida –, et minu arvates suutsin selle satsi panna mängupildi suhtes väga normaalset vutti mängima. Võrreldes sellega, millised nad alguses olid ja kuidas võistkonnad Rwandas mängivad. Mul olid noored mängijad, sain neid taktikalselt natuke töödelda ja üritasime ikkagi mängu ehitada ning pallivaldav võistkond olla. Sellise mängu printsiibid suutsin neile step-by-step selgeks teha.

Kripeldama jääb see hooaja enneaegne lõpp. Mul oleks viimasteks mängudeks jäänud põhimõtteliselt kogu aprillikuu ettevalmistuseks (enne hooaja lõpusirget oli Rwanda kõrgliigas ette nähtud pikem paus Aafrika Rahvaste Karika ajaks - K. E.). Viis nädalat reaalset igapäevast tööd mängijatega. Kui need viimased mängud oleksid ka tip-top läinud, oleks ilmselt võinud mõnest kohalikust tippklubist ka pakkumise saada järgmiseks hooajaks.

Heroes FC mängijad koosolekul Jaanus Reitelit kuulamas. Foto: Ivar Heinmaa

Mida see periood sulle nii treeneri kui inimesena kõige enam õpetas? Olid ju igas mõttes väga uudses olukorras.
Treenerina õpetas seda, et see töö, mida teed, kannab vilja. Nägin, et suudan peatreenerina efektiivselt tööd teha. Suudan pinge all toime tulla. See on üks olulisi omadusi nende jaoks, kes soovivad selles ametis töötada. Pinge on alati ja kui hakkad ise väristama, loevad mängijad selle kohe läbi. Pead ise uskuma sellesse, mida teed ja andma mängijatele enesekindlust.

Ega see juhtkond on seal ka nii nagu on. Nad ikka tahavad sinuga mängu arutada, vaibale kutsuda, soovitusi anda. Sa pead ikka väga julgelt iseendaks jääma. Paljudes klubides on see, et juhtkond sekkub väga tihedalt igapäevatöösse. Mängijad tunnetavad siis, et peatreener ei ole ainus, kes neid otsuseid teeb. Aga kui nad tunnetavad, et peatreener otsustab ja nende taga seisab, siis on respekt ka kohe suurem.

Mis ta mulle veel andis? Kindluse, et olen õigel teel peatreeneritöös. Inimesena? Kui olen Euroopas mõnes erinevas riigis elanud, siis Euroopa on Euroopa. Riigid on küll erineva ajaloo ja kultuurilise taustaga, aga mentaliteet on ikkagi sarnane. Ehk Euroopa on Euroopa, USA on aga oma mentaliteedilt ja igapäevaelu arusaamadelt absoluutselt teistmoodi ning Aafrikas on veel totaalselt omamoodi erinev see.

Elasin ju palju pealinnas [Kigalis], aga elasin ka seal [Nyamatas], kus sats oli. Nägin Aafrika väikelinna elu ka. Vaesust, farmerite tegutsemist ja põlluharimist, karjatajate möödumist su kodust väikese lehmakarjaga – nägin Aafrika värvikust.

Sinu jaoks oli see periood ju esimene töö täiskasvanud meeste profivõistkonnaga. Kas see kogemus kui selline oli antud nurga alt ka eriti väärtuslik, et nüüd on selline asi tehtud?
Tehtud ei ole midagi! See on mul hingel, et ei saanud seda tööd edasi teha. See kripeldab. Just see projekt! Oleks tahtnud selle edukalt lõpuni viia. See ei jäänud minu taha, aga oleks soovinud eesmärgid täita.

Jaanus Reitel Heroes FC treeningul. Foto: Ivar Heinmaa

Kui võistkond oleks jäänud praeguses olukorras kõrgliigasse, kas sa siis oleksid oma karjääri seal jätkanud?
Ma ei välista seda kindlasti. See oli mul kogu aeg mõttes. Ootasime otsust väga kaua – oktoobri keskpaigani. Enam-vähem selline idee oli, aga siis oleksin pidanud presidendiga korraks päris tõsise kõne maha pidama selle osas, milline on koosseis. Lõpuks on nii, et sul peavad mängijad ka olema. Me oleksime praegu väljakukkumistsoonist väljas olnud, kui oleks olnud kasvõi üks korralik ründaja. Kui mu põhiründaja lööb seitsmest mängust null väravat, pennalt ei suuda ka ära lüüa, siis on jalgpallis raske. Ründaja peab toitma. Kui ta mõned võimalused ära lööb, hakkab punkte ka tabelisse tulema. Võid olla ükskõik kui hea treener tahes, aga väga palju sõltub ka, mis materjal sul on, millised mängijad.

Sa kindlasti lootsid, et Heroesi juhendamine on sinu jaoks hüppelaud. Kas oskasid arvata, et see on hüppelaud Eesti kõrgliigasse?
Ei, ma seda küll niipidi ei osanud mõelda. Kui sinna läksin, oleksin tahtnud oma treenerikarjääri sealt Aafrika kaudu üles ehitada. Euroopa on igal tasemel treenereid tohhuijaa täis, aga Aafrikas on veel turg lahti ja kui sa suudad seal normaalset tööd teha, on sul võimalik seal karjääriredelil tõusta ka.

Nüüd sa oled Eestis. Kui palju oli sul alternatiive kuskil mujal oma treeneritööd jätkata?
Kui tulin augustis Rwandast tagasi – elasin seal mõned kuud ka niisama seda koroonaelu, sain nautida sooja kliimat ja head toitu –, siis oli mul ühes välisriigis konkreetne noortetreeneri tööpakkumine laual, aga kuna Heroesi osas oli lahtine, mis meist saab, siis jätsin endale selle võimaluse, et ootan ja vaatan, kuidas olukord laheneb või tuleb äkki kuskilt teisest meeste võistkonnast pakkumine.

Võtsin ju Heroesi esialgse pakkumise vastu ka sellepärast, et tunnen, et olen noortetreenerina ennast ammendanud. Ma ei põle enam sellest challenge'ist. Meestetreeneri maailm on mulle see, mida tahan teha. Pidin veel mõned kuud töötu olema, et oodata ja vaadata, mis saab. Uurisin aktiivselt muid variante ka meeste treenimise koha pealt erinevatest kohtadest.

Rwandas jäi Jaanus Reiteli töö poolikuks. Foto: Ivar Heinmaa

Mis oli lõpuks see, mis sind Viljandisse viis? Kuidas ja millal sa sellest rääkima hakkasid nende inimestega?
No … kes oli see? See oli Sander Post! Sander mind isiklikult kutsus. Võtan seda väga suure tunnustusena. See, kuidas ta mulle seda projekti tutvustas, rääkides asjast ausalt nii nagu need on, ilustamata – mis on reaalsed võimalused, kuidas ta seda tööd on siiani teinud ja kuidas võiks edasi minna – arvan, et Sander Post oli oluline mõjutaja. Pluss siis kohtudes Viljandi inimestega, meeldis nende nägemus ja üleüldine positiivsus seal klubis. Seal on väga-väga asjalikud inimesed eesotsas. Tegusad. Tahavad asja edasi viia. Mulle meeldib see protsess – ehitada ja aidata teha klubil organisatoorse poole pealt järgmine samm. Nagu sa ilmselt tead, on suured plaanid ja suured asjad juba ka tehtud. Meil on nüüd täieõiguslik turundusjuht olemas, Sander Post spordidirektor – see on klubi professionaalseks muutmisel väga suur edasiminek.

Kui tuli variant olla Premium liigas peatreener, siis kas pidid selle üle kaua mõtlema, pidid sa juurdlema või kui Post selle lauale käis, tuli kiiresti, et see on asi, mida teeks küll?
Ma mõtlesin selle päris kiiresti. Siis oli juba selge, et Rwandas jätkamist ei ole. Tuli otsus lihtsalt teha. Mul oli ka mujalt uks lahti, aga jutuajamine Viljandi inimestega imponeeris. Tegin selle otsuse nende kasuks ära.

Treeneri jaoks pakub see kindlasti ka hingerahu, kui juba novembrikuuks on järgmiseks aastaks töö olemas.
Noh … eks mingi nurga alt töö mõttes on see kindlasti hingerahu, aga tulevad juba ka järgmised küsimused. Ma ei tea, kui palju sellises peatreeneri elus üldse hingerahu üldse saab olla. (Naerab). Komplekteerime juba võistkonda – millise satsi täpselt kokku saame. Latt on tulemuse mõttes seatud päris kõrgele, aga peame samas realistid olema, et meie eelarve ei ole tippvõistkondade oma. Peame nende vahenditega komplekteerima maksimumi, mis võimalik. Peame hoolikalt läbi mõtlema ja kaalutlema, kes ja kus täpselt. Eesmärk on mängida nende kohtade peale, mis see aasta.

Jaanus Reitel ja Sander Post - Tuleviku uus ja vana peatreener. Foto: Viljandi JK Tulevik

Sportlikult eks mängid seda mängu, mis mängijad sul on. Ega sa treenerina muidugi hea töö, motiveerimise ja professionaalsusega saadki satsi tassida teatud tasemele, aga sealt veel samm välja pigistada – see sõltub hästi palju mängijate materjalist.

Kas sa aasta alguses kasvõi unes oleksid osanud oodata, et aasta lõpus oled Eesti kõrgliigas?
Ütlen veelkord, et aasta alguses olin selge tahtmisega liikuda meeste jalgpalli peale. Mul olid mingid variandid Soomes madalamal pool, aga kõik asjad ei realiseerinud nii nagu tahtsin. Töötasin edasi selle nimel. Rwanda variant tuli ka sellepärast, et ma kogu aeg töötasin, suhtlesin inimestega, keda teadsin. Läbi selle tekkis võimalus. Töötasin unistuse ja eesmärgi nimel. Sain selle töö, kahjuks tuli koroona peale, aga ma ei jätnud jonni. Oli selge tahtmine ja soov.

Võib-olla on mul selles mõttes lihtsam, et elan praegu üksinda, mul ei ole vastutust pere ees. Saan natuke olla töötu ja valida töökohta. Treeneritel, kellel on pered ja pere-eelarved, mis suruvad peale, ei saa lubada sellist väga pikalt töötuks olemist. Kui sa ei ole just Jose Mourinho, et sul on vallandamise eest 20 miljonit eurot ette nähtud.

Kas see, et oled nüüd üle päris mitme aasta üldse Eestis tööd tegemas, teeb su elu selle nurga alt ka lihtsamaks, et mängijad, kellega sa suhtled, saavad aru, mida sa räägid ning klubiga suheldes sa tunned seda kultuuri? Välismaal oled sa väga palju värvikaid kogemusi saanud.
Nojah. Keele taha ei jää siin midagi. Keele taha on võib-olla natuke jäänud Rwandas seal mõne vennaga, kes ei saanud inglise keelest korralikult aru. Neile pidi tõlkima, aga halli piirkonda, mis tõlkes kaduma läheb, on alati. Ja kunagi Hollandis ka võib-olla nooremate mängijatega, et kui palju nad täpselt seal aru said inglise keelest. Aga see selleks.

Siin ma tean täpselt seda kultuuri ja keskkonda. Arvan, et igapäevane kommunikatsioon peaks küll selle nurga alt väga tip-top olema. Kui see keeleline küsimus võtta, siis kui võtad Rwanda mängijad kõrgliigas – olen seda meelt, et eraldi tõlk on alati natuke ekstreemne. Ta tõmbab treeningutel tempot alla ja ikka läheb asju tõlkes kaduma. Selle kasutamise poolt ma väga ei ole.

Kui siia tuua Itaalia treenerid, kes suudavad ainult itaalia keelt rääkida … Tean, et kunagi oli Levadias selline vend nagu Franco Pancheri. Seal olid ka suured probleemid trennitempo, organiseerimise ja mängijatele täpselt taktikaliste nüansside seletamisega. Nad lihtsalt ei saanudki aru, sest vend rääkis ainult itaalia keelt. Selle koha pealt saab mul lihtne olema. Tean Eesti mängijaid, nende mentaliteeti – arvan, et see on hästi oluline.

Meil on palju selliseid 25-26-aastaseid mängijaid, kes on oma parimas eas – see on võib-olla isegi suurem väljakutse, kuidas neid nüüd väga hea hooaja järel veel üks level tasemes juurde aidata ja hoida neid motiveerituna.

Jaanus Reitel Rwandas Heroes FC treeningul. Vabal ajal jälgis ta ka toona Premium liigat. Foto: Ivar Heinmaa

Kui hästi sa täna nii Premium liigat kui ka Viljandi Tulevikku kui klubi tunned?
Eks ma olen siin ikka käinud aktiivselt mänge vaatamas. Meistriliiga mänge olen vaadanud päris palju ja isegi Rwandas olles vaatasin interneti kaudu hästi palju ka Eesti liiga kohtumisi. Selles mõttes enam-vähem tean, mis stiili siin mängitakse, kes on mängijad. Liigat tean. Ja Viljandis olen ka nüüd mõned korrad käinud, et kõik on ilus. Viljandi linn mulle iseenesest väga meeldib. Treeningtingimused on ka peaaegu väga okeid. Kui järgmisel aastal saab jalgpallihall seal valmis, siis on väga-väga okeid.

Mis mulle meeldib Eesti liigas: aastate jooksul oleme jõudnud sinna, kus tänasel päeval on kaheksa klubi kümnest seal, kus nad peavad olema. Mulle väga meeldib, et mu võistkond on Viljandi võistkond. Seal on mitmeid Viljandi taustaga mängijaid ja võistkond elab selles linnas. Kui räägime Eestis kogukonnast, siis oma fännide suhtes on see oluline, et võistkond on reaalselt kohal. Muidu oled selline mingi moodustis. Tallinnas treenides ma ei tea, milline see touch kohalikega päriselt oleks. Mulle meeldib, et Viljandis on väga tugev side kogukonnaga olemas.

Mis on sinu hinnagul praegu Viljandi Tuleviku tugevused?
Kui sa küsid selle aasta kohta, siis ma jätaks siinkohal vastamata. Muidugi olen kõrvaltvaatajana näinud nende mänge, rääkinud Sandriga. Aga ma ei ole selles asjas nii lõpuni sees. Võiksin rääkida siis, kui see on minu võistkond. Praegu me ikkagi komplekteerime seda. See võistkond võib ka erineda sellest, mis ta praegu on. Nägu võib natuke muutuda.

Millist jalgpalli Premium liiga sõbrad sinult oodata võivad? Millist jalgpalli sulle meeldib mängida?
Tahaks mängida muidugi sellist palliga mängu, positsioonimängu. Aga see sõltub, mis mängijad meil on. Treeningmängudes üritan vaadata, kui palju nende mängijatega saame ise ehitada, palju antakse ruumi ja milleks oleme võimelised. Hooajal on väga lihtne. Peatreenerilt oodatakse tulemusi. Pean ettevalmistuse ja treeningmängude jooksul need asjad ära vaatama, mida on võimalik teha. Kui päris sedasi pole võimalik mängida, nagu tahaksin, siis tuleb natuke teistsugust taktikat kasutada. Kõik sõltub. Üritan ettevalmistuse käigus oma ideed mängijateni viia. Siis juba vaatab, kas see hakkab toimima väljaku peal. Hooajale vastu minnes peavad olema tugevused-nõrkused selged ja tugevuste peale tuleb mängida, et punkte saada.

Tulevik lõpetas tänavuse hooaja Eesti kõrgliigas kuuendana. Foto: Liisi Troska / jalgpall.ee

Ütlesid ka, et Viljandi on tänavu teinud juba hea hooaja. Mida on vaja teha, et siit veel samm edasi astuda?
Tuleb miljonärist suurinvestor endale leida. (Naerab). Nii raske see ongi.

Ehk sulle tundub, et Viljandi praeguste võimaluste juures ollakse potentsiaalse maksimumi lähedal?
Arvan, et igal inimesel on võimalik igas asjas juurde panna. Arvan, et kui suudame mängida enam-vähem samadele kohtadele, on hästi. See sõltub välismängijatest – millised me saame. Eesti turult loeb muidugi ka, kelle kätte saame. Jõuame sinna – sõltub mängijate kvaliteedist. Minu ülesanne treenerina on üritada saada mängijatest maksimum kätte. Pean leidma teed, et hoida neid motiveerituna, hooaeg läbi värske ja keskendununa, ja samal ajal treenerina ka neile midagi juurde andma, mida neil ei ole. Sa pead olema võimeline mängijaid treenima, neid paremaks tegema. Mängijad peavad tunnetama, et oled selleks võimeline. Kui nad tunnetavad seda, siis nad usuvad järjest rohkem, mida sa teed. Läbi selle saame mänguliselt juurde panna – need protsendid on olemas. Alati saame juurde panna! Iga inimene. Küsimus on kui palju. Lõpuks: koosseis, koosseis, koosseis! See on võlusõna.

Kas ja kui palju on vaja seda koosseisu muuta? Kui palju on teil praegu kindlust mängijate jätkamise osas?
Tegeleme sellega. Ma siinkohal väga detailidesse ei tahaks minna. Kõigil on oma väikesed saladused. Need mängijad, kes on teinud sellise tulemuse, on head poisid. Selge see! Ega me tahame osasid neist kindlasti hoida. Aga nagu igas võistkonnas, teatud muudatused tuleb teha. Vestleme mängijatega ja proovime tunnetada, kelles on motivatsioon edasi panna, kes suudab endast veel anda, kes on võib-olla enda panuse juba andnud ja pole enam midagi võtta – see tuleb ära tunnetada. Õnneks Sander oli sellel aastal selle võistkonna treener ja saame arutada neid asju. Kuidas tema tunnetab mängijaid, kuidas mina uue treenerina tunnetan neid. Eks me omavahel räägime.

Jaanus Reitel ei välista, et täiendusi võidakse Tulevikku otsida ka Rwandast. Foto: Ivar Heinmaa

Kas mingi selline variant võiks ka olla, et sa tood kedagi Heroesest või Rwandast võistkonda juurde?
Noh, kõik on võimalik, jah. Kõik on võimalik.

Kas sul on juba midagi paigas, kes saavad olema sinu abilised võistkonna treeneritena?
Me praegu komplekteerime ka seda poolt. Praegu on selge, et väravavahtide treener Rait Oja jätkab. Teiste inimestega käivad läbirääkimised.

Millal sinu jaoks igapäevane töö käima läheb? Kas teil on juba paika pandud, millal sa oled Viljandis kohal ja hakkad asju ajama?
Ametlikult hakkab leping jaanuari algusest, aga ühtteist ma igapäevaselt juba mängijate koha pealt teen. Peame vaatama, kuidas koroona meil siin asjad paika paneb. Meil sai pühapäeval hooaeg läbi. Arvan, et kuskil detsembri keskel võiks vaikselt liigutama hakata. Tundub nii, et mängijad kuskile soojale maale puhkama see aasta väga lennata ei saa – kas siis on vaja see puhkus liiga pikaks jätta või võiks mingi hetk kokku tulla, hakata natuke tegelema ja liigutama?

Eks tuleb jälgida, mis valitsus teeb. Kas kehtestatakse laiemad piirangud. Eks see on jalgpalliliidule ja klubidele väga segane olukord üldse. Me ju tegelikult ei tea, millal hooaeg hakkab, kas halliturniirid toimuvad, kas treeningmänge saab pidada, kui palju neid saab pidada, kas saame kõik treeningud teha või tuleb isolatsioon ja tuleb mittekontaktseid trenne teha. See mõjutab hästi palju igapäevast protsessi. See teeb asja kõikidele treeneritele omaette väljakutseks. Aga mitte heas mõttes, sest siis ei saa asju ellu viia nii nagu sa tahad. Ettevalmistus võib sedasi tulla väga tricky.

***

Reitelist sai jalgpallitreener gümnaasiumiõpingute ajal, kui hakkas juhendama FC Elva noori. Seejärel on ta sama teinud Kotkas Juunioris, Nõmme Unitedis, Hollandis Almere Citys, Norras Fröyas, USA-s Dutch Total Socceris, New Jerseys ja GPS New Yorkis ning Soomes KTP-s. Täiskasvanuid on ta amatöörtasemel treeninud Kristiine JK-s ja Soomes Kauhajoen Karhus.

SEOTUD LOOD
Kommentaarid

Kommentaare ei ole.

Sisene
MILANO ON TÄNA SININE
Milline derbi: Zlatan kakles Lukakuga, sai punase ning Inter võitis mahakantud mehe seitsmenda üleminuti väravast
PREMIUM LIIGAST
ÜLEMINEKUD
PÕNEVAT
TASKUHÄÄLINGU VÄRSKE OSA
Pikk ette (ja ise järele) | Noorusliku jalgpalli kehastajaks kerkinud Flora ähvardab äkitselt vananeda
SOCCERNET TV
RISTNURK
VIIMASED PILDIGALERIID
 
Võistkond
M
V
V
K
VV
P
1.
Tallinna FC Flora
29
26
2
1
76:17
80
2.
Paide Linnameeskond
30
21
1
8
80:43
64
3.
Tallinna FCI Levadia
29
17
6
6
66:37
57
4.
Nõmme Kalju FC
30
14
7
9
52:31
49
5.
Tartu JK Tammeka
28
8
8
12
33:44
32
6.
Viljandi JK Tulevik
28
9
4
15
30:46
31
7.
Tallinna JK Legion
30
8
7
15
26:44
31
8.
JK Narva Trans
30
6
7
17
31:49
25
9.
FC Kuressaare
30
5
9
16
28:63
24
10.
JK Tallinna Kalev
30
5
5
20
20:68
20