Kui tõhus turuplats Konverentsiliiga ikkagi oli? Ons Flora nüüd olukorras, kus saab pakkumiste vahel valida? (6)
Esimese Eesti jalgpalliklubina eurosarjas alagrupiturniirile jõudnud FC Flora ridadest on pärast hooaja lõppu lahkunud kaks võtmemängijat. Ründaja Rauno Sappinen ja väravavaht Matvei Igonen leidsid uue töökoha vastavalt Poola kõrg- ja esiliigast. Kui palju mehi neile sel talvel järgneb?
Küsimuse esitamise üks ajend on Igoneni agendi, endise Eesti koondise poolkaitsja Jevgeni Novikovi avameelsus pärast väravavahi siirdumist Bielsko-Biala Pobeskidziesse. "Eurosarja alagrupiturniir on ikkagi hoopis teine tase. Kõik vaatavad ja jälgivad. See on väga hea müügiplats. Kuna Flora mängis eurosarjas, siis tulid pakkumised ise. Valisime lihtsalt sobivaima," sõnas Novikov 15. detsemberil.
Kui Konverentsiliiga alagrupiturniir, kus Flora mängis kaks korda viiki Famagusta Anorthosisega (Küpros) ja alistas kodus Belgradi Partizani, on tõesti nii hea müügiplats, siis võiks ju välismaale siirdumisi oodata teisigi peale keskkaitsja Märten Kuuse, kes kõigi märkide järgi otsustades (nt Marko Lipuga sõlmitud leping) talvel Florast edasi liigub.
Nädal pärast Igoneni klubivahetust sai kinnituse Sappineni liitumine Poola kõrgliigaklubiga Gliwice Piast. Ründaja agent Harri Ojamaa rääkis, et oli kaks aastat järjest Eesti parimaks jalgpalluriks valitud Sappineni osas suhelnud nii Serie A, Bundesliga kui ka Ligue 1 alumise otsa klubidega, samuti Türgi meistriliiga võistkondadega. Esimene huvi tekkis siiski astme võrra allpool – Šveitsi, Austria ja 2. Bundesliga tasemel – ning konkreetsemaid küsimusi tuli Poola, Ungari ja Skandinaavia liigadest.
Sappinen lõi eurosarjades 12 mänguga 11 väravat, mis on Eesti jalgpallis unikaalne saldo. Aga ajad, kus jalgpallureid palgatakse ja ostetakse üksnes statistikanumbrite põhjal, on Euroopa tippjalgpallis ikkagi möödas, rõhutas Ojamaa. Väravatest üksi ei piisanud, vaid oluline oli ka see, kuidas Sappinen nende väravateni jõudis – kes oli vastane ja millised konkreetsed olukorrad ründaja enda kasuks lahendas?
"Oluline on märkida, et kuigi Rauno statistika Flora eest Euroopas oli väga eriline, siis klubide jaoks oli sama tähtis või isegi tähtsam näha, mida suudab ta just mänguliselt teha selliste klubide nagu Varssavi Legia, Gent ja Belgradi Partizan ning koondiste nagu Belgia, Wales ja Tšehhi vastu.
Suurima kindluse klubides tekitaski just tõik, et Rauno suutis kõigi keskkaitsjate vastu duellides mitte lihtsalt palli säilitada, vaid end suurte kaitsjate pealt ka maha keerata ning oma kiirust näidata ja seejärel individuaalselt, kas endale või meeskonnakaaslastele, väravavõimalusi tekitada," rääkis Ojamaa enne jõule, kui Sappineni üleminekul allkirjad all.
Neid kahte üleminekut võrreldes on väga oluline rõhutada, et kui Igoneni leping Floraga oli lõppenud ja ta sai lahkuda vaba agendina, siis Sappinen oli Flora lepinguline mängija, kelle eest Piast maksis üleminekutasu (väidetavalt ca 400 000 eurot).
Kõige nõutum kaup – väravasoonel ründaja ja vasakujalgne keskkaitsja
Sappineni klubivahetus oli Eesti mõistes tipp-üleminek igas mõttes, aga isegi kui latti mastaapide mõttes neli-viis korda langetada, on Premium liiga jalgpallurite mängijaõiguste välismaale reaalse raha eest müümine väga-väga keeruline. Kui tegu kõvasti väravaid lööva ründaja või vasakujalgse keskkaitsjaga, siis veidi hõlpsam. Ehk lihtsalt väga keeruline.
Ojamaa on enamike Flora mängijate agent. Talvine üleminekuaken on nüüd ametlikult avatud ja tema tööpäevad seetõttu pikad ja pingelised, sest Flora pole kõiki soovitud tehinguid veel ära teinud. Nagu president Pelle Pohlak aastalõpuintervjuus märkis, siis "eeldatavasti lahkub veel üks mängija, äärmisel juhul kaks".
Kas ja kuivõrd palju hõlpsam on Ojamaa jaoks pärast Flora eurosarjas osalemist seal platsile saanud meestele välismaalt töökoha leidmine? "Väga tähtis oli see, et Flora jõudis alagrupiturniirile head jalgpalli mängides, mis andis mängijatele võimaluse enda omadusi näidata ning omakorda välisklubidele võimaluse meie mängijatest täpne pilt ette saada.
Väga kõrgelt motiveeritud Poola ja Küprose meistritega nagu võrdne võrdsega mängida on ikkagi väga eriline asi ja seda pandi tähele, samuti nagu võitu Partizani üle. Selles osas tuleb Flora treenereid eriliselt kiita, sest vähesed juhendajad julgevad nii keerulistes mängudes jääda kindlaks enda stiilile ning nii oma mängijaid usaldada," kiidab Ojamaa esmalt Jürgen Henni & Co-d.
"Minus tekitas see veelgi suurema enesekindluse kõrgel tasemel klubidega Eesti mängijatest rääkimiseks ja kindlasti on see kaasa aidanud huvi tekkimisel, aga meie liiga ja mängijate maine parandamiseks on vaja selliseid hooaegu rohkem ning mis veelgi tähtsam – on vaja, et välisklubidesse siirduvad mängijad oleksid seal edukad," lisab Ojamaa.
Abstraktses äris maksavad arvamused ja tunded, mis Eestit ei soosi
Jalgpalliäri on abstraktsemat laadi bisnes, sest ei põhine objektiivselt mõõdetavatel parameetritel (kogus, kaal, arv, tõhusus vms), vaid arvamustel ja tunnetel. Kas klubi X spordidirektor Y ja peatreener Z näevad Eesti jalgpalluris midagi erilist või mitte, põhineb nende subjektiivselt arvamusel, mida paratamatult mõjutab jalgpallimaailmas aegade jooksul välja kujunenud kultuuriruum.
Kui valikus on võrdne eestlane ja brasiillane, on väga palju hõlpsam otsustada viimase kasuks, sest Brasiilia on maailma parim jalgpallimaa. Ojamaa sõnul tuleb lisaks klaaslagedele ja eelarvamustele võitlemisega olla silmitsi ka tohutult terava tähelepanuga. Tehnoloogia areng tähendab, et mitte midagi ei jää saladuseks, vaid iga jalgpalluri igas võistlusmängus tehtud või tegemata jäetud liigutus on avalik info.
"Peame aru saama, et head esitused koondises, kus on keskmiselt 10 mängu aastas, ei ole piisavad, et välisklubides mängija osas kindlus tekitada, vaid seda tuleb teha kogu hooaja vältel ka klubitasandil.
Korraliku taseme klubide skaudid vaatavad kõike väga detailselt ja mängijatele ei anta andeks mitte midagi. Näiteks ütles ühe välisklubi direktor mulle pärast Flora – Kuressaare oktoobrikuu 2:2 mängu, et nad eemaldavad ühe Flora mängija oma skautingu nimekirjast, sest selles mängus nähtud esitus ei ole nende jaoks aktsepteeritav," toob Ojamaa näite üleminekuturu halastamatusest.
Premium liigat kahjustab dogma, et siin on lihtne väravaid lüüa
Kuigi eurohooajal 2021-22 oli Premium liiga eurosarjades teenitud koefitsiendipunktide osas 55 UEFA liikmesriigi seas 29. kohal – kõigi aegade parim tulemus! – siis sellele eelnenud oluliselt nirumad hooajad pole Euroopas märkamata jäänud. Langes ju Eesti vahepeal UEFA klubijalgpalli edetabelis koguni 53. kohale ning sarnaselt 2021. aastale pääsevad ka tänavu eurosarjas püünele vaid kolm klubi.
2023. aastal on Eestil eurosarjas taas neli kohta ning 2021 sügisel teenitud punktid, millest 81,8% tõi Flora, peaksid tagama, et lähiaastatel suudetakse seda hoida, ent Eesti meistriliiga maine parandamiseks Euroopa üleminekuturul tuleb jätkuvalt (kõvasti) vaeva näha, märgib Ojamaa.
"Üks suurimatest dogmadest üleminekuturul Eesti kõrgliiga osas on, et siin on väga lihtne palju väravaid lüüa. Liiga sageli on olnud olukordi, kus Eesti liigas erilist mängu ja statistikat näidanud jalgpallur teeb sammu välismaale, aga ei suuda seal näidata neid omadusi ja numbreid ning pärast alguses mänguaega saamist kaotab koha meeskonnas.
Kusjuures maine ja eelarvamuste osas ei oma siin tähtsust näiteks asjaolu, kui tegelikult ongi ebaõnnestumises süüdi hoopis treener, kes ei oska mängija parimaid omadusi välja tuua ning neid meeskonna jaoks ära kasutada. Teised klubid vaatavad lihtsalt, et mängija ebaõnnestus ning agendi erinevad vabandused seda arvamust ei muuda."
Seega mida on vaja, et Eesti jalgpalluritel õnnestuks Premium liigast järjekindlalt tugevamale tasemele mängima siirduda? Novikovi poolt kiidetud eurosarja alagrupiturniir tuleb muidugi väga kasuks. See on tõesti väga hea müügiaken, sest nagu Ojamaa märkis, siis võit Partizani üle jääb silma. Aga üksnes alagrupiturniirist piisab üpris spetsiifilistes olukordades.
Ühes sellises oli Igonen, kes oli vaba agent ja kel oli ette näidata äsjane rahvusvaheline praktika nii klubi- kui ka koondiserindel. Et tema eest polnud värbaval klubil vaja tasuda üleminekusummat, muutis tehingu oluliselt lihtsamaks, sest osapooli oli kolme asemel kaks ning kulud väiksemad.
Premium liiga klubide majanduslikule suutlikkusele mõjuks tohutult turgutavalt, kui siit lahkutaks välismaale mitte tasuta, vaid ikka üleminekusummade, soovitavalt kuuekohaliste eest. Ideaalis suudaksid neid üleminekuid teha kõik Eesti kõrgliiga klubid, aga isegi kui ring piirdub tippudega, valgub osa teenitud rahast allapoole, kust medalipretendendid mängijaid ostavad. Nõudlus tõstab ju hindu.
Et nii läheks, on lisaks Eesti tippklubide eurosarja alagrupiturniirile jõudmisele vaja, et Premium liigast välismaale siirdunud jalgpallurite õnnestumisprotsent tõuseks, mille jaoks on omakorda vaja, et nad suudaksid end maksku mis maksab läbi närida ka olukordadest, kus on kõvasti ebaõnne või klapp treeneriga kehv.
Parim ettevalmistus kirjeldatud stsenaariumitest võitjana väljumiseks on tugevam ja konkurentsitihedam Premium liiga, sest mida raskem õppustel, seda kergem lahingus. Aga profijalgpallis tuleb iga töökoha nimel lahingut lüüa. Eriti siis, kui oled välismaal mängiv väikeriigi esindaja.
Nagu näha, siis ühte võluvitsa Eesti jalgpallurite positsiooni tugevdamiseks üleminekuturul pole, sest kõik nüansid omavahel seotud. Juurde tuleb panna igaühes eraldi ja kõigis korraga.
