Kuldmedalist Kokla jalgpallist loobuda ei kavatse (0)

Joel Kokla. Foto: Jana Pipar

Paide Linnameeskonna esindus- ja duubeltiimis palliv Joel Kokla teeb asju täiega: olgu selleks siis jalgpall, õppimine, puutöö või kokandus.

  • 200 puudutud tundi läks Koklal viimase õppeaasta jooksul e-kooli kirja.
  • 275 töötundi võttis kanapee valmistamine Koklal aega. "Mõttetööd veel kaks korda sama palju juurde!"
  • 20 kilomeetrit on distants Kokla kodu ja Männiku treeningubaasi vahel – selle maa läbib ta viimasel ajal edasi-tagasi jalgrattal.

"Sellega oli selline lugu, et mul oli tegelikult ühes aines – akadeemiline inglise keel – neli. Mul ei olnud kuldmedal kunagi eesmärgiks olnud, tegin lihtsalt kõike nii hästi, kui sain. Ühel hetkel tuli kooli poolt pakkumine seda hinnet parandada – võtsin selle vastu, õppisin juurde ja sain hakkama," räägib värskelt 19-aastaseks saanud Kokla, kes lõpetas Tallinna prantsuse lütseumi läbi ja lõhki viielisena – kuldmedaliga.

Vähe sellest. Gümnaasiumi lõpus tuli abiturientidel kaitsta lõputöö. Kokla ei ole lihtsama vastupanu teed mineja: ta meisterdas oma kätega nullist valmis juugendstiilis kanapee. Maakeeli: ühe väga peene ja keeruka diivani.

"Kaitsmine oli selle aasta jaanuaris, aga kanapeed hakkasin tegema 2018. aasta augustikuus, sest teadsin, et mida varem alustada, seda parem. Ei pea kiirustama," meenutab Kokla. "Tegu on sellise elegantse mööbliga. See on küll mõeldud kolmele inimesele, aga üldjuhul istub sellel üks inimene peal."

Kui esialgu asus kanapee kooli ruumides, siis praegu on peen mööbliese noormehe kodus. Otsest plaani, mis sellega ette võtta, praegu ei ole. "Eks see ole nišitoode. Kellelgi peab olema hea sobiv koht, kuhu seda panna."

Oksjonile?
"Olen pakkumistele avatud!"

Puutööpisik geenides

Huvi puutöö vastu pärineb Kokla sõnul isalt Janekilt, keda poeg nimetab kuldsete kätega meheks. "Ta on meil kodus valmistanud igasuguseid kappe ja muud taolist. Eks olin tema kõrvalt üht-teist näinud. Kui viiendas klassis tulid puutöötunnid, siis hakkasin internetist ideid otsima ja neid tunnis realiseerima. Alguses oli puutöö rohkem suvine hobi: kui aega tekkis, siis meisterdasin. Tegin näiteks metsas vibusid. Hiljem oli nii, et kui pärast kooli läksin üldjuhul trenni, et kooliväsimus välja elada, siis trenniväsimust elasin kodus puutööga välja. See ei nõua erilist füüsilist pingutust, pigem mõttetööd ja rahulikku nokitsemist. Sealt see hobi on tulnud."

Joeli vanem vend Jan Kokla mängis Floras ja jõudis korra isegi Eesti A-koondis esindada. Foto: Brit Maria Tael

Kui hiljuti teatas Nõmme United, et Koklate perekond valmistas klubile teqball’i-laua (lauatenniselaadne mäng jalgpalliga), mille peale oli autogrammi pannud J. Kokla, arvati mitmel pool, et tegu on Joeli vanema venna Janiga, kes sai mängu kirja isegi A-koondises, ent lõpetas 2017. aastal tervislikel põhjustel karjääri. Tegelikult ei olnud tegu ei Jani ("Mul on kaks vasakut kätt!") ega Joeli, vaid just isa Janeki projektiga. Pojad aitasid küll kaasa, kuid põhitöö tegi ära pereisa.

Peres kasvab sealjuures veel üks J. Kokla: 2008. aastal sündinud Jens, kes liigub samuti vendade jälgedes, mängides Nõmme Unitedis.

"Ma arvan, et Jan on meist kõige jalgpalliintelligentsem – tal oli vutianne kõige suurem," arutleb Joel. "Minul polnud annet nii palju kaasa antud, aga oli raudne töötahe: selle, mida pea ei võtnud, korvasin jalgadega. Väiksem vend on sümbioos. Praegu mängib ta tagumises liinis ääre- või keskkaitsjana ja sealt on vahel päris häid sööte tulnud. Võibolla on kõige kõvem Kokla hoopis sealt tulemas!"

Kuigi puutöö tuleb Joelil hästi välja, ei taha ta tisleriks õppima minna. "Mulle meeldib ehituslikku poolt endale ise selgeks teha. Praegu on plaanis minna TalTechi materjalitehnoloogiat õppima – usun, et see tuleks disaini poolest kasuks. Seal on veel selline võimalus, et kui selles bakalaureusekraad kätte saada, siis on võimalik magistrikraad teha tootedisainis.

Teine võimalus oli minna kohe EKA-sse tootedisaini õppima, aga olen kuulnud, et seal on palju rühmatöid ja väga kunstiline lähenemine – seda ei pruugi aga olla võimalik trennidega ühildada. Mulle sobibki rohkem selline üksi õppimine ja asjade iseendale selgeks tegemine. See tuli hästi välja ka 12. klassis, kui trennid olid kaks korda päevas ja tundidesse jõudsin päris harva."

Meisterlik ajaplaneerija

Kokla on endale eesmärgiks võtnud, et peale õppimise ja jalgpalli tahab ta ka oma hobidega võimalikult palju edasi tegeleda. "Ma ei ole ühe asja pärast tahtnud teisele käega lüüa. Ühelt poolt meeldib jalgpall, teiselt poolt puutöö ja kolmandalt poolt ka kokandus. Teen täpselt kõhutunde järgi – kui ühel hetkel peaks see tervisele hakkama, siis tasub ehk mõelda, aga praegu ma seda ei tee."

Üliedukas õppimine ja Eesti mõistes tipptasemel jalgpalli mängimine tunduvad juba eraldi võetuna sisuliselt täiskohaga tööd. Kuidas selle kõrvale veel hobid ära mahuvad – kas 24 tunnist ööpäevas üldse piisab?

"Sel aastal piisas! Eelmistel aastatel on küll nii olnud, et kõik kooliülesanded ja muu võtab nii palju aega, et on tulnud seda unetundide arvelt näpistada. Samas ütles mulle spordiarst kunagi, et olen kiire unega – teinekord piisas ka seitsmest tunnist. Aja planeerimise oskus on tulnud koolitööga – kuna lütseumis on nõudmised kõrged, siis selleks, et nendega toime tulla, peab tahes-tahtmata ajaplaneerimise oskus olema. Mul on sellega hästi läinud."

Joel Kokla üritamas takistada Konstantin Vassiljevit. Foto: Oliver Tsupsman

Lõpuklassides tuli Koklal hooaja ettevalmistuse käigus treeninguteks aega võtta aga just koolitundide arvelt, et hommikustes trennides käia. "Treeneri ja mängija omavaheline lugupidamine ja õpilase-õpetaja omavaheline austus – need aitasid kooli ja trenni mõlemaga hästi toime tulla. Kui mul oli näiteks kaks trenni päevas, tulin alati kahe trenni vahepeal tundidesse, isegi kui see tähendas vaid üht-kaht tundi. Nagu kooli direktor armastas öelda: see on kultuurses keskkonnas viibimine. Selle võrra oli kodus lihtsam õppida.

Õpetajad teadsid, et kui mind koolis pole, siis olen trennis – ja kui mind trennis pole, siis olen koolis. Keegi ei kahelnud, et ma midagi üle lasen. Trennis on samamoodi – kui võimalus on, siis tulen trenni ja annan endast maksimumi. Üks ei välista teist – saab ka kooli kõrvalt väga hästi jalgpalli mängida. Kui eelmises Jalkas ütles Henri Järvelaid, et ta kahetseb gümnaasiumisse minekut, siis mind pani see natuke käsi laiutama."

Venna jälgedes

Nii jalgpallis kui õppetöös on Joel liikunud suuresti vanema venna Jani jälgedes. Mõlemad on koolihariduse saanud prantsuse lütseumis, jalgpallihariduse aga Nõmme Unitedis.

"Vanem vend valis lasteaia lõpus jalgpalli ning läks Operi jalgpallikooli, kus tema treeneriks oli Erki Kesküla. Mõni aasta hiljem läksin ka mina sinna – ühel hetkel liikus Erki aga koos oma grupiga Nõmme Unitedisse, ning kui Operi JK ühines Nõmme Kaljuga, valisin mina ka hoopis Nõmme Unitedi," meenutab Kokla.

"Ühel hetkel, kui Erki 1997. aastal sündinud poiste grupp koos minu vennaga noorteliigadest välja kasvas, võttis ta uueks grupiks meie tiimi. Meil läks päris hästi, aga tihtipeale jäi viimane samm tegemata – jäime mitu korda liigas teiseks. Kui meil noorteliigad otsa said, siis olid valikud laual: kas mängida Nõmme Unitedi meeskonna eest või proovida Paide Linnameeskonna eest. Läksingi Paidesse – lisaks oli ka Erki seal ees juba olemas."

Paides mängides on Kokla tänavusel hooajal rohkem mänguaega saanud duubeltiimis. Tulevikuperspektiivist rääkides jääb ta kaalutletult kahe jalaga maa peale. "Kui aasta alguses oli klubis arenguvestlus, siis paljud poisid kirjutasid, et tahaksid välismaale saada. Minul on pigem nii, et mängin Eestis nii hästi, kui saan, ja kui pakkumine tuleb, siis vaatan edasi. Kindlat tahet kuskile kaugele või väga kõrgele lennata ei ole – tahan endast lihtsalt parima anda."

***

Kanapee tõi presidendi kutse

"Kui lõputöö kaitstud sain, tõmbasin joone alla ja mõtlesin, et nüüd on sellega kõik. Juhendaja ütles aga, et mul oli päris hea töö ja selle võiks paarile konkursile saata. Mõtlesingi, et mis ta mul ikka sahtlis seisab – teen ära. Üks konkurss oli ajalooalaste uurimistööde võistlus, mille oli välja kuulutanud president Kersti Kaljulaid. Ühes kategoorias olid uurimistööd, teises loovtööd – loovtöö kategooria võitsin ära ja üheks auhinnaks oli presidendi roosiaia vastuvõtt – minuga koos oli seal paarkümmend õpilast. Väga vahva kogemus!" räägib Kokla.

"Sellega sai trennis ka nalja – Slava (Paide peatreener Vjatšeslav Zahovaiko – toim.) teadis, et ma seal käisin, ja küsis pärast, et kuidas oli ja kas pilti ka tehti. Kui mulle ühel hetkel pildid saadeti, siis mõtlesin, et saadan Slavale ka. Kui järgmisel päeval trenni läksin, leidsin pildi riietusruumi seinalt!"

***
Paide Linnameeskonna abitreener Erki Kesküla. Foto: Allan Mehik

Kesküla: selline mängija on iga treeneri unistus

Nii Jan kui Joel Koklat lapsest saati treeninud Erki Kesküla ei hoia ülivõrdeid tagasi. "Selline mängija on iga treeneri unistus. Kõiges, mida ta ette võtab, saavutab edu – ja vajadusel läheb selleks kasvõi läbi seina. See hirmkõva tahtmine on ilmselt Joeli kõige suurem pluss."

Kui Joeli vanem vend Jan siirdus Kesküla käe alt Nõmme Unitedist FC Florasse, sõnas treener, et Jan Kokla jalgpalli juures hoidmine hakkab olema katsumus. Kas vennad Koklad on selles mõttes sarnased?

"Eks see ole nende pere "viga", aga see on ju tegelikult ainult hea, kui sportlasel on midagi, millega tegeleda, kui spordis mingil põhjusel tippu ei jõua."

***
Edgar Davidsi prillid Eesti oludesse ei sobi

"Seitsmendas klassis sain teada, et olen lühinägelik: –2. Paarilt meetrilt nägin kõike hästi, aga trennis avastasin, et kaugemal äärel olevate mängijate nägusid ma ei näe. Ühel hetkel sain prillid – koolis kandsin prille, trennis mitte. Varsti hakkasin aga läätsi kandma, sest trennis hakkas lühinägelikkus juba segama. Alguses ei olnud midagi hullu, aga eelmise aasta juulis tekkis päris halb silmapõletik. See läks nii kaugele, et silmaarst ütles, et mul on sarvkestas väikesed augud ja kuu aega ei tohiks läätsi kanda. Kuu aega läks mööda, aga põletik mitte – arst ütles, et ma ei tohiks enam üldse läätsesid kanda.

Tekkis väike segadus: kuidas ma siis jalgpalli mängin? Seejärel tuli meelde selline mängija nagu Edgar Davids, kellel olid legendaarsed prillid. Eestis ei ole selliseid prille väga saada, aga kui ma need lõpuks endale muretsesin, siis olid raamid nii paksud, et vaateväli oli piiratud. Trenni käigus tuli aga ka see välja, et klaaside uduseks minemisele ei olnud mingit lahendust – võisin sinna ükskõik mida peale määrida, aga füüsika vastu ei saa!

Pidin laseropile minema, kuna muud üle ei jäänud. Kolm päeva olid pärast seda päris õudsed – silm valutas nii kõvasti, et pea hakkas sellest taguma –, kujutan ette, et migreenihaiged võivad midagi sarnast tunda. Kannatasin need päevad aga ära ning nüüd on mu nägemisteravus lausa 120 protsenti."

Joel Kokla
Sünniaeg: 20.06.2001
Koduklubi: Paide Linnameeskond
Varasemad klubid: Operi JK, Nõmme United
Positsioon: kaitsev poolkaitsja
Koondisekarjäär: U19 7/0, U17 13/0, U16 2/0
Kommentaarid

Kommentaare ei ole.

Sisene
Enne kommentaari avaldamist tutvu Soccernet.ee kommentaaride hea tavaga.
Kristjan Jaak Kangur | 20 minutit näopeksu ja talutav kaotus Soomele – Eesti jalgpalli väärikuse uued mõõdupuud?
KUIDAS EDASI?
MÄNGIJATE MÕTTED
NAISTE JALGPALL
NAABRITE DUELL
HOOAJA EELVAADE
Saku astub hooajale vastu nii Rogicilt kui ka Arbeiterilt korjatud nippidega
JALKAJUTTE
UUE HOOAJA OOTUSES
Ajaloolise hooaja järel treeneritetiimi välja vahetanud Tammeka sihib taas medalit.
RISTNURK
Jalgpalluritel on ikka süda sees
TOREDAD VIDEOD
Jalgpalluritel on ikka süda sees (0)
 
Oeh, mis siin toimub?!
JALGPALLIMOOD
Oeh, mis siin toimub?! (0)
 
 
Võistkond
M
V
V
K
VV
P
1.
Tallinna FCI Levadia
3
3
0
0
14:0
9
2.
Paide Linnameeskond
3
3
0
0
8:2
9
3.
Nõmme Kalju FC
3
2
1
0
9:0
7
4.
Tartu JK Tammeka
3
2
1
0
7:1
7
5.
Tallinna FC Flora
3
1
1
1
5:4
4
6.
Pärnu JK Vaprus
3
1
0
2
3:6
3
7.
JK Tallinna Kalev
3
0
2
1
3:5
2
8.
FC Nõmme United
3
0
1
2
1:5
1
9.
FC Kuressaare
3
0
0
3
2:15
0
10.
JK Narva Trans
3
0
0
3
0:14
0
SOCCERNET TV
VIIMASED PILDIGALERIID